Lähenevad kohalikud valimised annavad endast märku kriginaga. Kriginaga, mida tekitavad volikogus esindatud erakondade ja valimisliitude konkureerivad huvid, kui need omavahel põrkuvad.

Viimastel päevadel on enim selleteemalist kõneainet andnud Tallinna linnavalitsus, kus nelja võimukoalitsiooni kuuluva erakonna tipp-poliitikud vastastikku süüdistusi loobivad ning käivitatud on spekulatsioonid lausa linnapea umbusaldamise teemal. Ent Tallinn pole siin kindlasti ainuke.

Umbusaldusavalduste laine on tabanud ka Keila linna, Viimsi, Viru-Nigula, Põltsamaa ja Jõgeva valda, veidi varem on selleteemalisi uudiseid tulnud ka Pärnust, Põhja-Sakalast, Tapalt, Mulgi ja Vinni vallast, mäletamisväärselt muidugi ka Narvast. Ja kindlasti jäi nii mõnigi krigin siinsest loetelust välja.

Iseenesest pole siin midagi üllatavat. Kohalike valimiste eel tekibki ju valijatel õigustatud küsimus, et mida siis linna- või vallavõim möödunud nelja aastaga ära on teinud, ning kes võiks olla võimalikud alternatiivid, kellesse oma hääle investeerimist võiks kaaluda.

Enne valimisi võimule tulek võimaldab tutvustada oma juhikandidaate ning demonstreerida nende kompetentsust ametis. Ja hea õnne korral promeneerida ehk ka mõnel lindilõikamisel. Vastutust on valimistsükli lõpus ametisse saanud linnapeal või vallavanemal eelkäijaga võrreldes vähem, sest ebaõnnestumised saab ajada eelmise võimu kaela. Aga kas me valijatena peaks selliste põhjendustega leppima?

Poliitika on teadupärast meeskonnasport, kus edukas on meeskond, mis suudab erinevate huvifookustega mängijad panna võistlema ühiste eesmärkide nimel. Juhtfiguurid on mõistagi ülimalt olulised, sest neilgi on liitev efekt, ent üksi keegi poliitikas midagi ära ei tee. Erinevalt näiteks jalgpallist, kus mängureeglid selged ning terve meeskonna siht on ajada palli vastase väravasse, võivad poliitikas saadikute huvid ja eesmärgid ühe erakonna või valimisliidu sees märkimisväärselt erineda, rääkimata siis veel koalitsioonist.

Piltlikult öeldes on poliitika mänguväljakul väravaid alati rohkem kui üks, ning mõnda väravasse püüavad palli sisse saada mõlema võistkonna mängijad, samas, kui mõne värava suunas võib palli söötmast tõrkuda isegi sinu võistkonnakaaslane. Nii võibki juhtuda, et linnapead või vallavanemat umbusaldab ka mõni tema senine võitluskaaslane lihtsalt seetõttu, et konkreetne saadik tunneb, et tema enda eesmärgid edeneksid mõnes teises võimuliidus paremini.

Valijale on see muidugi oluline märk ning enne järgmisi valimisi tasuks hoolega ära teha oma kodutöö, et mõista, mis võis tingida ühe või teise saadiku meelemuutuse. Meediale serveeritakse enamasti argumente isikute pihta, et keegi osutus kehvemaks juhiks kui oodatud või et võimulolija ajas üksnes isiklikku kasu taga. See võib vabalt ka nii olla, ent põhjus võib olla ka hoopis kriitikute huvides.

Kindlasti võiks teha veidi taustatööd ka oma meeliskandidaatide seoste ja näiteks nendega seotud ärihuvide osas. Enda jaoks oluliste, kuid täitmata jäänud valimislubaduste puhul tasub kindlasti uurida sedagi, millistel tingimustel need täidetavad oleks olnud – mille muu arvelt oleks pidanud tulema näiteks eelarvevahendid, või milliste valimisliitude või erakondadega koos oleks olnud neid realistlik ellu viia.

Erinevalt paljudest väiksematest omavalitsustest põrkutakse Tallinna suuruses omavalitsuses poliitiliste prioriteetide seadmisel oluliselt enam. Praegu leiamegi pealinna poliitika kurbnaljakast seisust, kus mõnedes küsimustes – näiteks liikluse reguleerimisel – püüavad just nagu samas meeskonnas mängivad erakonnad palli lüüa erinevatesse väravatesse, samas, kui mõnes teises küsimuses – näiteks lasteaia kohatasu kaotamine – ollakse küll näiliselt ühel meelel, aga triblatakse siiski erinevates suundades. Miks? Aasta eest pandi ju seljad kokku selleks, et näidata, et Tallinnas on võimalik valitseda ka teistmoodi, kui Keskerakond seda seni on teinud. Ja nüüd oleks kohalike valimiste eel võimalik rõhuda protsessidele, mis võimul oldud kuude jooksul ühiselt käivitada on jõutud.

Miks seda siis ei tehta? Ju seetõttu, et tajutakse, et meile, valijatele sellest ei piisa. Valimistele ei minda mitte ühtse, nelja erakonna koalitsioonina, vaid iga erakond enda eest, ning selles olukorras on oluline näidata, kuidas võistluskaaslasest eristutakse. Selline käitumine tunduks jalgpalli keelde tõlkides absurdsena: mis juhtub, kui sama võistkonna vutistaarid võistleks mitte vastasvõistkonnaga, vaid keskenduksid üksnes sellele, mitu väravat kellelgi oma meeskonnakaaslastest rohkem lüüa õnnestub? Isiklik statistika näeb välja hea, aga demoraliseerunud meeskonnaga tiitleid ei võida. Miks see poliitikas teisiti peaks olema?

Üks põhjus on see, mida nimetatakse teemaomandiks (ing. k. issue ownership). Kuna minugi postkasti saabuvad iga kuu ühe Tallinna lasteaia arved, jäi kahanenud arve summa silma minulegi. Nüüdne meediakampaania püüab sellele hinnakirjale lisada siis konkreetse erakonna kui väidetava heategija. Ja mõistagi on võimalik tärganud meediatähelepanu valguses taastõstatada oma fookusteemasid.

Teine paistab aga välja, kui vaadata kalendrisse. Praegu, jaanipäeva eel, on viimane hetk, et kokku kutsuda mõni erakorraline istung, et soovitud muutus vähemalt volikogust läbi hääletada. Sellest ka koalitsioonipartnerite vastastikune survestamine. Kristen Michalil Reformierakonna juhina on alles hiljutisest ajast ette näidata otsekohesed poliitilised sammud, kus vastasseis päädib koalitsioonist välja heitmisega, ning tema isiklik sekkumine teemasse peaks ilmselt reformierakondlaste sõnadele ka kaalu lisama. Küsitav on aga, mida on koalitsioonil võrreldes opositsiooniga kestvatest pingetest võita.

Koalitsioonimuudatus riigi tasandil pole Reformierakonnale märgatavat reitingumuutust veel toonud; kaheldav, et see linna tasandil nende loetud kuudega kuidagi teisiti välja mängiks. Ja teadmise juures, et Keskerakond võidab suure tõenäosusega valimised Tallinnas nii kui nii, peaks suutlikkus koos valitseda olema üks olulisemaid kvaliteete, millele ratsionaalse valija toetust taotlevad koalitsioonierakonnad praegu rõhuma peaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.