On üks narratiiv, mida ma näen ja kuulen aastakümneid. See on legend sellest, et Hiina võtab varsti Venemaalt ära Siberi.

Siber ja Kaug-Ida moodustavad 70 protsenti Venemaa territooriumist, kus elab kokku umbes 40 miljonit inimest. Siberi ja Kaug-Ida territoorium on natukene üle 130 miljoni ruutkilomeetri. Hiinas elab teisel pool Venemaa-Hiina piiri paarsada miljonit inimest. Seega oleks nagu loomulik, et need kümned ja sajad miljonid lähevad ühel hetkel liikvele ja hõivavad põhjapoolsed alad.

Tegelikult pole see nii lihtne. Ma olen Siberi uurimisega tegelenud nüüdseks mitukümmend aastat. Esimest korda ma sattusin Siberisse 1990. aastate keskel ja sellest ajast saadik olen seal käinud korduvalt, olen seal isegi elanud üle aasta, sellest enamiku põhjapolaarjoone taga.

Sellel on oma põhjused, miks Venemaa Arktika ja lühidalt kokkuvõttes kogu Arktika on inimtühi. Nimelt on Arktikas inimelu hoidmine väga kallis ja vaevaline. Kui talv kestab vähemalt kaheksa kuud aastas ja ülejäänud ajal on ilm sarnane meie Eesti novembrikuu ilmadega, siis on igasugune inimasustuse hoidmine väga keeruline.

Ma sattusin Venemaa Arktikasse elama 2000. aastal. See oli ka aasta, kui Jakuutias külmus ära Deputatski linn. Tol ajal elas seal 20 000 inimest ehk veidi rohkem kui Viljandis. Venemaa Arktikas oli tol ajal selline küttesüsteem, et suur kuumaveetoru jooksis läbi terve asula. See oli suur torurõngas, mis kulges läbi terve linna. Ühes kohas toru lõhkes ja 24 tunni jooksul külmuski terve linn ära.

Et inimesed surnuks ei külmuks, käivitati päästeoperatsioon ja 20 000 inimest evakueeriti kiirkorras. Kogu operatsioon toimus talvel polaaröö ja lumetormide ajal, mil lennata suudavad vaid kogenud polaarlendurid. Deputatski linn külmus kinni pooleks aastaks ja alles pärast seda lubati elanikel sinna naasta.

Venemaa Arktika on üks karmima kliimaga regioone maailmas üldse. Põhja pool võib temperatuur talviti langeda alla -60 kraadi. Ma ise olen sellises külmas olnud ja peab ütlema, et kuna tegemist on hästi kuiva õhuga, siis on sellises kliimas võimalik hakkama saada. Probleem on selles, et ehitused ega infrastruktuur ei pea sellise külmaga kaua vastu. Meie siin ei tea, et suurem osa Venemaa Arktikast asub igikeltsa peal. Igikelts on lühidalt öeldes jäätunud maa.

Maapind sulab enamikus Siberis suvel umbes poole või terve meetri jagu, allpool on see aga igavesti jäätunud. Sellisele pinnasele ehitatud majad hakkavad vajuma ja liikuma, kuna maa majade all hakkab ebavõrdselt sulama ja üks maja serv võib maasse vajuda, käristades sõna otseses mõttes maja pooleks.

Samamoodi liigub maa teede all. Kevadiste jääsulamistega kraabib jää teede pealt asfaldi nagu peitliga. Kõike kokku võttes on inimelu Arktikas hoidmine kordades kallim kui meie kliimas. Paneme sinna juurde selle, et kõik inimeluks vajaliku peab Arktikasse kohale viima ja kõik kokku läheb väga kalliks ja – nagu on näidanud mitmed linnade kinnikülmumised Venemaa Arktikas – on ka väga riskantne.

Kuna tööjõu produktiivsus on majandusteadlaste arvutuste põhjal arktilistel aladel kaheksa korda madalam kui meie kliimas, siis ei kata ka sealsete inimeste töö nende ülalpidamisega seotud kulusid.

See võib kõlada paradoksaalselt, aga Venemaa Arktikas elab hoopis liiga palju inimesi. Kanadas, Alaskal ega Skandinaavia riikides ei ole nii kõrgetel laiuskraadidel sedavõrd suuri linnu nagu Norilsk või Jakutsk. See kõik tähendab, et mittetöötava elanikkonna osa on Venemaa Arktikas suurem kui mujal Põhjalas. Majandusteadlased on välja arvutanud, et Venemaa Arktikas peab üks töötav inimene üleval kümmet mittetöötavat inimest.

Seda kõike teavad ka hiinlased. Hiinale ei ole vaja Siberit kui territooriumi, neile on vaja Siberi maavarasid. Selleks ei ole vaja Siberi ala hõivata. Selleks tuleb Vene riigiga hoopis sõlmida lepingud, mis võimaldavad hiinlastel soodustingimustel loodusvarasid kaevandada. Selles on hiinlased väga head. Ma ütleks, et hiinlastele võiks anda kuldmedali Venemaa lüpsmises.

Venemaa, otsides Hiinast liitlast, avab ennast järjest enam Hiina majanduslikule ekspansioonile. Hiina majanduslik ekspansioon on sarnane termiitide rünnakuga: sealt, kust hiinlased on üle käinud, ei kasva enam ka rohi. Hiinlased veavad Siberist ja Kaug-Idast välja kõike – puitu, kivisütt, maavarasid. Hiina agrofirmad rendivad Lõuna-Siberis maad ja tegelevad intensiivse põllumajandusega, mille raames mürgitatakse maapind kemikaalidega.

Hiinal ei ole vaja seega Siberit vallutada. Kõigepealt peaksid nad ülal pidama juba seal elavat 40 miljonit inimest. Teiseks peaksid nad tagama mingidki elamistingimused nendele kümnetele miljonitele hiinlastele, kes sinna võiksid suunduda. Lihtsam ja kasulikum on Venemaa Siber ja Kaug-Ida kõikvõimalikest ressurssidest tühjaks vedada. Millega Hiina tegeleb juba kümme viimast aastat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.