Sel aastal õitsevad varajased ja hilised roosisordid ilmastikuolude tõttu üheaegselt ning aed näeb eriti lopsakas ja värvikas välja. Tartu Ülikooli botaanikaaias on sel suvel erilist tähelepanu pööratud kodumaist päritolu roosisortidele, mida on tänaseks säilinud võrdlemisi vähe.

"Eestis oli kokku aretatud umbes 190 sorti ja nendest on kahjuks ainult umbes 70 säilinud. See arv võib suureneda, kuna sordiaretus toimub ka tänapäeval, ja tahaks loota, et neid tuleb juurde, just sellised ilusaid haiguse- ja talvekindlaid sorte," lausus aednik ja näituse kuraator Olesja Escuer.

Kultuurrooside kasvatus Eestis sai alguse paarsada aastat tagasi, kuid rooside sordiaretus algas Eestis alles ligi 70 aasta eest, kui hakkas populaarsemaks muutuma lilledega linnaruumi kaunistamine ja taimede import välismaalt oli keeruline.

Möödunud sajandi kõige edukamaks Eesti roosiaretajaks võib pidada Uno Kivistikku, kelle tööst on tänini säilinud 23 sorti kodumaist roosi.

"Aga üldiselt sordiaretus Eestis algaski 1940-ndatel, siis sirelisortide aretus käis Räpinas ja hiljem oli juba roosiaretuse algus. /…/ Võrreldes Euroopa riikidega sordiaretuse periood ei ole väga pikk," ütles Escuer.

Sel aastal oli rooside jaoks hea talv, kuid külm kevad tekitas haigusi, mis tavaliselt esinevad roosidel augustis. Päikest on küll olnud vähe, kuid nii kodumaised kui ka võõramaised roosid saavad ka nigela suvega hakkama.

"Roosid üldiselt tahavad päikselist kasvukohta, siis nad on ka tugevamad, õitsevad rikkalikumalt. Nad saavad hakkama ka päris varjulistes tingimustes, kuid siis peab arvestama, et taime üldilme võib jääda nigelaks ja võib olla ei tekigi vajadust teda seal kasvatada. Tuleb valida hea läbilaskvusega mullastik, kas segada sinna juurde mingisugust liiva, kui on näiteks savimullad, ja kindlasti panna huumusrikast mulda juurde või päris komposteerunud sõnnikut, nad tahavad palju toitu, aga samas ka läbilaskvat mulda. Vee suhtes nad väga valivad ei ole, saab ka aluselise veega või Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis karbonaatrohke veega kasta. Aga jah, päikseline, mitte liigniiske kasvukoht on neile ideaalne," rääkis Tartu Ülikooli botaanikaaia vanemaednik Sten Mander.