Enesekindlusest on poliitikas kõvasti abi, kuid ta peab toetuma teadmisele. Poliitiku puhul lisandub piiranguid enesekindlusele rohkemgi, näiteks tuleb tal austada poliitilisi sõltumatusi ja ekspertiisi.

Tanel Tein arvamus (ERR 24.11.), et ta suudab pelga tahtega lolliks teha rahvusvahelise statistika ja selle eest vastutava ministri, on lootusetult liiga optimistlik.

Ma ei reageeriks sellele, asjatundmatu enesekindlus on poliitikute puhul üsna tavaline, kuid peale enda isiku vastutan ma ka statistika sõltumatuse, kvaliteedi ja maine eest. Statistika on olnud peale selle olnud mulle lähedane ka akadeemiliselt ja huvialana. 

Tein on otsustanud, et just temale on saatus pannud missiooni kultuuri rahastamises ja arvepidamises kord majja lüüa, kuna teadus ega vastutavad ametid eesotsas Eurostatiga pole sellega justkui hakkama saanud.

Tema meelest kulutavad teised riigid kultuuri eelarved kultuurile, Eesti aga peamiselt labasustele nagu hoonete remont, küttekulud, elektriarved, amortisatsioon, palgafondid, haldus- ja valveteenused, varade hooldus, kapitalikulud. Selle tõttu olevat Eesti riik kultuuri rahastamises Euroopa Liidu (EL) tipus (joon 1) teenimatult ning rahandusminister levitavat valet - tegelikult kulutavat me "sisuloomesse Euroopa mõistes vähe".

Selle väitmiseks pole kolleegil vähimatki tõestust ja raske on mõista, miks ta ei valinud kirjutamise asemel märksa kuluefektiivsemat järele mõtlemist.

Esiteks, kas on võimalik, et neile asjadele pole targemad pead juba mõtelnud. Vastus on, et polegi.

Teiseks, kuidas on kultuuriraha ringlus võimalik ilma, et muutuks nii tühisteks asjadeks nagu palgad  ja ülalpidamiskulud. Vastus on taas, et polegi. Isegi kui kunstnik müüb lageda taeva all tasuta saadud materjalidest taiest või mängib tänavanurgal laenatud pilli, on keegi kusagil teinud selleks kulutusi ja keegi saab sellest tulu, kui looja oma teenitud raha kulutama hakkab. 

Veel ilmsem on Teini ebaloogika selle pärast, et jutt tema enda arvates ümber lükatud graafikas (joon 1) käib just riiklikest kultuurikuludest, mis ei piirdu heli- ega elektromagnetlainetustega vabas õhus, vaid talletuvad vääramatult arvepidamisse, statistikasse, betooni, kaupadesse, materjalidesse, maksustatud palkadesse. Enamgi, loojate palgad muutuvad omakorda samuti labasusteks nagu remont, küte, elekter, amortisatsioon, hooldus, kapital ja samamoodi muutub neiks arvete järgi makstav raha.

Statistka on ühtaegu teadus ja riigi funktsioon, mis vabas maailmas ei allu poliitiku kvalifitseerimatule tahtele.

Eurostat on seatud ühtlustama riikide statistika meetodeid ja esitama riikide kohta pidevalt võrreldavaid andmeid. Ta pakub ka andmeid kulukomponentide kohta ja neist nähtub, et Eesti on EL-i kultuurirahastuse tipus ka ilma kinnisvarakuludeta (joon. 2).

Kui kultuurile teeb kulu keskvalitsus, siis läheb see arvesse kui riigi kulu. Kui teeb omavalitsus või riigi sihtasutus, selgitavad statistikud välja ka selle ja liidavad riigi kuludena sinna otsa. Ja eraldi arvestust suudetakse teha ka kinnistarakulude kohta.

Et Eesti on olnud kultuuris üsna kellulembene, pole Tanel Teini avastus, ent on väga üllatuslik teemapüstitusena temalt. Just tema kirg ehitamise vastu on seni tekitanud hämmastust ning nime kultuuripoliitikuna on teinud talle võitlus seni Tallinna jaoks liigsuureks peetud universaalhalli rajamise eest kordi väiksemasse Tartusse. 

Lõpuni pole küll võimalik aru saada, kuhu Tein tüürib, sest oma osa koos ministriga saavad talt ka seni veatu tabelarvusprogramm Excel ja rahvusvaheliselt tunnustatud prognoosimeetodid, mis kultuurirahastusse üldse ei peaks puutuma.

Seda enam soovitan nooremal kolleegil ennekõike küsida ja õppida, kui arusaamatused tekivad, mitte alustada arvuti, sõltumatute institutsioonide ja kogenumate õpetamisega.