Ajal, mil peame täpselt kaaluma erinevate tervishoiu valdkondade vajadusi ja riigi rahalisi võimalusi, ei tohi me unustada kõige haavatavamat osa elanikkonnast, meie lapsi. Lastearstid on üha murelikumad, sest kvaliteetse laste arstiabi jätkusuutlikkus on tõsise surve all. Ootame riigilt probleemide teadvustamist, et pikaajaliselt esil olnud probleemist ei kujuneks kriis, millel on meie ühiskonnale kõrge hind.

Ebavõrdne kättesaadavus

Viimase kümne aasta jooksul on laste arstiabi kättesaadavus muutunud Eestis ebaühtlaseks. Mitte kõigil lastel ei ole oma perearsti, paljudes maakondades puudub ööpäevaringne lastearsti valve ning sageli satub haige lapsega esimesena kokku arst, kellel ei ole pediaatriaresidentuuri lõpetanu teadmisi ja kogemust.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ja Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonna töökoormuse pidev kasv ning e-konsultatsioonide arvu suurenemine ligi 25 protsenti aastas näitavad, et süsteem on ülekoormatud. Mäletan, kuidas maakonnahaigla noor abiarst helistas öösel nõu saamiseks, tunnistades, et pole veel jõudnud oma õpingutes pediaatria kursuseni. Sellised olukorrad ei tohiks juhtuda riigis, kus lapse tervis peaks olema esmatähtis.

Arsti töö lapsega nõuab aega ja empaatiat

Ideaalis peaks iga Eesti laps saama kvaliteetset arstiabi oma elukoha lähedal. Paraku tähendab eriarsti vastuvõtule jõudmine tihti pikka sõitu Tallinna või Tartusse. Vastuvõtu aeg on piiratud, kuid töö lapsega nõuab aega ja oskust luua usalduslik suhe.

Tihti kulub suurem osa vastuvõtuajast lapse rahustamisele ja selgitamistööle, vahel on vastuvõtul kaasas terve perekond, mõlemad vanemad ja vanaemad-vanaisad. Kõigiga tuleb suhelda ja kõik peavad aru saama, mis lapse tervisega toimub. Lastearst ei saa ega tohi töötada konveiermeetodil.

Sellest hoolimata on lastearstid juba kümme aastat püüdnud selgitada tervisekassale, et laste vastuvõtud vajavad eraldi teenusena käsitlemist, arvestades töö sisu ja ajakulu. Seni tulemusteta.

Süsteem ei kajasta tegelikku töömahtu

Lastehaiguste struktuur on muutunud. Raskete krooniliste ja geneetiliste haigustega laste osakaal on tõusnud ligi kolmandikuni. Lapsed vajavad pikaajalist jälgimist ja koostööd mitme eriarstiga, mis tähendab suuremat koormust nii arstidele kui ka õdedele.

Tervishoiukorraldaja vaatest on lastearst aga lihtsalt üks eriarstidest. Laste haiglaravi voodipäeva maksumus on olnud alates 2017. aastast sama, mis täiskasvanute sisehaiguste puhul, kuigi laste ravimine on oluliselt töömahukam ja ressursinõudlikum.

Rahaliselt ei kajastu ka arsti tööpäevas sisalduv aeg enesetäienduseks, kolleegidega konsulteerimiseks ega e-konsultatsioonidele vastamiseks. Tegemist on tööga, mis tagab süsteemi kvaliteedi, kuid millele puudub igasugune rahaline kate.

Vajame kiireid ja sisulisi otsuseid

7. oktoobril saatsid lastearstid sotsiaalminister Karmen Jollerile ja erakondade juhtidele pöördumise, milles rõhutati kiireid muudatusi vajavaid teemasid:

• rahastamise viimine vastavusse tegelike kuludega, arvestades laste erivajadusi;
• vastuvõtuaegade pikendamine vähemalt 30 minutini kogu Eestis;
• selgete juhiste loomine krooniliste haigete jälgimise ja konsultatsioonide korraldamiseks.

Need ettepanekutega ei soovi lastearstid luksust ega privileege, vaid miinimumi, mis tagab, et meie laste tervishoiusüsteem püsiks toimiv ja inimlik.

Lahenduste leidmine eeldab, et tervisekassa, sotsiaalministeerium, haiglad ja erialaseltsid istuvad koos ühe laua taha. Laste tervis ei saa oodata. See on investeering tulevikku, mille edasilükkamine maksab meile kõigile kordades rohkem.