Etnograafid käivad ilma äärel ja sinises metsas ja tänu meile teavad kõik, kes seal elab. Mets on sinine, sest üks komi kütt kõneles, et neil on mets alati sinine. Mets ei ole roheline, tume ega must, vaid sinine. Ja maailma äär on seal, kuhu jõuavad etnograafid, aga mitte keegi teine. Me oleme alati esimesed, kes tõeliselt mõistavad, millelegi vaatamata. Mõned meid ei usu, aga nad ei ole käinud seal, ei ole midagi näinud ega tundnud seda kauget kultuurilist lähedust.

Ja me oleme head. Me tahame põlisrahvastele ainult tõeliselt häid asju. Mitte nagu misjonärid, kaupmehed ja ametnikud, miilitsad, ärikad, firmajuhid ja lumpen, kes annavad põliselanikele maitsta ainult tsivilisatsiooni kibedaid vilju. Ja kui keegi jõudiski maailma lõppu enne meid, siis see ei loe. Nad rikkusid kõik ära. Meie olime ikkagi esimesed, kes on tahtnud soomeugrilastele head.

Tõesti, me olime põliselanike jaoks kõigeks valmis. Kui vaja, vedasime nende noota, tirisime paati üle maakitsuse kahe jõekäänaku vahel ja tassisime püünisesse sattunud kobrast (te ei kujuta ette, kui raske ta on). Olime isegi valmis mootorsaani roomikulüli vedima, et hant saaks talveks oma masina ära putitada.

Juhuslikud inimesed

Ka seda, et need teised on pahad, ei ole raske läbi näha. Nad ei hooli millestki, nende jaoks ei ole kuskil mingeid piire. Selle kohta on kamaluga tõendeid ning põliselanikele läheb see, mida me võime tinglikult nimetada pühaduse rüvetamiseks, väga hinge.

Metsaneenets Juri Vella on kirjutanud, et pühapaigas palve­tamise eest visati nende inimesed Obi jõkke.¹ Seda ei juhtunud ainult ajaloo kõige ärevamatel aegadel, kui hantide ja neenetsite närv enam vastu ei pidanud ja nad hakkasid võõraste vastu sõdima. See oli juhuslike, pimestatud inimeste tavapraktika, nii tehti põliselanikega aastakümneid, kui teada saadi ja kinni püüti.

Juhuslikud inimesed teevad kõike, mida teha annab. Nad võtavad jumalate rõivad suveniiriks, lasevad jumalakujude pihta märki ja viivad need siis muuseumi, katavad masuudiga jõeveed ja täidavad naftaga järved, joodavad jahimehi piirituse, viina, puskari ja odekolonniga, peavad jahti kodustatud põhjapõtradele, püstitavad karjamaadele ja pühapaikadesse naftapuur­tornid, pööravad ekskavaatoritega maa pahupidi, peletavad masinate möirgamisega linnud ja loomad inimtühjemaid paiku otsima, jätavad katkised veokid, kraanad, tsisternid, traktorid ja torud metsa­tundrasse roostetama, meelitavad noori mehi kaugele maale "erioperatsioonile" tundmatute vastu, kellest on üleöö saanud terroristid, ekstremistid, geid ja natsid.

Ükskord küsis Juri Vella vanaisa vaimudelt, miks nad lubavad inimeste seas elada ebainimestel.² Nende pime iha ei piirdu ainult siinsete asjadega. Kaootilised inimesed tungivad kallale ka neile, kes jõudnud tollesse ilma, tirivad surnud tagasi siia, võtavad neiltki, mida võtta annab.

Juri Vella kirjutas, kuidas ta ükskord sattus handi kalmistule, kus suurem osa haudu oli lahti kaevatud. Pealuud ja kondid olid laiali pillutud ning otsitud aardeid.³ Nii palju olid juhuslikud inimesed välja uurinud, et põliselanikud annavad lahkunutele hauapanuseid kaasa. Aga seda ei suutnud nad uskuda, et hantidel ja neenetsitel ei ole teises ilmas vaja kulda ega kalliskive ning küsimus, et hauarahu võiks ka rikkumata jätta, ei tule kõne allagi. Õnneotsijad ei pea põliselanikke inimesteks. Vella kirjeldas seda kogemust võimetusena juhuslikke inimesi mõista:

"Mis toimub kõrvalolevas Aisõri hauas, mis samuti tühjaks röövitud? Lõkke jäänused. Kaks kiiruga tehtud harkjalga. Keskel katkilöödud katel, mis pendlina kiigub. Katlas on valge pealuu. Mis küll toimub, inimesed…?"⁴

Juri Vella kirjutas küll proosat meenutavas kirjanduslikus žanris, ent lugejal tekib kahtlus, et kirjeldatu on isegi liiga ehtne. Piir elusündmuste ja välja­mõeldise vahel on Vella loomingus õhuke. See on põhjarahvaste kirjanduses levinud võte – anda suurtest muredest teada ilukirjanduslikus vormis. Loed ja mõtled, et see kõik on liiga tõsine ja liiga tõeline. Seda enam et Siberis rännates kuuled sellesarnastest juhtumitest ja näed midagi ise ka.

Meie oleme teistsugused

Kui rääkida oma kogemusest, siis meenub retk Obi jõe suudmealale. Ühes jõeäärses külas läksime kord hantidega metsa ittõrma'de surnuaiale. Ittõrma'd on handi hingenukud, kes valmistatakse pärast kellegi surma ning kelles kestab edasi üks inimese eludest.

Hingenukke hoitakse mõne aasta kodus, kus nad elavad edasi tavalist elu, olgugi et mõningaste piirangutega. Puhkavad ittõrma'd väikeses kastikeses, kuhu on asetatud ka tilluke padjake ja tekk. Söögi ajal tõstetakse ittõrma laua äärde, talle pakutakse teed ja toidupalakesi. Ööseks asetatakse ittõrma asemele, kus inimene tavaliselt magas. Ittõrma'ga suheldakse, ta on see, kes enne oli sealsamas inimese kujul.

Mõne aasta möödudes saab ittõrma aeg kodus läbi ja siis ta kas maetakse surnukeha juurde, põletatakse või viiakse erilisele ittõrma'de surnuaiale, mis asub teises kohas kui kalmistu, kuhu maetakse lahkunu keha.

Sellele surnuaiale minek oli vaevaline, eksisime mitu korda. "Nad kardavad võõraid," ütles handi taat, kes meid kaasa võttis. Kui lõpuks ikkagi kohale jõudsime, ilmnes, et paljud kastid, kuhu ittõrma'd olid perekondade kaupa pandud, olid lahti kistud ja nukud laiali loobitud.

See surnuaed oli varem külale lähemal, aga kui juhuslikud inimesed hakkasid seda rüüstama, viidi nukud ühel ööl kaugemale metsa peitu. Aga midagi ei aita, nukkude kalmistu leiti ikkagi üles. Aga seal ei olnud ju midagi, mis võõraste arust väärtuslik võinuks olla. Aga kui on kastid sammaste otsas, siis juhuslikud inimesed arvavad, et need tuleb lahti kiskuda. Nad ei saa ilma selleta elada, käed sügelevad, sipelgad on püksis. Nagu taadi jutust ilmnes, olid nukud tõenäoliselt veel ikka natuke elusad. Panime nad kastidesse tagasi.

Püüdsin mõelda, et etnograafid ei ole juhuslikud inimesed. Meie kunagi nii ei tee. Oleme ju teistsugused. Kinnitasin endale, et ka meie eelkäijad ja eeskujud olid teised. Me samastame ennast ikka heade teadlastega, mitte võõraste kui sellistega. Püüame olla sümpaatilised ja empaatilised, nagu olid ka meie eelkäijad. Nad lihtsalt pidid sellised olema. Kuidas muidu saanuks nad nii palju head teada saada. Alguses ma isegi ei kujutanud ette, mida kõike me aja jooksul teinud oleme.

Eelkäijate etteaste

Vaatame siis, mida tegid need, kes olid tõesti soome-ugri etnograafiliste rännakute alguses ja kelle ajal need paigad asusid maailma äärel. Võtame näiteks ungari teadlase Antal Reguly, kes uuris XIX keskpaiku Obi ugri keelte sugulust ungari keelega. Enne oma ekspeditsiooni algust läbis Reguly instruktaaži Vene Teaduste Akadeemias, kus Karl Ernst von Baer rõhutas, et teaduse hüvanguks on vajalik pealuude hankimine.

Järgides Baeri õpetussõnu omandaski Reguly oma Siberi uurimisretke algjärgus kaks mansi kolpa. Ta sai need Uuralites tegutsenud geoloogilise ekspeditsiooni juhilt.⁵ Hiljem, kohtudes manside ja hantidega, kaotas Reguly huvi pealuude hankimise vastu.

Reguly loobumine Obi ugri kolpade kogumisest paistab tänapäeval mõistlik ja inimlik valik. Tollal oli kontide korjamine aga teadlaste seas hinnatud töölõik. Muuseumihoidlatesse ei jõudnud ainult arheoloogilistel kaevamistel leitud pealuud. Põlisrahvaste päid hangiti igal võimalikul moel.

Näiteks sooritas evenk Amurejev 1791. aastal enesetapu. Kohtumeditsiinilist ekspertiisi läbi viinud arst Schilling omandas ohvri pea, mis jõudis vahendaja kaudu Saksamaale, professor Johann Friedrich Blumenbachi maailma rahvaste pealuude kollektsiooni, esindamaks mongoliidset rassi. Soomeugrilaste osas õnnestus Blumenbachil hankida mõned soomlaste kolbad.⁶

Samasugune muuseumikollektsioonide moodustamise meetod seadustati peagi ka Venemaal. 1811. aastal andis politseiministeerium regioonides tegutsevatele arstidele korralduse vabalt valitud viisil muretseda teaduste akadeemiale rahvaste pealuid.⁷ Ka teadlasi instrueeriti kolpade hankimise vajaduse ja võimaluste osas.

Regulyle lisaks juhendas Baer ka Matias Aleksanteri Castréni, tuues välja kontide kogumiseks soodsad tingimused põhjarahvaste juures: surnud asetati igikeltsa tõttu maapealsetesse kirstudesse või kastidesse ning matused olid mittekristlikud, seega ei tekkinud moraalset halvakspanu pühitsetud haudade rüvetamise pärast. Ka leidis Baer, et välitööde iseloom, mis eeldas pikemat viibimist põliselanike seas, soodustas usalduslike suhete kujunemist, mis oli vajalik kohalike tähelepanu hajutamiseks, et salaja haudu tühjendada. Eriti rõhutas Baer vajadust koguda terveid skelette.

Tollaste teadlaste mureks oli, et Siberi põliselanikud olid liiga "metsikud" mõistmaks nende pealuude kogumise tähtsust teaduse arengu tagamisel ega loovutanud oma surnute kolpasid vabatahtlikult.⁸

Sarnaselt Regulyga ei ilmutanud ka Castrén entusiasmi luukerede kogumiseks hantide, neenetsite ja muude põlisrahvaste kalmistutelt. Castrén teostas küll lisaraha saamiseks arheoloogilisi kaevamisi, aga kasutusel olnud surnuaedu ta ei rüüstanud. Reguly ja Castrén pääsevad meie tundelisest revisjonist seega puhaste paberitega (nagu näiteks ka Aleksander Theodor von Middendorff, kes samal ajal Reguly ja Castréniga reisis Taimõri poolsaarele, olles saanud Baerilt kaasa samad juhised ning ta võinuks tundrakalmistutel puhta töö teha).

Aga mõne soome-ugri teaduse suurkuju jaoks olid kondid olulisemad kui muu etnograafiline aines. Suurima kirega kogus handi pealuid ja luukeresid 1898. aastal Siberis ekspeditsioonil käinud János Jankó, Ungari etnograafiamuuseumi esimene direktor. Ta lasi üsna vähese häbitundega kaevata lahti haudu igas handi külas, kuhu ta sattus.

Seda tegevust raskendas hantide vastuseis, üleüldine nukrus ja õudus, mida selline teadustöö põliselanikes tekitas. Seetõttu hoidis Jankó end vahel siiski tagasi ning ootas sobivamat hetke surnuaedade segipööramiseks. Teinekord ei kohkunud ta tagasi millegi ees: "Hommikul jõudsime Kajukovõsse ja ma otsustasin, et siit võtan kümme kolpa, ükskõik mis viisil."⁹ Tõega või?!

See võiks olla möödanik

Olgu pealegi, et teadus pimestas teadlasi. Aga see oli vanasti nii. Nüüd me ju ometi teame, et niimoodi ei ole ilus teha. Nüüd me hoolime hantidest ja neenetsitest, austame põliselanike arusaamasid elust ja surmast, kehast ja hingest. Eks ole?

Aga kui ei ole? Minuni on jõudnud kuuldused, et ühe tuntud Saksamaa ülikooli muuseumi pensionile läinud töötaja hoiab oma garaažis maailma rahvaste pealuude teaduslikku kogu. Ta säilitab seda isiklikku kollektsiooni teaduslikel eesmärkidel. Asjaolu, et põlisrahvad tõstavad selliste kogude vastu üha enam häält ja levib inimsäilmete põlisrahvastele tagastamise praktika, teeb selle härra oma kollektsiooni saatuse pärast murelikuks. Ent tal on juba olemas ka tegevuskava juhuks, kui keegi peaks soovima neid pealuid temalt ära võtta ja põlisrahvastele tagasi anda.

Mingit tagasiandmist muidugi ei tule. Pigem müüb teenekas muuseumitöötaja need kolbad mustal turul maha. Ida-Euroopas pidi "metslaste" pealuuäri õilmitsema, mingeid probleeme ostjate leidmisega ei ole.

Nii ei oskagi kinnitada, kas midagi on muutunud või ei ole. Kui põliselanike peadega kauplemiseks on olemas turg, siis ei ole tegu üksiku veidriku hobiga. Tuleb välja, et teadlased on samasugused juhuslikud inimesed nagu naftatöölised, turistid ja politseinikud. Mingit vahet ei ole. Aga kuidas on meiega, kes me oma arust oleme kõike sootuks teisiti teinud? Ma võin handi mootorsaani roomikulüli tassima jäädagi, naiivne ja rumal, nagu ma olen. Tahan soomeugrilastele midagi lihtsat, inimlikku ja head.