Minu vaates mõjutab reaalsust nii inimese mõte, sõna kui ka tegu. Seekord käsitleksin sõnade kasutamist ja nende ühiskondlikku mõju meie avalikus ruumis, vaadeldes seda läbi sugudevahelise harmoonia ja koostöö prisma.

Lähtepunktiks on ühe naistevastase vägivalla teema eestvõitleja üleskutse sotsiaalmeedias, kus ta püstitas järgmise küsimuse: "Mõtteharjutus. Kas vägivalda mitte kasutavad ja seda taunivad mehed on vägivallatud või on mõni parem sõna? Ajujaht!"

Mina ja päris mitmed teised mehed tajusid seda küsimuse asetust ennast ja selle konteksti stigmatiseerivana ning sugudevahelist konflikti pigem võimendavana.

Kui tegemist poleks aktiivse ja mõjuka vägivallavastase võitlejaga, ei oleks see ilmselt üldse laiemat tähelepanu pälvinud. Postitaja positsiooni ja ühiskondlikku kaalu arvestades muutus see aga märgilisemaks, peegeldades laiemat trendi, kuidas meessoost meie avalikus ruumis räägitakse.

Ehkki üleskutse võis olla kantud positiivsest soovist teemale tähelepanu suunata ja keelt rikastada, mõjub selline positsioneerimine ühendava dialoogi asemel hoopis emotsionaalselt ja sotsiaalselt tõrjuvalt.

Kus on peamised probleemkohad ja kuidas need mõjutavad liikumist reaalse harmoonia poole?

Eelarvamuste taastootmine ja biologiseerimine

Küsimus ise kinnistab (ilmselt küll tahtmatult) iganenud eelarvamust, et mehelikkuse ja vägivalla vahel on tugev bioloogiline või sotsiaalne side. Kui peame rahumeelsust meeste puhul eraldi defineerima ja peaaegu et erandina, eraldi nimetusega tähistama, eemaldume vundamendist, millele ehitada ühist usaldust.

Vastandumise ja sugudevahelise konflikti süvendamine

Sõna "vägivald" toomine debati keskmesse – isegi eituse kaudu – hoiab fookuses negatiivset dünaamikat (mehed kui ründajad vs naised kui ohvrid). See süvendab "meie versus nemad" mentaliteeti, kus suurem osa meestest tunnevad, et nende igapäevast, enesestmõistetavat rahumeelsust devalveeritakse. Harmoonia eeldab aga ühise pinna leidmist, mitte barjääride ehitamist.

Meeste kaitseseisund ja potentsiaalsete liitlaste tõrjumine

Küsimuse püstitus jätab mulje, et ühiskond peab mehi vaikimisi ohtlikuks ja nüüd üritatakse otsida eristuvat nimetust neile, kes seda pole. See tekitab meestes tunde, et neid koheldakse kollektiivselt potentsiaalsete ohuallikatena. Tulemuseks on trots ja kaitsepositsioon, mis lõhub tegeliku harmoonia aluseks olevat usaldust. Tõeline edasiminek ja turvalisem ühiskond vajab aga mehi ja naisi võrdsete partnerite ja liitlastena, mitte süüdistatavatena.

Eituse kaudu määratlemine

Sõna "vägivallatu" määratleb meest läbi millegi, mida ta "ei tee". Normaalses, terves ja harmoonilises ühiskonnas peaks teiste inimeste austamine ning turvatunde loomine olema igaühe loomulik baastase, mitte eraldi esiletõstmist või spetsiifilist nime vajav saavutus.

Vägivalla seadmine normiks

Kui peame ühiskondlikul tasandil otsima erisõna meestele, kes on rahumeelsed, vihjab see kaudselt justkui oleks agressiivsus norm või paratamatus, millest vaid "erandlikud" suudavad hoiduda. See saadab ohtliku ja demotiveeriva signaali ka poistele ja noormeestele, kelle mehelikkuse kuvand peaks põhinema sootuks teistel – loovatel, hoidvatel ja toetavatel – väärtustel.

Kokkuvõtteks

Soolise harmoonia ja turvalisema ühiskonna huvides peaksime liikuma uute siltide otsimiselt ühise vastutuse, partnerluse ja inimestevahelise sügava austuse suunas. Me ei vaja uusi sõnu mehele, kes ei kasuta vägivalda, me vajame ühist mõistmist, et vägivaldsus on hälve loomulikust inimlikkusest, mitte mehelikkuse baasvorm.

Selle arutelu tegelik väärtus seisneb võimaluses liikuda süüdistavalt ja vastandavalt tasandilt edasi reaalse, edasiviiva sugudevahelise harmoonia suunas. Selleks peame murdma välja vananenud mudelist, mis asetab sugupooled konfliktsetesse rollidesse. Me vajame ühiskondlikku kokkulepet, kus mehed ei ole probleemi tuum, vaid lahenduse võti, aktiivsed ja hinnatud liitlased turvalise ja hoidva elukeskkonna loomisel.

Meil on vaja ühiselt defineerida ja väärtustada tervet, kaitsvat ja emotsionaalselt intelligentset mehelikkust, mis toimib harmoonilises koostöös naiselikkusega. Harmoonia ei sünni üksteise sildistamisest ega hirmust, vaid usalduse taastamisest ja teadmisest, et turvaline elukeskkond on meie ühine inimlik eesmärk, mida saame saavutada ainult koos, teineteist toetades ja väärtustades.