Poliitilises leksikas on rohepööre muutunud malakaks. Millest on omamoodi kahju, sest juurpõhjus ei ole karvavõrdki muutnud. Maa süsteem eemaldub kiirenevalt oma 11 700 aastat kestnud suhteliselt stabiilsest jäätumise järgsest seisundist, holotseenist. See on epohh, mis sünnitas tsivilisatsioonid ning on seni teada ainus, kus on inimühiskond eksisteerinud.

Viimasel poolsajandil on globaalne soojenemine olnud uuel kursil: 0,2°C kümnendi kohta. Keskmine temperatuur maismaa kohal, mis soojeneb kiiremini, on tõusnud sama ajaga 1,6°C. Ilmselt on peamine põhjus kasvuhoonegaaside, nagu süsihappegaasi, metaani, dilämmastikoksiidi, inimtekkelised heitkogused. 80 protsenti pärineb energeetikast, tööstusest, transpordist ja ehitusest ning 20 protsenti maakasutuse muutustest nagu põllumajandus ja metsandus.

Ühiskond pingutab, et oma majandusi dekarboniseerida ning vähendada süsinikuheidet igas eluvaldkonnas, eriti energiatootmises. Peale hetkeliste languste suurte majanduskriiside ajal, sealhulgas 2020. aasta koroonapandeemiast põhjustatu, on fossiilse süsihappegaasi heited järjepidevalt suurenenud: kümne aasta keskmise kasvutempo on üks protsent aastas.

Praegu on CO₂ inimtekkeline heide ligikaudu 40 miljardit tonni aastas. Sellest ligi 29 protsenti neeldub maismaa ökosüsteemides (peamiselt metsad, CO₂ väetus ehk taimekasvu kiirenemine atmosfääri kõrgema CO₂ taseme korral) ja 26 protsenti ookeanis (lahustumine ookeanivees). Allesjäänud 48 protsenti akumuleerub atmosfääris, põhjustades süsihappegaasi kontsentratsiooni tõusu ligikaudu 2,5 ppm (parts per million ehk miljondikosa) aastas. Seni on maismaa ja ookeani CO₂ neeldumise proportsioonid püsinud stabiilsena, kuid kas see nii ka tulevikus jääb, pole kindel.

Tänu ookeani tohutule mahule, vee ringlusele ja suurele soojusmahtuvusele on maailmameri neelanud üle 90 protsenti Maale jäänud täiendavast soojusest. Võrdlusena: maismaa ja atmosfäär on neelanud kokku vähem kui viis protsenti liigsest soojusest, ülejäänu on kulunud mandrijää ja merejää sulamisele.

Just tänu ookeani soojusmahtuvusele ei ole me ära küpsenud. Kuid sellel on oma hind: ookeani vee soojuspaisumine ja veetaseme tõus. Praegu tõuseb maailmamere keskmine tase veidi alla poole sentimeetri aastas. Globaalne tõus pigem kiireneb kui taltub ning ületab maakerke Eesti rannikualadel. See on halb uudis Eesti mereäärsetele linnadele, kus tormidest tingitud ajuvesi suurendab üleujutusriske, aga ka Lääne-Eesti madalatele rannikualadele, kus soolase vee pealetung muudab elupaiku.

Kliimainerts ja doominoefekt

Kasvuhoonegaaside heite kiire ja drastiline vähendamine tooks kaasa globaalse soojenemise aeglustumise järgnevatel aastakümnetel, kuid mitte peatumise või tagasipöördumise. Kasvuhoonegaaside üledoosist atmosfääris liikuma läinud suure inertsiga kliimapendel on oma elu elama hakanud ning mõjutab doominoefektina Maa biosfääri teisi komponente.

Põhja-Jäämere jää suvine kahanemine vähendab Maa albeedot ehk peegelduvust. Päikesevalgus ei peegeldu tagasi ilmaruumi, vaid neeldub ookeanis ning hajub soojuseks. Sama mõjuga on mandriliustike sulamine, mis paljastab tumeda maapinna. Globaalset soojenemist arvestades on üksi Põhja-Jäämere albeedo muutus võrdne umbes ¼ CO₂ heitest.

Teiseks, sulav igikelts on kui lühikese sütikuga kliimapomm. Me ei tea, kui palju metaani seetõttu atmosfääri vabaneb. Soojenemisest tingitud ookeanivee taseme tõus jätkub kuni uue tasakaalu saabumiseni veel mitu sajandit. See on halb perspektiiv rannikualadele, kuhu on globaalselt koondunud arvestatav osa elanikkonnast, taristust ja majandusest.

Vinguviiul kliimat ei stabiliseeri

Iga lisanduv soojapügal eskaleerib ekstreemseid ilmastikunähtusi ning kahju, sealhulgas liigirikkuse kadu. Tahaks väga loota, et tuule- ja päikeseenergia globaalne buum ohjab fossiilset CO₂ heidet lähiaastail, kuid naasmine tööstusajastu eelsesse holotseeni turvatsooni võib sajanditeks jääda illusoorseks unelmaks.

Meie planeet kõrbeb praegu. Selle tuntavaim mõju on ekstreemsete ilmastikunähtuste kuumalainete, põudade, tormide ja paduvihmade sagenemine ja intensiivistumine. Nagu juba eespool mainitud ka merevee taseme tõus koos kasvava tormisusega põhjustab üleujutusi, inimeste elupaikade kadu ning elustiku muutusi.

Riskid saab aga võimalusteks pöörata. Selleks on meil laias laastus kaks tegevussuunda. Esimene neist on võõrutada end võimalikult nobedalt fossiilse süsiniku sõltuvusest. Teine võimalus on juba nüüd kohandada maakasutust vastavaks kliimatingimustele, mis on tõenäolised 50 ja enama aasta pärast.

Peaksime läbi mõtlema, millised majandamise ja looduskaitse viisid sobituvad meie piirkonda tulevikus. Julge oleks valmistuda atlantilise kliimaperioodi naasmiseks, mis juba valitses Läänemere ökoregioonis ligi 5000 aastat tagasi. Kliimakindla ühiskonnakorralduse alustalad maakasutuses on agroökosüsteemid, mis toetavad toidujulgeolekut uutes tingimustes, ning metsaökosüsteemid, mis tagavad elurikkuse säilimist, taastuvaid bioressursse ja kliimaleevendust.

Millised on meie valikuvõimalused?

Toidujulgeolek võib küll olla inimõigus, kuid see ei ole loodusseadus. Piisab paarist inimpõlvest ning harjume ära, et toit tuleb poeriiulilt. Hea asjaga on lihtne harjuda, vastupidine on väljakutse.

Liigid ja sordid, mis on meid aastakümneid ja -sadu toitunud, ei pruugi homses kliimas enam optimaalsed olla. Praegused peenhäälestatud agroökoloogilised võtted võivad varsti elujõu kaotada. Muutused mulla omadustes ja -elustikus on raskesti ennustatavad. Seisame silmitsi oludega, mille tagajärjel vajame uusi kliimakindlamaid kultuure ja täiesti uusi põllumajandusvõtteid.

Lisaks põllumajandusele ootavad sarnased proovikivid teisi maakasutuse liike nagu metsandus, poollooduslikud kooslused, märgalad ja veekogud. Maakasutuse üleselt on vaja arvestada globaalsete trendidega nagu elurikkuse vähenemine ja homogeniseerumine ehk piirkondlike erinevuste ühtlustumine.

Inimühiskonna võimekus kiirete muutustega kohaneda saab olema huvitav ülesanne. Kliimast tingitud maakasutuse muutused ei pea olema katastroofilised ega apokalüptilised. Saame need muuta oma võimalusteks ja eelisteks, kui valmistume nendeks hoolikalt. Kohanemisega viivitamine tähendab kulude eskalatsiooni ning ohtu teostatavusele ja tõhususele. Suurimad pidurid on meie peas: selleks on ka meie "äkki-see-karikas-läheb-mööda" suhtumine. Ilmselgelt ei lähe mööda.

Muutuste kiirenevas faasis kasvab ebakindlus traditsiooniliste maakasutusviiside kliimakindluse suhtes. Kuigi ebakindlust on rohkem kui tahaksime, kujundavad praegused otsused järgmise sajandi maakasutust. Toidujulgeolekuga oleme seni hästi toime tulnud. Kliimaturbulentsis ei ole see enam iseenesestmõistetav, ohud on intensiivistuvad kuumalained, põuaperioodid, aga ka paduvihmade episoodid.

Riigisisese teaduskompetentsi arendamine ja kaasamine

Muutused elurikkuses, uute patogeenide saabumine, uued liigid ja põllukultuurid – meil puuduvad teadmised ja kogemused nendega toimetamiseks. Need teadmised on vaja luua kohe laiaulatusliku valdkondade ülese teadustöö kaudu. Viivlemine ja hilisem tagajärgedega toimetamine tõstab sotsiaalse- ja majanduskatastroofi riski talumatult kõrgeks.

Meie ülesanne on kohandada agroökosüsteem temperatuuri tõusuga, sademete ebaühtlustamisega ning juba varem mainitud globaalse CO₂ väetusega. Peame hoidma ja suurendama muldade elurikkust, süsinikusisaldust, niiskuse hoidmise võimet ja erosioonikindlust. Muld-taim süsteemi kliimakindlus peab suurenema. Ühtlasi tuleb valmistuda uute põllukultuuride kasutuselevõtuks, mis homse kliimaga paremini sobituvad.

Nii põllumajanduses kui ka metsanduses peame valmistuma uute kahjurite ja taimehaiguste aga ka tolmeldajate saabumiseks. Seda nii kliimamuutusest tingitud levila laienemise kui ka kaubavahetuse tulemusena. Kõik see muudab põllumajandusmaastike ja rohumaade ning majandus- ja kaitsealuste metsade elurikkust ja toimimist.

Nii mõnedki kohalikud puuliigid näiteks harilik kuusk, on muutumas vastuvõtlikuks intensiivistuvatele kuuma- ja põuaperioodidele. Nõrgenenud puud on kerge saak kahjuritele, mis doominoefektina räsib puistuid, pärsib süsiniku sidumist ning põhjustab majanduskahju.

Metsade kohanemine kliimamuutustega võib tähendada boreaalsete liikide asendumist laialehistega, nagu oli see atlantilisel kliimaperioodil. Uued realiteedid on mõistlik majandamispraktikaid kohandades võimalusteks muuta. Puud on metsa elupaiga loojad. Kui puuliigid vahetuvad, muudab see kaskaadina kogu metsaelustikku (mullamikroobid ja seened, meiofauna ja epifloora, putukad ja selgroogsed).

Kuumalained suurendavad maastikupõlengu riski ning kahjude tõrjumine muutub kulukamaks. Ka tormikahjustused pigem suurenevad. Riskide maandamiseks on vaja metsamajanduse praktikad vastavalt kohandada.

Soojenemine intensiivistab aurumist ning soojem atmosfäär suudab hoida rohkem niiskust. Sademete hulk suureneb tervikuna, kuid valmis tuleb olla sademete jaotuse ebaühtlustumiseks ajas ning ruumis. Intensiivsete vihmavalingute ja üleujutuste risk suureneb nii linnas kui ka maal ning selleks tuleb valmistuda. Äkilised vihmavalingud põhjustavad erosiooni, mis kannavad toitaineid põldudelt veekogudesse põhjustades eutrofeerumist.

Eutrofeerumine ehk veekogude liigne rikastumine toitainetega intensiivistub siseveekogudes ja rannikumeres. Kombinatsioonis tugevama soojuskihistumisega jääb veekogu põhjakihtides hapnikku järjest vähemaks ning see kahjustab elutingimusi ja liigirikkust. Veekogude hea seisundi hoidmine eeldab ühiskonnalt veelgi suuremat pingutust. Veekogude soojenemisel on järelmid kalastiku struktuurile ja kalandusele. Külmalembesed liigid kiduvad (rääbis, lõhilased, siig, tint, rääbis) ja soojalembesed kosuvad (koha, säga).

Märgalad, olgu looduslikud või majandatavad, seovad ja talletavad süsinikku, kuna orgaanika lagunemine liigniiskuses on pärsitud. Samal põhjusel emiteerivad märgalad tugevaid kasvuhoonegaase, metaani ja dilämmastikoksiidi. Neto mõju kasvuhoonegaasidele ja elustiku muutusele tuleb parimas teadmises hoolikalt kaaluda, kui planeerime kulukaid maaparandustöid või metsade soodeks taastamist.

Maailmamere taseme tõusu prognoosid on järjepanu alla jäänud reaalsetele mõõtmistele. Sajandi lõpuks, mis ei ole ju mägede taga, ennustab mudelite keskmine ligi 90 cm tõusu. Kuigi rannikualade proaktiivne planeerimine leevendab tagajärgi, tuleb lähisajanditel valmis olla mastaapseks taristu teisaldamiseks ja inimeste ümberpaigutumiseks turvalisematesse piirkondadesse.

Elupaigad muutuvad mitte ainult loomadele ja taimedele vaid ka inimestele. Ühelt poolt kuumalained ja põud, mis mõjutavad meid otse ja kaude pealesunnitud maakasutuse muutustega, teisalt rannikualadele pealetungiv ookean. Ilmselt on järgmise sajandi ühiskonna põhiteema massiivse, sadadesse miljonitesse küündiva kliimapaguluse korraldamine. Poliitilised liidrid, kelle valijaskond ei paista silma pagulaslembusega, peaksid olema eriti järjekindlad kliimamuutuste leevendusmeetmete eestkõnelejad.

Leevendus peitub valikutes, mida saame teha

Energiatootmise dekarboniseerimine peab olema prioriteet, pidades silmas just fossiilset süsinikku. Biomassiga energiatarbe kõrghetkede katmine ei ole populaarne idee. Kuid biomass ringleb ja taastub suurusjärgus saja aastaga, siis fossiilne süsinik saja miljoni aastaga. Pahatihti ei olegi meil luksust teha häid valikuid, vaid saame valida halva ja väga halva vahel.

Fossiilsel toormel põhinevad materjalid tuleb targu asendada biopõhistega ehk kiiresti taastuvatega. See on võimalus metsandusele ja põllumajandusele. Kus vähegi võimalik, jäägu fossiilne süsinik maapõue. Maakasutuse kohandamine lubab süsiniku sidumist ja säilitamist suurendada juba täna. See on võimalus, mida oleks patt käest lasta.

Evolutsiooni ja ökoloogia üks oluline õppetund ütleb, et muutuva väliskeskkonna vastu on parim kindlustuspoliis mitmekesisus. Sel põhjusel on tark hoida maakasutuse ja elustiku mitmekesisust. Loodus kohaneb muutuva kliimaga muutuste kaudu elustikus. Planeedi soojenedes levivad liigid jahedamate laiuskraadide suunas. Kulutada suur osa ühiskonna ressursse saabuvate võõrliikide vastu võitlemisele on ette kaotatud lahing, kui juurpõhjus püsib.

Rääkides kõlavalt looduse- või keskkonnakaitsest peidame end vähemalt osaliselt eufemismi varju. Suures osas me ikkagi üritame kaitsta iseennast, täpsemalt oma sisseharjunud ühiskonnakorraldust ja holotseeni mugavustsooni. Parafraseerides pisut loominguliselt Hollywoodi kultusfilmist "Jurassic Park" tuttavat lauset "life finds a way": loodus saab endaga hakkama. Kas saab haakama ka meie ühikonnakorraldus? Ja kui saab, siis mis hinnaga?

Sünergia ja konflikt

Kliimamuutuste leevendamise võimalused toetavad sageli teiste säästva arengu eesmärkide saavutamist, kuid võivad tekkida ka konfliktid, mis vajavad kompromisse. Bioloogilise süsinikusidumise stimuleerimine nagu metsastamine, metsamajanduspraktikate arendamine ja mulla süsinikusisalduse suurendamine, soodustab elurikkuse taastumist, ökosüsteemiteenuseid ja kogukondade elujärge.

Elurikkuse säästmise ja kliimamuutuste leevendamise eesmärgid ei pruugi alati ühte sammu käia. Näiteks uusmetsastamine ehk metsa rajamine sinna, kus see varem puudus, soodustab küll süsiniku sidumist, kuid mõjub hävitavalt kohalikule elurikkusele. Paisude eemaldamine jõgedelt ja ojadelt taastab kalade vaba rännutee, kuid võib vähendada märgalade ulatust ja elupaikade mitmekesisust.

Märgalad seovad ja hoiavad süsinikku, kuid võivad vabastada metaani, pakuvad elupaiku ohustatud kahepaiksetele, leevendavad üleujutuste riske, pikendavad vee viibeaega maastikul ning vähendavad sellega eutrofeerumist allavoolu jäävates veekogudes ja rannikumeres. Liigniiskete muldade kuivendamine suurendab metsade kasvu ja süsiniku sidumist.

Selles keerulises kompromisside rägastikus on palju muutuvaid osi. Parim poliitikakujundus eeldab põhjalikke teadusuuringuid, mitme eesmärgi optimeerimist ja konfliktide minimeerimist.

Kliimaalase kirjaoskuse edendamine on ühiskondliku valmisoleku alus. Leevendus- ja kohanemispoliitikate rakendamise eeldus on kliimamõjude ja riskide avalik teadvustamine. Kaasata tuleb nii kodanikkonda kui ka erasektorit. Tark on ära kasutada turu jõudu lahenduste leidmisel, see võib olla tõhusam kui ainult administratiivsetele meetmetele lootma jäämine.