Avalikkus peaks matma maha illusiooni, et peatsed presidendivalimised mööduvad sama viisakas ja konsensuslikus õhkkonnas nagu olid seda eelmised, 2021. aasta omad, kui riigipeaks valiti Alar Karis. Riigikogu valimised on sealt edasi alles poole aasta pärast ning iga partei soovib endale presidenditegija aupaistet ning samaaegselt ka vastaspoolt võimalikult palju kahjustada.

Kui laiemat pilti vaadata, siis olukord on tõepoolest üsna erinev eelmistest ja ka üle-eelmistest valimistest. Esiteks, kui 2021. aastal oli erakondadel hästi meeles eelmiste valimiste fiasko ja seetõttu sooviti seda iga hinna eest vältida, siis nüüdseks on mälu juba kümne aasta tagustest sündmustest tuhmumas.

Seda, et midagi toona valimiskogus toimunud läbikukkumisest ei õpitud, näitab see, et ühtegi seadust ju ei muudetud, et igal juhul tagada presidendi äravalimine poolthäälte enamusega valimiskogus.

Teiseks, viie aasta eest polnud koalitsiooni ja opositsiooni suhted nii teravad nagu nüüd ning seetõttu oli erakondade rahajooni ületav konsensuslik, õhkkond palju kiirem tekkima. Praegu on aga opositsioon ja koalitsioon nagu kass ja koer – üksteist vaevalt talutakse ning oma valijatele räägitakse alatihti, kuidas üks pool on kas täiesti läbi kukkunud või demokraatiale lausa ohtlik.

Kolmandaks, oluline erinevus on siiski ka 2016. aasta valimistest, kus kõigi parteide positsioon tundus piisavalt tugev, et tulla välja oma erakondliku kandidaadiga. Nüüd sellist olukorda pole, sest koalitsioonierakonnad tunnetavad vähest avalikkuse poolehoidu ja seetõttu on parteilistel kandidaatidel, keda nende teenete eest upitada, kriips peal. Tuleb leida võimalikult vähe võimalikke liitlasi ärritav parteideülene figuur.

Opositsiooni kaardid lõi segamini istuva presidendi kandideerimisest loobumine ja tegelikult pole üldse kindel, et Isamaa ja Keskerakond isegi valimiskogus ühtse kandidaadiga välja tulevad.

Kokkuvõtlikult, need valimised jäävad oma olemuselt justkui 2016. ja 2021. aasta valimiste vahele: neist ei kujune kindlasti seesugust poliitkombinatoorika pidupäeva ja eliidi egotrippi nagu oli seda katastroofiliselt lõppenud 2016. aasta presidendiralli, kuid konsensusvaimu on märksa napimalt kui 2021. aastal.

See ometi ei tähenda, et just koalitsiooni-opositsiooni rajajooni arvestades ei üritata konkurentidel võimalikult aktiivselt vaipa alt ära tõmmata.

Mis võiks olla opositsiooni ehk Isamaa ja Keskerakonna strateegia? Nende eesmärk on nurjata presidendi valimine riigikogus. Seda mitte isegi seetõttu, et võimalik koalitsiooni kandidaat oleks neile iseenesest vastumeelne, vaid näitamaks, et valitsuserakonnad pluss sotsid ei saa hakkama. Nii üldine rahulolematus Reformierakonnas kui ka Eesti 200 hästivarjatud sisemine haprus pakuvad selleks ilmselt mitmeid ahvatlevaid võimalusi. Seetõttu võimegi olla sügiseste hääletusvoorude ajal riigikogus tunnistajaks, et koalitsioon ja sotsid lubavad, et hääled on koos, kuid siis äkki selgub, et ikkagi ei ole… Meenutan, et hääletamine on ju salajane.

Kui valimised on edukalt valimiskokku viidud, võivad Isamaa ja Keskerakond – juhul kui neil endal pole selleks ajaks tugevat kandidaati välja käia – käituda palju konstruktiivsemalt. Seda loomulikult selle arvestusega, et saavad hiljem avalikkuse ees väita, et tegelikult olid nemad presidenditegijad ja just tänu neile on Eestil nüüd asjalik riigipea.

Mis võiks olla koalitsiooni strateegia? Lühidalt öeldes, lüüa Isamaa ja Keskerakonna vahele kiil. Selles perspektiivis poleks valimiste liikumine valimiskokku koalitsioonile sugugi nii halb stsenaarium. Kui Keskerakond ja Isamaa ei suuda ühises kandidaadis kokku leppida, siis oleks koalitsioonil tark püüda näidata, et võivad ühte opositsioonierakonna kandidaati teise vastu vajadusel toetada. Nõnda saaks osavalt näiteks Keskerakond, Isamaa vastu välja mängida, või vastupidi.

Senine presidendivalimiste ajalugu on näidanud, et kui valimised liiguvad juba valimiskokku, pole poliitkombinatoorikast ja telgitagustest kokkulepetest pääsu. Alati pöörab keegi kellegagi tülli või mõne osalise prestiiž saab tõsise löögi. Miks peaks neil valimistel minema teisiti?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.