Kui räägime toidujulgeolekust, siis mida me täpsemalt silmas peame?

See on rahva toiduga varustamine, mis on riigi üks funktsioone. Kriisis on see väga oluline teema. Mul on väga hea meel, et sellest aina rohkem räägitakse.

See tähendab, et me peaksime kindlustama kõikidele inimestele igal ajal füüsiliselt, sõltumata nende sotsiaalsest ja majanduslikust toimetulekust, juurdepääsu toidule. See peab olema piisavalt kättesaadav ja toitev.

Te olete maamajandusökonoomika professor. Millega teie eriala tegeleb?

Laiemalt tegeleme maamajanduse kui sellisega, ehk siis seal on põllumajandus, kindlasti metsandus, on kalandust. Uurime, kuidas meie ettevõtjad maapiirkonnas hakkama saavad, milline on meie ettevõtete konkurentsivõime võrreldes teiste riikide ettevõtetega, kuidas meie regionaalne areng toimub, mida me saame teha selleks, et areng ikka toimuks ja et meie linnainimeste jaoks oleks olemas tagala, kui seda vaja peaks minema, sest me asume paraku sellises geopoliitilises positsioonis, kus meie naaberriik ei ole väga sõbralik.

Ka ringbiomajanduse teemadega tegeleme. Uurime, kuidas on võimalik meie tootmises rohkem erinevaid tootmiskadusid, jääke kasutusele võtta, et ressurssi mõistlikult kasutada.

Millise hinde te meie maaelule annate? Hea, rahuldava või mitterahuldava?

Ma pigem ütleksin kolm miinus. Me teenimatult ei ole pühendanud piisavalt tähelepanu sellele, kuidas inimesed maapiirkonnas hakkama saavad. Me oleme Euroopa Liidus üks selliseid maid, kus on haritavat maad inimese kohta kõige rohkem ja me peaksime seda väga hindama, mõtlema, kuidas seda ära kasutada, et toota toitu ja ka puitu, seda senisest rohkem väärindada ja rahana tagasi tuua.

Ütlen kolm miinus, sest meie ettevõtted on väga suure surve all, nad tegelevad väga palju bürokraatiaga, neile seatakse väga palju tingimusi ka sellesama toidujulgeoleku kontekstis. Meil on vaja toota tervislikku ohutut toitu, selleks tuleb täita toiduohutusnõudeid, mis tihtipeale ei ole Euroopa riikides sarnased ja tekib olukord, kus meie kulutused tootmisele on kallimad kui mõnel pool mujal.

Meil on siin palju selliseid kohti, kus saaksime ehk vaadata rohkem probleemidesse sisse, et mida me saame parandada selleks, et meie ettevõtted oleksid konkurentsivõimelisemad. Me riigina peaksime siin rohkem panustama ja asjadest ausalt rääkima.

Miks meil on bürokraatiat ja nõudmisi rohkem, kui mõnel teisel Euroopa Liidu riigil? Me oleme ju üks liit.

Ma arvan, et see on meie väiksuse küsimus. Et me alati väikeriigina tahame nagu asju topelt paremini teha, kui tegelikult peab. See on meil kuidagi loomuses, me püüame tihtipeale olla paavstist paavstimad. Me ei mõtle, et võib-olla me sellega tegelikult hoopis vähendame oma ettevõtjate konkurentsivõimet.

Kas me toodame täna Eestis endale piisavalt toitu?

Me ju toodame piima ja teravilja rohkem, kui ise ära tarbime ja õnneks suudame seda ka kenasti eksportida. Võib-olla võiksime seda kohapeal rohkem väärindada, see tooks maale lõppkokkuvõttes sissetulekuid juurde, aitaks piirkondadel areneda.

Aga liha ja munadega on meil suhteliselt halvasti selles mõttes, et varustuskindlus või isevarustatus on kuskil 60- 70 protsenti. Kui meil piirid peaksid kinni minema või kui tekib tõsine kriisioht, siis tõenäoliselt ei suuda me kuidagimoodi enda inimesi nende toodetega piisavalt varustada.

Sööme kriisi ajal leiba ja joome piima.

Jah, kui olukord on halb, siis peamegi oma toidusedeli ümber vaatama. Siis ei ole vajalik, et meil oleksid apelsinid ja banaanid laua peal, vaid tuleb mõelda, mis on võimalik. Teravili ja piim kindlasti. Samas piimatooted riknevad kiiresti ja me peame mõtlema, kuidas saame piima ümber töödelda või sellest pulbrit teha, et seda säilitada ja varuda.

Kas praegu on olemas piimavarud kriisi puhuks, näiteks piimapulbri näol?

Ettevõtted, piimatööstused on väga ratsionaalsed ja nad jälgivad väga täpselt, mis turul toimub. Ma arvan, et täna on ettevõtetel füüsiliselt mingi piimapulber tööstuses olemas, aga valdavalt toodetakse ikkagi piimast juustu ja kõrvaltootena tekib vadak, vadakupulber. Aga ka see läheb välja ja väärindatakse.

Elanikkonna varustuskindlusega tegeleb Eesti Varude Keskus, neil on tootjatega kindlad lepingud ja kokklepped.

Kui meid peaks tabama mõni kriis suhteliselt ootamatult, kas meil on siis aega hakata vajalikke varusid alles tootma?

Nagu ma ütlesin, toorpiima väga varuda ei saagi, tuleb varuda pulbrina. Kindlasti oleks ikkagi vaja tuhandeid tonne selleks, et pidada vastu teatud päevad.

Üleöö sellist kogust tekitada ei ole lihtne.

Sealt tulebki seesama küsimus, et meil peab olema rahuajal läbi mõeldud see, kuidas kriisiajal kõik toimuma hakkab.

Häiritud võivad olla ka sisendid, mis on vajalikud piima tootmiseks, mistõttu piimatootmise tase langeb, me jõuame näiteks kusagil sajaprotsendise varustatuse taseme peale, võrreldes 170 protsendiga, mis meil täna on.

Kindlasti peavad meie tööstused olema valmis selleks, et kui kriis tekib, ei mõjuta see ainult piima tootmist, vaid ka tarneid, mida on vaja selleks, et normaalselt toota.

Sööme kriisi ajal leiba ja joome hoopis vett. Kuivõrd oleme me sõltuvuses välismaisest toidust?

Lisaks lihale ja munadele tuleb välismaalt suur osa näiteks aiandussaadustest. Me väga palju toome sisse köögivilju: kartulit, mida oleme siin ju ise aastaid kasvatanud ja oskame kasvatada ja piirkond ka soosib seda.

Aga jällegi, meil on piirid lahti, väliskaubandus toimib, me saame sisse tuua teiste riikide toodangut. Me ostame tooret teistest riikidest, kus see on mõnevõrra soodsam. Väga raske on konkureerida piirkondadega, kus klimaatilised tingimused on meist võib-olla mõnevõrra soodsamad.

See on see koht, kus riik peaks igal juhul kodumaist aiandustootmist, kartulikasvatust toetama, et kui kriis on käes, oleksime suutelised hakkama saama.

Tõenäoliselt on paljudel ka endal kodus olemas aiad, kus kasvatatakse kapsast ja kartulit, porgandit ja nii edasi. Aga paraku uute põlvkondade jaoks on see harjumus kadunud. Vanaemadele-vanaisadele loota ei saa, meil peavad olema ka arvestatavad ettevõtjad.

On meil aiandusettevõtjaid kriisi võimalusele mõeldes piisavalt?

Teades aiandussektorit lähemalt, siis ka tänased tootjad suudaksid märkimisväärselt rohkem toota, kui neil oleks tunnetus, et turg seda vajab ja nõudlus on stabiilne. Riik peaks andma nendele tootjatele kindlustunde, et nad tahaksid investeerida, suurendada oma valmisolekut võimalikuks kriisiks. Et nad võtaksid selleks riske.

Kas tänane valitsus ei tegele piisavalt toidujulgeoleku küsimustega?

Oluline on mõista, et mitte ainult padrunid ei ole julgeolek. Meie sõdurid võiks olla varustatud eelkõige eestimaise toiduga ja selleks tuleb panustada riigi tasandil rohkem, et meie ettevõtjad saaksid signaali, et neid on vaja, kui kriis tekib.

Me saame hangetega osta sisse odavamat tooret, kuid kohapeal toodetud toit on siiski parem, kui kuskilt sisse toodud.

Mis peaks ühes kriisiaegses toidupakis olema, mille igaüks ise koju on varunud?

Meil igaühel võiks olemas olla seitsme päeva varu, selline valmisolek igal perel: tangaineid, riis, tatar, pasta, kõik need asjad, mis säilivad füüsiliselt. Piimapulber, erinevad näkileivad. Kindlasti konservid ehk siis liha, lihatooted, mis säilivad.

Rääkisin enne, et sealihaga suudame ise varustada oma rahvast 70 protsendi ulatuses, aga see number võiks tuleviku mõttes olla vähemalt 95.

Aga selles varupakis peaks olema ka kuivatatud seemned, pähklid, kindlasti mitmesugused köögiviljad, mis on kuivatatud, et saada vitamiine.

Mis on need toiduained, mida me Eestist ikkagi ei saa, kuid mis oleksid hädavajalikud? Kohvi me vist ikka ise ei tooda.

Seda kindlasti mitte, aga see ei ole ka esmatarbekaup. Kriisi ajal peame kohanduma. Teed on ikkagi võimalik juua. Me saame ka taimedest teesid teha, see oskus on meil olemas. Kohv ei ole kaugeltki kõige tähtsam. Aga tähtis on veel näiteks mesi, mis võiks meil kõigil olemas olla, mis annab energiat. 

Ühesõnaga, palju on selliseid asju, mida me saame ise teha. Tuleb teha ratsionaalseid valikuid.

Millised on ikkagi meie riigi kriisivarud?

Nii palju, kui ma tean, on meil olemas teraviljavaru, mis katab Eesti inimese poolteise kuu tarbimisvajaduse. Viljavaru on kuskil 9000 tonni ulatuses. Kaubandusvõrkudes on kokkulepped teatud toitude varustuskindluse tagamiseks, seda informatsiooni otseselt ei avaldata.

Kuidas toidu jagamine rahvale kriisi ajal käib?

Siin tuleb tähelepanu pöörata tarneahelate toimimisele. Toidutarneahel kätkeb endas kõigepealt toidu tootmist, toidu töötlemist. Jaekaubanduses ja logistikas, kogu selles pooles, seal on väga palju erinevaid osapooli ja ma loodan, et seadusandjad ja poliitikud on selle läbi mõelnud, kuidas need toiduvarud selle ahela kaudu peaksid tarbijateni jõudma.

On teada, et on olemas vastav hulk poode Eestis, kus on tagatud igal võimalikul momendil elekter ja kõik muud mehhanismid selleks, et oleks võimalik toit kätte saada.

Kui kriis puhkeb, siis sellised poed ostetakse ilmselt esimese hooga tühjaks.

Siin on meil, millest õppida. Seesama Covidi kriis, kui tulid esimesed indikatsioonid, et mingisugune probleem on tekkinud, osteti poed tühjaks WC-paberist. See kriis pidi õpetama seda, kuidas olla valmis, et tõhustada tarneahelaid, et varustatus oleks pidev. Ehk siis need ahela osapooled: põllumajandustootja, toidutöötleja, jaekaubandusladu, logistika, toimiks omavahel niimoodi, et oleks olemas varustatus toormega, et see jõuaks õigel ajal õigesse kohta, et see oleks ümber jagatud ja jõuaks normaalselt tarbijani.

Riik on siin väga palju panustanud sellesse, et meil oleksid esmatootmise tasandil olemas kütusevarud. Aga me oleme ikkagi hästi haavatavad, kui mingil süsteemil selles ahelas peaks tekkima tõrge.

Kas on olemas ka mingisugused eeskujuriigid kriisiks valmisoleku küsimuses?

Näiteks Soome. Näeme, et nad tegelevad varjendite teemaga ja ka toiduteema mõttes on nad paremas positsioonis. Seal kindlustab olukorda tõsiasi, et Soome tarbija eelistab Soome tooteid ja nad väga naljalt ei lase sisse teiste riikide toidutooteid ja tõenäoliselt on kriisi ajal nende enda tootjad rohkem valmis varustuskindlusesse panustama.

Et ma arvan, et see eeskujuriik võiks meil olla Soome. Aga kindlasti on õppida ka tänastest konfliktikolletest, näiteks Ukrainast, ka Iisraelist, et kuidas on rakendatud probleemi lahendamiseks innovatsiooni.

Kas tänases olukorras oleks meil Eestis mõistlik oma koduaia kartul maha panna? Neil, kellel see on võimalik.

Mina ütlen, kellel on võimalused, teadmised ja oskused olemas, siis kindlasti on see mõistlik.

Me muidugi oleme harjunud saama poest toorme hästi odavalt kätte, tekib küsimus, miks me peame siis seda vaeva nägema, et talveperioodil kokku kuskil kuus, seitse kotti kartulit ära tarbida.

Aga kellel on need tingimused olemas, siis ma küll tahaks loota, et inimestel on veel harjumus olemas ja nad oskavad seda teha - ise kartulit kasvatada. Kaasa arvatud ma ise. Elan küll linnas, aga kartul on ämma-äia juurde maha pandud. Mitte veel küll kõik, osaliselt, sest liiga külm on olnud. 

Aga äkki peaks siis võtma ka ühe sea?

Noh, see on natuke raskem teema. Kui puhkeb tõsine kriis, ega me tõenäoliselt ei ole valmis, et tuleb ise siga veristada. Seale tuleb omakorda toitu varuda ja on vaja oskuseid, kuidas sellest seast ise toitu toota. Ma kardan, et väga paljudel seda oskust ei ole. Me oleme sellised oskused minetanud, mis on muidugi miinus.

Toit on tänapäeval nii kallis, et ega seda ei raatsi endale koju varuda. Läheb võib-olla lihtsalt halvaks.

Siin on selline põhimõte, et sa pead vaatama varutoidu teatud perioodi tagant, kvartaalselt näiteks üle, et mis hakkab säilivusaega ületama, see tuleks välja vahetada ja tarbida.

Kõik need aastad, mis me olime Covidis, kus meil olid ka veepudelid keldrites, mis on ka osa toiduvarudest, õpetasid seda, et mingil hetkel tuleb varutud tangained, jahu ja suhkur ära tarbida ja uuega asendada. Et olla valmis järgmiseks selliseks olukorraks.

Inimesed ei taha süüa seda kriisitoitu, kuni reaalset kriisi pole.

Peab aru saama, mida sa varud. Pere peaks kokku leppima, mida ka tegelikult tarbitakse.

Kummikomme, kohvi.

Paraku need ei ole kriisitoiduainete nimekirjas.

Meil on olnud mitu kriisi järjest ja korraga. Mida me oleme neist õppinud?

Õnneks oleme ehk midagi kõrva taha pannud. Kui tegime 2022. aasta varustuskindluse uuringut, siis nägime, kuidas me nagu üldse mitte millekski valmis ei olnud. Võib-olla seesama Ukraina kriis, Venemaa agressioon
Ukrainasse õpetas seda, et me peame ise olema valmis ja rohkem mõtlema läbi kõik need teed ja võimalused, kuidas tagada tegelikult toimetulek.

Oluline on ka sõnum, et riik saab tulla appi siis, kui on viimane häda käes, et toiduga varustuse kindlus algab iga üksikisiku varustuskindlusest, ehk siis iga perekond ise peab enda jaoks olukorra läbi mõtlema.

Ja ka naabrile mõtlema?

Just, ja kui kõik need momendid on ammendatud, siis on riigi kord sekkuda ja appi tulla. Aga jah, pudelivesi näiteks peaks endal alati olemas olema.

Ka puhas vesi on ju strateegiline ressurss, selle kättesaadavust on väga lihtne takistada. Nägime oma uuringus, et ka joogivee, pudeliveega kindlustatust peaks parandama.

Kas teil on kodus kõik need varud, millest me räägime, praegu olemas? Ütlen ausalt, minul ei ole.

Pean ütlema, et kahjuks mul ka enam ei ole. Põhjus on selles, et just viimane suurem varu võeti lauale ja vahepeal pole lihtsalt jõudnud varusid täiendada.

Toidutootmine nõuab energiat. Kui elektrit mingil põhjusel pole, kuidas see käib?

See on toimepidevuse juures oluline ristsõltuvuse küsimus. Sõltumegi energiatootjatest, energiakandjatest, IT lahendustest. Siin tuleb mõelda, kuidas tagada elektri või andmeside või vedelkütuse kättesaadavus. Eks nende probleemide leevendamisega tegeletakse.

Teiselt poolt on vaja, et meieni jõuaks ka väetised, loomasöödad, maitseained toidutööstusele: sool, suhkur jne., et toit säiliks ja seda oleks võimalik müüa. See on taas impordisõltuvuse küsimus.

Mida iga elanik saab ära teha on näiteks gaasiballoonide varumine või muud taolised lahendused, et saaks toormest toitu teha. Meie majadelt on viimasel ajal korstnad kadunud, pole pliite, millel süüa teha.

Puuküttega ahjude likvideerimiseks on makstud ju koguni toetust.

See on üks näide sellest, kuidas me püüame teha asju, mis ei ole päris normaalsed, kuidas me püüame täita direktiive liiga täpselt, arvestamata piirkonna iseärasusi, seda, mis on olnud ajast aega meile omased. Me oleme ikka puudega pliiti kütnud ja saanud nii toitu valmistada. Me oleme läinud äärmusesse, mis ei ole päris mõistlik.

Kuivõrd oleme valmis põuaks ja üleujutusteks, mis saagi hävitab?

Põllumajandustootja saab oma riske ju mingil määral maandada. Et kui on põud, siis on võimalik teatud kultuure kasta. Meil on õnnelik piirkond, meie magevee varud on siiski veel olemas, nii et see ei ole suur probleem. Aga mõistlik on neid mageveevarusid kindlasti ratsionaalselt kasutada.

Üleujutuste puhul tuleb otsida neid kohti ja sa pead tootjana neid teadma, kus on mõistlik midagi kasvatada, kus saak kriisi korral väga ei hävi. Ehk siis siin on väga palju täna ikkagi ettevõtjates kinni, kuidas nad valikuid teevad, kuidas sisenejad riske maandavad.

Tark põllumees, tark ettevõtja kindlasti tunneb oma põlde ja teab, kus on põuavõimalused, kus on olemas liigniiskuse võimalused. Ma arvan, et nad oskavad neid riske maandada. 100 protsenti kindlust pole muidugi ka siis. Saagikuse langused 30 protsenti, isegi 50 protsenti on võimalikud, aga vähemalt midagi ikkagi saame.

Kui keeruline on suurt hulka toiduvarusid vajadusel hoida nii, et see ei rikneks?

Eelpool mainitud uuringus me puudutasime ka seda teemat ja saime teavet selle kohta, et tööstustel tuleks ikkagi teha märkimisväärseid investeeringuid, et neid tingimusi täita. Et oleks olemas jahutussüsteemid, energia varustuskindlus, et ei juhtuks nii, nagu meil siin mõningate vaktsiinidega läks. Tuleks investeerida ka IT-süsteemidesse, luua dubleerivad süsteemid, mida saaks kasutada, kui sul mingi põhisüsteem ära langeb.

Ma vaatan siin andmeid, et valmistoiduvarude lepingute hoidmise aasta eelarve oli 2023. aastal kuskil 450 000 eurot ja aastal 2024 pool miljonit eurot.

Mis saab sellest varutoidust, mille säilivusaeg hakkab läbi saama?

Lepingutel põhinev süsteem tähendab seda, et mitte keegi füüsiliselt tegelikult kuskil varusid ei hoia. Lihtsalt sul peab olema valmisolek, kui asi juhtub, kriis puhkeb, siis on sul see võimekus olemas ja sa tagad selle. Kriisvarudeks on kokku lepitud, et tagatud peab olema teravili, piim, kala.

Tõenäoliselt on ettevõtjad enda süsteemid niimoodi üles ehitanud, et neil on täna varud ära markeeritud, kuid nad on ikkagi pigem kogukäibes.

Kas meil on piisavalt inimesi, kes maamajanduse ja toidujulgeolekuga tegelevad? Kriisi tingimustes võib neid ju ka vähemaks jääda.

Inimkapital, kes meile selle varustuskindluse tagab, on hästi oluline, et see toidu tootmine oleks siiski hajutatud, mitte toimiv vaid üksikutes suurtes piirkondades. Siis oleks seda kõike keerulisem hävitada.

Aga toidutootmine on valdavalt suurte firmade käes.

Aga meil oleks ikkagi vaja ka mitmekesisust, meil on vaja nende kõrvale ka väiksemaid tegijaid või hajutatust. Päris nende üksikute suurte peale me ei saa julgeoleku mõttes kõike rajada.

Aga kas meil on piisavalt inimesi? Ma väga loodan, et meil toimib ikkagi selline Kaitseliidu süsteem. Naiskodukaitse ja nii edasi. Paljud sellised organisatsioonid saavad vastavat väljaõpet ja peavad seda oluliseks, saavad sealtkaudu sellist patriotismi...

Patriotism toitu ei tooda.

Üks asi on toidu tootmine, see on pool teemast. Teine pool on toidu jagamine abivajajatele.

Aga toidutootmise poole pealt, paraku on nii, et noorte huvi toidutootmissektori vastu ei ole liialt suur. Küsimus on taaskord konkurentsivõimes, kas noored näevad selles sektoris potentsiaali, et tahta sinna panustada.

Oluline on, et inimesed leiaks maapiirkonnas võimaluse enda rakendamiseks, leiaks seal endale ja oma perele tööd ja saaks endale ka ise toitu toota.

Teravmägedes on olemas niinimetatud maailmalõpu seemnepank, mille eesmärk on säilitada looduslik mitmekesisus. Kas meie oleme sinna midagi hoiule pannud?

Ma tean, et seda on tehtud. Jõgeval on endine sordiaretus, selline institutsioon, mis teadustöö mõttes tegeleb selle poolega. Täna on tema nimetuseks METK, Maaelu Teadmuskeskus ja nemad on teatud Eesti sorte sinna Teravmägedesse viinud.