Kõige teravamalt tulevad erinevused eestlaste ja venelaste hoiakutes esile küsimustes, mis puudutavad Venemaa agressioonisõda Ukrainas.

Nii toetas väidet, et Ukraina ei peaks Venemaale ühtegi järeleandmist tegema 74 protsenti eestlastest, aga ainult 19 protsenti venelastest. Samas teistpidiseid väiteid sellest, kuidas Ukraina peaks järeleandmisi tegema, toetas märksa rohkem venelasi kui eestlasi. Nii näiteks leidis 58 protsenti venelastest (14 protsent eestlastest), et Ukraina peaks loovutama Krimmi Venemaale; 45 protsenti venelastest (seitse protsenti eestlastest) leidis, et Ukraina peaks loovutama Venemaale kõik alad, mis on hetkel tema kontrolli all; 52 protsenti venelastest (13 protsenti eestlastest) leidis, et Ukraina peaks loobuma nii Euroopa Liidu kui NATO-ga liitumise soovist ja deklareerima oma neutraalsust; 39 protsenti venelastest (kuus protsenti eestlastest) soovis, et NATO välistaks oma sõjalise kohalolu ja õppused Eestis ja teistes Ida-Euroopa riikides, nagu on olnud Venemaa nõudmine.

Sarnased mitmekordsed erinevused ilmnesid ka küsimuses, kas Eesti peaks saatma oma vägesid rahumissioonile Ukrainasse. Eesti vägede saatmist koos liitlastega pärast sõja lõppu, et kindlustada Ukraina julgeolekut, toetas 57 protsenti eestlastest, aga ainult 11 protsenti venelastest. Eesti vägede saatmist Ukrainasse ei toetanud 68 protsenti venelastest ja 27 protsenti eestlastest.

Samuti oli suur lahknevus Ukraina toetamise küsimuses. Kui eestlastest leidis 70 protsenti, et Eesti teeb seda piisavalt, neli protsenti, et liiga vähe ja 22 protsenti, et liiga palju, siis venelastest leidis 70 protsenti, et abi antakse liiga palju, 25 protsenti, et piisavalt ning neid, kelle arvates liiga vähe, sisuliselt ei olnudki.

Ukraina abistamise kohta spetsiifilisemalt küsides pidas 16 protsenti eestlastest õigeks, et riik peaks piirduma ainult humanitaarabiga, siis venelastest arvas sama 51 protsenti. Samas eestlastest leidis viis protsenti, et Eesti ei peaks üldse Ukraina abistamisega tegelema, venelastest aga 20 protsenti.

Rohkem kui kahekordne erinevus oli ka küsimuses, kas vastaja oleks valmis isiklikult toetama Ukraina ülesehitamist. Eestlastest vastas sellele eitavalt 29 protsenti, venelastest aga 66 protsenti. Selle küsimuse juures võib siiski olla mõjuteguriks ka inimeste majanduslik olukord – kuna halvemini hakkama saavate inimeste hulgas oli üldiselt valmisolek abistada väiksem, venelaste hulgas oli aga küsitluse kohaselt majandusraskustes inimesi eestlastest kaks korda rohkem. Nii ütles 21 protsenti eestlastest, et neil on raske hakkama saada, venelastest oli aga selliseid 43 protsenti; samas mugavat äraelamist võimaldav sissetulek oli 20 protsendil eestlasest ja kõigest viiel protsendil venelastest.  

Veel tuleb terav erinevus eestlaste ja venelaste vahel välja suhtumises kaitsekuludesse, kus eestlastest leidis 41 protsenti, et neid tuleks tõsta viie protsendini SKP-st, 34 protsenti pidas neid piisavaks praegusel tasemel (3,5 protsenti SKP-st), 13 protsenti soovis hoida kahe protsendi tasemel ja viis protsenti sellest madalamaid kaitsekulusid. Venelastest pooldas aga 37 protsenti kaitsekulude hoidmist kahe protsendi tasemel, 34 protsenti vähendamist alla kahe protsendi, 17 protsenti leidis, et need on piisavad ja kuus protsenti soovis nende tõstmist viie protsendi tasemele.

Sarnane oli ka hoiakute erinevus küsimuses, kas vastaja toetab, et Euroopa Liidu liikmesriigid võtaksid ühiselt laenu, et oma kaitsevõimet tugevdada. Eestlastest pooldas seda 55 ja oli vastu 29 protsenti vastanutest, venelastest pooldas aga laenuvõtmist kaitse tugevdamise otstarbel 14 ja oli vastu 70 protsenti vastanutest.

Järgmine veelahe ilmnes Venemaaga majandussuhete pidamise küsimuses. Nii leidis 53 protsenti eestlastest, et majandussuhted Venemaaga tuleb viia miinimumini, kasutades selleks lisaks EL-i sanktsioonidele ka Eesti omapoolseid keelavaid meetmeid, venelastest leidis sama aga ainult seitse protsenti. Samas pidas ettevõtlusalast koostööd Venemaaga positiivseks ning leidis, et tuleks töötada selle laiendamise nimel, 41 protsenti venelastest ja kuus protsenti eestlastest.

Samas suurusjärgus erinevus ilmnes ka suhtumises Venemaale kehtestatud sanktsioonidesse. Kui venelastest 40 protsenti leidis, et Eesti peaks töötama nende leevendamise nimel, siis eestlastest arvas sama ainult viis protsenti. Samas soovis 62 protsenti eestlastest uute sanktsioonide kehtestamist Venemaale, venelastest soovis seda ainult kaheksa protsenti.

Vaadete lahknevus ilmnes ka suhtumises Euroopa Liidu laienemisse, kus 57 protsenti ei pooldanud (vastasid "ei" või "pigem ei") Ukraina liitumist EL-iga, eestlastest pooldas seda 79 protsenti. Veelgi suurem oli erinevus Ukraina NATO-sse võtmise teemal, kus eestlastest toetas seda 75 protsenti, venelastest oli aga selle vastu 71 protsenti.

Vaadates Euroopa Liidu kandidaatriike ühekaupa, oli näha, et venelased kaldusid eestlastest märksa enam toetama õigeusklike enamusega slaavi riikide nagu Montenegro, Põhja-Makedoonia ja Serbia liitumist, kõige vähem aga Kosovo, Albaania ja Ukraina liitumist; eestlased pooldasid enim just Ukraina ja Moldova liikmeks võtmist.

Rahvusepõhine erinevus ilmnes ka Eesti elanike suhtumises Hiina Rahvavabariiki, kus venelastest pidas seda riiki partneriks 68 protsenti, eestlastest aga 32 protsenti; ohuks aga 35 protsenti eestlastest ja ainult 3 protsenti venelastest.

Järgmine suur erinevus tuli ilmseks suhtumises äridiplomaatiasse, kus uuriti, millisest põhimõttest lähtuvalt peaks Eesti aitama meie ettevõtteid välisturgudele. Eestlastest leidis 58 protsenti, et kõige olulisem peaks Eesti jaoks olema põhiväärtuste edendamine, mistõttu ei tohiks Eesti soodustada siinsete ettevõtete koostööd autoritaarsete või meie olulisi põhiväärtusi eiravate riikidega, aga venelastest arvas sama 22 protsenti. Samas arvas 51 protsenti venelastest, et majanduskasvu huvides tuleks soodustada ettevõtete koostööd kõikide riikidega, sh ka autoritaarsete või meie olulisi põhiväärtusi eiravate riikidega, eestlastest oli samal seisukohal 23 protsenti.

Turu-uuringute AS viis küsitluse läbi 2.– 13. aprillini, see toimus ad hoc veebi- ja telefoniküsitlusena, kusjuures 80 protsenti ankeetidest koguti veebis ja 20 protsenti telefoni teel. Küsitlusele vastas 1010 täiskasvanud (15-aastast ja vanemat) Eesti elanikku.