See on kohutav, et 500 miljonit inimest (Euroopa) peab paluma 300 miljonilt inimeselt (USA) kaitset 140 miljoni inimese (Venemaa) vastu. Nii ütles hiljuti NATO peasekretär Mark Rutte, kui juttu tuli USA sõjalise kohaloleku vähendamisest Euroopas. Rutte pole kindlasti esimene, kes niiviisi väljendus, kuid see näitab olukorda, millesse Euroopa julgeolek on sattunud.

Kuidas endale näppu lõigata 

USA kava vähendada sõjalist panust NATO-sse ja delegeerida vastutust rohkem Euroopa riikidele ei ole mingi uus leiutis, seda on rääkinud pea kõik USA administratsioonid. Et miks peab USA kaitsma rikast Euroopat, kui nood ise oma kaitseks ei liiguta lillegi. Ainult et nüüd on Donald Trumpi administratsioon asunud tegutsema ja esimesed kärped juba toimuvad.

Seda kõike tehakse ajal, mil Venemaa peab Euroopas täiemahulist sõda Ukrainas ja ähvardab järjest rohkem Ukrainat abistavaid Euroopa riike.

15. septembri Foreign Affairsis ilmus kolme julgeolekueksperdi (Franklin C. Miller, Eric Edelman ja Walter B. Slocombe) artikkel, milles viidatakse ohtudele, mida selline USA plaan endas kätkeb. Viidatakse uuele, mullu valminud julgeolekustrateegiale, mis näed ette Euroopa asemel keskendumist Aasiale ja Lähis-Idale.

Kirjutises loetletakse sõjalisi võimekusi, mida ameeriklased tahavad Euroopas kärpida, kuid mida Euroopa niipea ei suuda asendada. Artikli kokkuvõte on tõdemus, et selline poliitika ohustab Ameerikat ennast ehk tegemist on endale näppu lõikamisega.

USA sõjaline kohalolek Euroopas hoiab ära potentsiaalse vastase tugevnemise ja ohu USA-le. Näitena tuuakse see, et esmakordselt üle pika aja ei osalenud USA NATO õppusel Põhja-Atlandil, kus harjutati Vene allveelaevade tõrjumist. Needsamad tuumalaengutega allveelaevad on mõeldud lähenema USA rannikule...

Jutustus surnud käest

Nüüd on USA taandumas, aga Euroopa ei ole füüsiliselt valmis ameeriklasi asendama. Üks väljapääs on nn tahtekoalitsioonid, mille üheks näiteks on ühendekspeditsioonivägi JEF, mille juhtriik on Ühendkuningriik ning millesse kuuluvad Balti riigid ja Põhja-Euroopa riigid.

JEF ei pea ootama NATO artikli 5. ametlikku käivitamist, vaid võib tegutseda kohe. Kenasti ütles Eestis paikneva Briti väekontingeni ülem Jamie Murray: oleme valmis kohe lahingusse minema. Eestis on praegu 900 Briti sõdurit, kellele lisandub tuleval aastal 300.

Arvestagem sedagi, et Ühendkuningriigil on tuumarelv ja see on ka Prantsusmaal. Kuigi nende koguarsenali ei saa võrrelda Venemaa omaga, peab Kreml sellega siiski arvestama. Teoorias on ju nii, et NATO kollektiivkaitse näeb ette võimaluse ka tuumarelvi kasutada, seda näiteks Eestigi puhul. Kõva sõna oli Soome hiljutine otsus lubada tuumarelvad ohu korral riiki või läbi selle.

Muide, Soome ja Rootsi oleks pärast NATO-sse astumist nagu ümber sündinud. Rootsi teatas hiljuti, et kui Venemaa ründab, annab Rootsi lööke Venemaa sügavusse.

Mis puudutab tuumarelvi, siis on Venemaa viimasel ajal nendega taas ähvardama hakanud. Mõni aeg tagasi hoiatas Vladimir Putin Valdai majandusfoorumil Euroopat, et kui nood kavatsevad midagi Kaliningradi suunal ette võtta, siis võib Venemaa tuumarelva käiku lasta.

Taas on välja kaevatud jutud nn surnud käest ehk Uuralites maa all olevast süsteemist, mis võib tuumarelvad välja lasta ka siis, kui riigi poliitiline juhtkond on elimineeritud. See on selline "tore" Kremli lugu, mille tõepärasuses ei saa kindel olla.

Eks tuumarelvad olegi Venemaa viimane õlekõrs. Tavarelvadega ei saada jagu isegi Ukrainast, võimalikust konfliktist kogu Euroopaga rääkimata. Enne seda tuleb aga ära proovida nn hübriidvahendid nagu sabotaažid, atentaadid, sekkumised valimistesse jne. Muidugi ka jõhkrad löögid Ukraina tsiviiltaristu pihta ning jesuiitlikud üleskutsed välisriikidele, et nood oma saatkonnad Kiievist minema viiksid.

Eesmärk on hirmutada Euroopat nii, et see loobuks Ukraina toetamisest või vähemalt vähendaks seda. Putin saab hästi aru, et kui Euroopa toetus Ukrainale püsib, siis on tal pea võimatu seda riiki alistada.

Ees on väga ohtlik periood. Venemaal võib olla kihk midagi Euroopa suunal ette võtta enne USA kongressi vahevalimisi tuleval kuul. Need valimised võivad paljugi muuta Washingtoni seni leebes suhtumises Venemaasse.