Duchenne'i lihasdüstroofia on pärilik lihashaigus, mille korral tekib progresseeruv lihaste kahjustus ja patsiendid jäävad ratastooli keskmiselt 10–12 aasta vanuses. Lihaskahjustus aja jooksul süveneb ja viib enneaegse surmani kolmandal eludekaadil. Pikka aega on peamiseks ravimeetodiks olnud ravi kortikosteroididega koos aktiivse füsioteraapiaga, mis aitab oluliselt vähendada lihase kahjustust ja lükata 1–2 aasta võrra edasi liikumisvõime kadu.

Miks on geeniteraapia avastamine ja rakendamine patsientidel teadlastel võtnud nii kaua aega? Sellele küsimusele vastamiseks on vaja esmalt teada, et duchenne'i lihasdüstroofiat põhjustav düstrofiini geen on inimese üks suurimaid geene. Selles on 79 erinevat infoühikut (ekson), kus on oluline koht antud infoühikute kindlas järjekorras. Kõige sagedasemateks geenimuutusteks on ühe või mitme infoühiku kadu ehk deletsioon (60–70 protsenti patsientidest).

Osa infoühikute kao tagajärjel allesjäänud infoühikute otsad ei ühildu omavahel nagu valed pusletükid ning düstrofiini valgu tootmine peatub. Seetõttu on esmalt välja töötatud ravimid, mis lükkavad välja veel ühe infoühiku kas vahetult deletsioni ees või taga (ekson skipping) ja selle tulemusena allesjäänud infoühikute otsad sobituvad ning toodetakse lühenenud aga funktsionaalselt aktiivne düstrofiini valk.

Exondys-51 (etelprisen) on esimene FDA heaks kiidetud sellist tüüpi ravim. Lisaks on FDA heaks kiitnud Amondys-45, Vyondys-53 ja kliinilised katsetused toimuvad aktiivselt Exonydis-44-ga.

Teine oluline duchenne'i lihasdüstroofiat põhjustav geenimuutus on "stop" muutus, mis peatab düstrofiin valgu tootmise (esineb kümnel protsendil patsientidest). Ravimi Ataluren (Translarna) abil muudetakse see "stop" märgis normaalseks ja seeläbi toodetakse töötav lihasvalk.

Kolmas oluline duchenne'i lihasdüstroofia ravisuunaks on geeniteraapia, kus viiruse abil viiakse organismi normaalne geenijärjestus. Selle raviviisi kõige suurem kitsaskoht on düstrofiini geeni suurus ja seetõttu ei ole võimalik viiruse raku sisse viia kogu geenijärjestust, kuna viirused on selleks lihtsalt liiga väiksed.

Mitmed erinevad ravimitootjad on tootnud lühenenud ja osalise valgufunktsiooniga mikrodüstrofiini, eesmärgiga kergendada haiguskulgu. Elevydis on esimene adenoviiruse vektoril põhinev geeniteraapia, mis sai FDA heakskiidu 2023. aastal.

Euroopa Ravimiameti inimravimite komitee soovitas 2025. aastal duchenne'i lihasdüstroofia geeniravimile Elevidys Euroopa Liidus müügiluba mitte anda, kuna kliinilistes uuringutes ei suudetud näidata, et Elevidysel oleks 12 kuu möödudes mõju liikumisvõime paranemisele. Teiseks on kahjuks USA-s raporteeritud ka kaks ägeda maksapuudulikkuse tõttu surmaga lõppenud juhtu Elevidysega ravitud patsiendil.

Tulles tagasi Eesti laste juurde, siis meile on teada 11 liikumisvõimega duchenne'i lihasdüstroofia diagnoosiga poissi ja viis kergema alavormiga Beckeri lihasdüstroofiaga last. Neid kõiki on hinnatud ekson skipping'u ja Ataluren ravi sobivuse osas. Ühele poisile, 13-aastasele Kevinile on tehtud kolm aastat ravi Atalureniga ja kahele poisile – 8-aastasele Henrile ja 16-aastasele Ralfile – on tehtud ühe aasta jooksul ravi Exondys-51-ga. Kõikide nende laste ravi rahastab TÜ Kliinikumi Lastefond.

Kogu raviperioodi kestel on nende laste ravi edukust regulaarselt hinnatud. Ühele poisile sobib aga raviks Exonydis-44 ja tal on suur lootus saada lähiajal kliinilisse ravimikatsetusse. Kahjuks Sebastianile ja ülejäänutele need ravimid ei sobi. Nende poiste ainukeseks õlekõrreks on geeniteraapia Elevydisega, mille kliiniline toime on aga kaheldav. Seda enam, et üks 7-aastane Eesti poiss on juba käinud mikrodüstrofiin geeniteraapial kliiniliste katsetuste raames, mis aga katkestati positiivsete tulemuste puudumise tõttu.

Kokkuvõttes peaksime me olema väga ettevaatlikud soovitama Elevydis ravi Eesti patsientidele. Kui seda üldse kaaluda, siis vastavalt rahvusvaheliste kliiniliste ekspertide soovitusele ainult 3–4-aastastele poistele, kellel on alustatud hormoonravi juba esimesel–teisel eluaastal.