2021. aasta alguses kuulutati julgelt, et "raha on vaba", ning selle loosungi all lammutati toimiv teine pensionisammas. Jutt raha vabastamisest oli läbimõtlematu populistlik loosung, kuna raha oli inimestel kogu aeg vaba ja kasvas pensionifondis.

Teise samba lõhkumine oli selle sajandi üks vastutustundetumaid poliitilisi otsuseid, mis tehti Eesti inimeste tuleviku arvelt. Viis aastat hiljem on meil olemas põhjalikud analüüsid ja reaalne statistika, mis näitavad ilmekalt, millise pikaajalise kahju see otsus kaasa tõi.

Teisest sambast on 2026. aasta jaanuari seisuga lahkunud juba 267 000 inimest, kes on kokku välja võtnud 2,33 miljardit eurot ehk umbes veerandi kogu pensionivaradest. Eesti Panga uuringud kinnitavad, et see raha ei läinud mitte inimeste iseseisvasse investeerimisse, vaid suures ulatuses igapäevasesse tarbimisse ja laenude tagasimaksmiseks.

Samba lõhkumise tegelikku hinda näitab eluline näide kahest 1500-eurost brutopalka teenivast inimesest. Esimene neist lahkus 2021. aastal teisest sambast, võttis välja 10 000 eurot ning pärast tulumaksu tasumist jäi talle kätte 8000 eurot. Teine inimene jätkas kogumist. Nüüdseks on teise inimese pensionikontol keskmise tootluse juures juba üle 16 000 euro. Vahe on enam kui kahekordne. See näitab pikaajalise säästmise ja liitintressi võimendavat mõju.

Kahju ei puudutanud vaid lahkunuid. Ligi 1,3 miljardi euro laialijagamine lahkumise esimeses laines kasvatas nõudlust ja kiirendas aastate 2021–2022 inflatsiooni ühe kuni kahe protsendipunkti võrra kvartalis. Hinnatõusu tõttu kaotasid ostujõus kõik Eesti inimesed. Ühtlasi kannatas Eesti majandus, sest pensionifondid pidid väljamakseteks tagama suure likviidsuse, mis vähendas pikaajalisi investeeringuid kohalikesse ettevõtetesse.

Tagantjärele statistikat vaadates näeme, et ka 2023. aasta oli Eesti majanduse jaoks languse aasta. Kas kohalike pensionifondide suuremad investeeringud oleksid suutnud languse asemel tagada majanduskasvu, seda kindlalt väita ei julge. Küll aga oli teiste geopoliitiliste ja energiakriisist tulenevate mõjude kõrval pensioniraha väljumine sambast ja selle mittejõudmine kohalikesse investeeringutesse kindlasti üks negatiivne lisategur.

Kohustuslike pensionifondide Eesti investeeringute osakaal kasvas tugevalt 2022. aastani, mil Eesti ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse ning Eestisse suunatud investeeringuid tegevatesse fondidesse investeeriti ligikaudu 20 protsenti fondide varast.

2021. aasta muudatused, mis võimaldasid teisest sambast raha väljavõtmist, on muutnud pensionifondide "pika raha" "lühikeseks", mis on omakorda mõjutanud oluliselt ka pensionifondide edasist investeerimisstrateegiat ja otsuseid. Eesti-suunaliste investeeringute osakaal on langenud ligi 20 protsendilt (2022. aastal) 10,8 protsendini 2025. aasta lõpuks.

Võtsime riigikogus vastu kogumispensionide seaduse muudatused, mis astuvad olulise sammu olukorra parandamiseks. Muudatus võimaldab teisest sambast lahkunud inimestel uuesti liituda senise kümne aasta asemel juba viie aasta möödudes.

Seadusemuudatus toob 2028. aastast kaasa ka teise olulise leevenduse. Kes on hädas ja peab sambast raha välja võtma, ei pea enam tühjendama kogu pensionikontot korraga, vaid saab võtta välja vaid nii palju, kui konkreetne olukord tegelikult nõuab. "Kõik või mitte midagi" reegel on sundinud inimesi ohverdama kogu oma pensionivara ka siis, kui põhjuseks oli näiteks ootamatu haigusjuhtum, õnnetus või mõni muu erakorraline kulu endale või oma perele, mitte soov senine kogumine täielikult lõpetada. Edaspidi jääb ülejäänud raha kasvama seal, kus ta pensioniks kogumise mõttes kõige rohkem kasu toob.

Me ei saa täielikult olematuks teha teise samba lõhkumisega tekitatud kahju ega tuua tagasi juba ära kulutatud raha. Kuid mida varem saab inimene uuesti koguma hakata, seda kauem saavad aeg ja liitintress tema kasuks töötada ning seda suurem on tema pensionivara vanaduspõlves.

Lisaks uuesti liitumise kiirendamisele on riik loonud võimaluse oma pensionivara taastamist oluliselt kiirendada. Alates 2025. aastast saab iga koguja tõsta oma teise samba sissemakse määra seniselt kahelt protsendilt neljale või kuuele protsendile brutopalgast. Riik lisab sellele esimese samba arvelt alati neli protsenti juurde.

Tegemist on reaalse ja väga kasuliku maksusoodustusega. Kuna teise samba makse tehakse brutopalgast enne tulumaksu arvestamist, annab see igalt sissemakstud eurolt automaatselt 22-protsendilise võidu. Raha, mille inimene maksaks muidu riigile tulumaksuna, hakkab teenima tulu ja kasvatama tema enda isiklikku pensionikontot.

Nendel 267 000 inimesel, kes vahepeal teisest sambast lahkusid, tasub uuesti liitumisel kindlasti kaaluda ka maksemäära tõstmist neljale või kuuele protsendile. See on kiireim viis teha tasa kaotatud aastad, taastada oma pensionivarad ning panna liitintress taas enda kasuks tööle.

Pelgalt riiklikust esimesest sambast ei piisa tulevikus väärikaks äraelamiseks, sest see moodustab keskmiselt alla poole viimasest töötasust. Varasem taasliitumine ja suuremad sissemaksed ei heasta küll mineviku vigu ja tekkinud kahju, kuid annavad Eesti inimestele vajaliku tööriista ja suurema kindlustunde pensionipõlveks.