Eestil on senimaani väga hästi läinud, sest meie ümber on nii palju hea südamega inimesi. Üks on kuldsete kätega naaber, kes käib ümbruskonna ummistunud kanalisatsioonitorusid puhtaks tõmbamas või tuleb appi puid riita laduma, teine tegutseb abipolitseinikuna, kolmas madistab kõik nädalavahetused kaitseliidus ja neljas valvab vabatahtlikuna kohalikus päästekomandos.

Pole muidugi välistatud, et need kirjeldatud tegevused on korraga peidus ühes inimeses, sest ta lihtsalt ei suuda niisama käed rüpes istuda.

Vabatahtliku jaoks on tähtis tegu ise, andes ühiskonnale midagi, millest muidu napib. Olgu selleks siis kasvõi julgeolek. Ja sisejulgeolek on oluline asi, kuigi viimastel aastatel on Venemaa sõjategevuse valguses rohkem rõhku pandud välise julgeoleku tagamisele.

Kaitse-eelarve, mürsud, hübriidrünnakud, droonioht. Kõik need oleks justkui välise julgeoleku küsimus, aga tegelikult ju ikka kodune asi. Hakkad kodu kindlustama, mõtled kindlasti sellele, kas kindlustuskaitse katab eksinud drooni tekitatud kahju.

Iga Eesti inimene eeldab, et kui tema või koduga midagi juhtub, siis on päästev abi juba teel. Päästjate, meedikute või politseinike kiire saabumine on justkui iseenesest mõistetav asi ja kui avalikkuses on jälle juttu sisejulgeoleku tagajate palkadest, siis tuleb paljudele üllatusena, et see sissetulek ikka veel nii närune on.

Muidugi võib ja peabki sellise palga üle nurisema, isegi kui satud sellega rahandusminister Jürgen Ligi pahameele alla. Kuulutas ju Ligi ETV saates "Esimene stuudio", et päästjate palgad tõusevad inflatsioonist rohkem või umbes samas suurusjärgus ning neil, kellele selline positiivne erand tehakse, ei tasu kurta. Õigustatult tõusis sellise väljaütlemise peale pahameeletorm, sest kurtmine on pea ainus asi, mis on veel tasuta.

Ka saatejuht pidi ministrile meelde tuletama, et päästjate palga mahajäämus on pea kõige suurem ning sellega on raske toime tulla. Ometigi pidas Ligi seda valikute küsimuseks ja lisas, et see toon, kuidas päästjad raha nõuavad, on talle pehmelt öeldes vastumeelne.

Olles ise nende nõudjate sõnavõtte kuulanud ja lugenud, siis ei paista sealt tagant muud, kui mure hakkamasaamise pärast. Ei mingit ebakohast tooni. Meenub ka kõnekas plakat ühelt kunagiselt palgatõusu nõudnud meeleavalduselt: "Päästke päästjad!" Ja me oleme endiselt samas seisus.

Mõistagi ei ole mõtet võrrelda Jürgen Ligi enda 7800-eurost palka päästjate omaga, aga olgu needki välja toodud. 1668 kutselise päästja seas on 112 päästjat, kes saavad alampalka ehk 1606 eurot kuus. Päästja keskmine põhipalk on 1758 eurot. Uuel aastal tuleb palgalisa pisut alla 50 euro kuus. Päästja saab siis vähemalt ühe ostukorvi rohkem lubada, kuigi tunnistas ju rahandusministergi, et halval juhul tõuseb palk inflatsiooniga samas tempos ja mingit mõõdetavat elukvaliteedi tõusu sellise palgatõusuga ei kaasne.

Päästeamet ja ametiühingud on välja öelnud, et päästjate puhul võiks õiglane tase olla 1,2 Eesti keskmist palka, mis on umbes 2700 eurot kuus. Sellise tasuni jõudmiseks tuleks palgafondi täiendavalt tuua umbes 25 miljonit eurot aastas ja see arvutus puudutab keskmist töötasu. Mõistagi on tegemist suure summaga, mida kellegi teise eelarverealt kerge käega ei võta. Valimislubadusena kõlaks see aga uhkelt.

Kehva palga kiuste teevad kutselised päästjad head tööd ja pole kuulda, et vesi voolaks voolikutes selle võrra aeglasemalt. Teisalt on motivatsioon üks keeruline nähtus ja palk on selle oluline komponent. Rahuloluküsitlustes tuuakse palk välja esimeste seas ja pole vist inimest, kes saaks palka, mis selgelt ületaks tema ootusi. Päästjate puhul on olukord isegi proosalisem, sest ka kõrvalseisjad saavad aru, et selle sissetulekuga tõstetakse toidukorvi üksnes see, mis näljasurma pisut edasi lükkab.

Niisiis pelgan seda, et vabatahtlike roll veelgi suureneb, sest kutselisi lihtsalt ei ole. Niikuinii on Eestis praegu 71 kutselise päästekomando kõrval juba 119 vabatahtlikku komandot, mis annab riigi siseturvalisuse tagamiseks küll üüratult lisajõudu, aga see jõud on sõltuvuses inimeste vabast ajast ja motivatsioonist. Samuti ei saa need 3241 vabatahtlikku päästjat ja abidemineerijat istuda kännu otsas, käes üksnes ämber ja kirves.

Näiteks vabatahtlik päästja Hendrik Tali kirjutas Delfis, et tegevuse jaoks kraabitakse kokku iga sent. Sõltuvad ju nemadki sellest, kui palju maksab elekter ja mootorikütus, sest selleta päästekomandodes tuled ei põle ning autod ei liigu. Ja kui mainida, et mõned vabatahtlikud sõidavad päästma autodega, mis valmistati 50 aastat tagasi, tahavad käed jõuetult rippu vajuda.

Politseiski annavad vabatahtlikud ehk abipolitseinikud tuntava hulga lisajõudu. Praegu on Eestis 1300 abipolitseinikku, kes on tänavu kokku teinud 111 616 tundi politseitööd. 88 protsenti abipolitseinikest on aktiivsed ehk tegutsevad regulaarselt. Õnneks ei pea abipolitseinikud endale ise käeraudu või kumminuiasid ostma ning autodki on vähe kaasaegsemad kui vabatahtlikel päästjatel.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.