Mõned nädalad tagasi lendasin Vilniusesse lühikesele puhkusele. Ja juhtus nii, et lennujaama turvakontrollis leiti mu pinalist taskunuga. Ma olin ise selle kiirustades sinna unustanud, kui asju pakkisin.

Mul käis külm jutt südame alt läbi, kui turvatöötaja mu Šveitsi taskunoa välja õngitses. Minult on kunagi niimoodi lennujaamas taskunuga ära võetud ja mõttes jätsin juba noaga hüvasti. Ent turvatöötaja ütles äkki, et ma saan minna ja panna noa rendikappi ning tagasi tulles selle kaasa võtta.

Reisilt naastes läksin kapi juurde ja siis selgus, et uks ei avane, ükskõik mitu korda ma ka ei proovinud. Viimases hädas helistasin kapile kirjutatud infonumbril. Nooremapoolne mees võttis kõne vastu ja temalt sain teada, et mu kapi rent lõppes kaks tundi tagasi. Küsisin selle peale, et mida ma nüüd tegema pean, kas maksan juurde või kuidas need asjad käivad. "Ah, ma teen ukse lahti!" öeldi vastuseks ja sain noa kätte.

Väike asi, aga tuju tegi heaks. Nii see, et mulle anti võimalus nuga kappi jätta, kui ka see, et rendikapifirma töötaja mulle vastu tuli.

Tegelikult juhtub selliseid väikeseid, kuid meeldivaid asju mu elus päris tihti. Kord laseb auto üle tee kohas, kus seda tegema ei peaks. Kord soovib Bolti kuller naeratades head isu. Kord võtab turumüüja vähem raha ja naeratab sinna juurde.

Käes on suvi ja kuna minu jaoks suvi saabus ootamatult, siis püüan seda ka maksimaalselt ära kasutada. Käin rattaga sõitmas, teen väikestviisi trenni, mingid tööasjad tahavad niikuinii tegemist. Üldiselt üritan negatiivse endast praegu eemal hoida. Ehkki päris see ei õnnestu. Iga päev kuulan ma paari Ukrainas käivat sõda kajastavat podcast'i. Mõnevõrra hoian silma peal ka Iisraeli-Palestiina sündmustel.

Üks paik, kust negatiivseid emotsioone ning uudiseid tuleb kapaga, on sotsiaalmeedia. Mul on teinekord tunne, et mida päikselisemaks muutub suvi, seda mürgisemaks läheb õhustik sotsiaalmeedias. Kas inimestel pole tõesti midagi muud teha, kui telefon näpus kuumuse eest tuppa varjuda ning internetis oma viha kuumuse vastu välja valada? Või on mõni inimene tööl ja kadedusest puhkajate vastu keerab internetis vindi üle?

Mul on üks väliseestlasest sugulane, kes kümmekond aastat tagasi mainis, et teda väsitab Eestis kõige rohkem vingumine. Toonase ajaga võrreldes on minu meelest vingumist vähemaks jäänud, aga tonaalsus on kuidagi järjest negatiivsemaks läinud.

Mul on virtuaalsõprade seas inimene, kes hiljuti tõstatas jälle teema, et Eestis on toidujulgeolekuga kõik halvasti. Poes pole Eesti toiduaineid üldse ja kõik on import. Ma siis ütlesin, et need poed, kust mina oma toidukraami ostan, on Eesti toodetest pungil. Jah, on asju, nagu kikerherned või kuskuss, mida ma importtoodetena ostan, aga muidu saan ma suurepäraselt hakkama, ostes Eesti toodangut.

Nagu tellitult sattusin ma mõne päeva pärast statistika peale, mis põhines ajakirjas Nature ilmunud artiklil. Selle järgi on Eesti toidujulgeolekus maailmas viieteistkümnes, kusjuures enne Eestit on vaid kaks Euroopa riiki selles nimekirjas, Läti ja Ukraina.

Näiteks ületab Eesti piimatoodete toodang kordades meie vajadused (Eesti toodab selle statistika järgi 995 protsenti vajaminevast ehk siis ligi kümme korda rohkem, kui vaja läheks). Ainukesed tooted, millega Eesti ennast ise täielikult varustada ei suuda, on puu- ja köögivili. Tegelikult pole üldse paha. Muide, huvitav fakt: Paraguai toodab kaunvilju üle 7000 protsendi oma vajadusest. On mis on, aga näljasurm meid mõne õnnetuse korral ei ähvarda.

Mul on vahel tunne, et väga palju negatiivseid emotsioone põhjustab see, et inimesed ei viitsi järele mõelda, kas vingumiseks on põhjust või pole. Väga tihti polegi pealtnäha suur ebaõiglus nii ebaõiglane.

Kui veel keegi mäletab, siis suurt hala põhjustasid mõned aastad tagasi kuuldused sellest, kui rikkalikke toetusi saavad Ukraina sõjapõgenikud.

Mul oli võimalus rääkida ühe Tallinna linnaosa sotsiaalosakonna töötajaga ja ta tegi mulle suhteliselt ruttu selgeks, et tegelikult saavad kõik Eestis elavad inimesed ühesuuruseid toetusi, lihtsalt sõjapõgenikele antavad toetused kannavad teist nime. Ent vajaduse korral saab ka Eesti elanik samad summad kätte, tuleb osata küsida. Mis on ka tõsi. Kui ma kunagi sain lasteaiatoetust, siis sain seda just oma linnaosa sotsiaalosakonna töötaja nõul, kes mulle paberid kiiresti korda ajas.

Üldiselt ma soovitan suvel suve nautida. Pole teada, kuniks ilusat päikselist ilma üldse antud on. Ei tasu vaeva näha ja enda ning teiste elu vingumise ning halisemisega mürgitada. Kui juba, siis vingumisest ei lähe ükski asi paremaks. Mille peale panen ma nüüd rulluisud alla ja teen väikese tiiru.