Viimastel päevadel on avalikkuses arutatud kultuurkapitali rahastusotsuseid, mõned menetlusotsused on jõudnud ka kohtusse. Osaliselt on kahtluse alla seatud muuhulgas ka kultuurkapitali otsuste valdkondlik pädevus. Kultuurikorraldajana pean vajalikuks oma seisukohta jagada.

Kultuurkapital on oma ülesannetega hästi hakkama saanud

Leian, et kogu kultuuritegevuse – kunstide, rahvakultuuri, kehakultuuri ja spordi, samuti kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise – mõeldud raha eraldamine tuleks anda tervikuna kultuurkapitali kätte. Praegu on suur osa neist otsustest juba kultuurkapitali all, kuid siiski eksisteerivad paralleelsed toetusmeetmed kultuuriministeeriumi juures ja ka rahvakultuuri keskuses ning mujalgi. Nende süsteemide koondamine ühte kohta looks selgema tervikpildi, vähendaks dubleerimist ning annaks kultuurivaldkonnale kindlama ja ühtsema rahastusraamistiku.

Selles suunas on esimesed sammud tehtud. Kui veel hiljuti oli kultuuriministeeriumi toetusmeetmete hulgas muusikafestivalidele eraldi programm, siis alates käesoleva sügisest seda enam ei avata ning suursündmuste rahastamine toimub täielikult kultuurkapitali kaudu.

See on igati õige, kuid seda suunda tuleks jätkata palju kiiremas tempos üle kogu kultuuripõllu. Kõige vähem sobivad kultuurirahastuse süsteemi poliitiliselt juhitud ministeeriumi meetmed, sest sellisel juhul võivad otsuseid paratamatult mõjutada muud kaalutlused lisaks kultuuri sisulisele väärtusele. Olen nõus, et ministeeriumides töötavad vastava valdkonna spetsialistid, ent lõppotsuse teeb ikkagi poliitik ehk minister.

Hiljutine teatritoetuste juhtum oli selge näide sellest, kuidas spetsialistidest koosnev kogu tegi ühtse otsuse, ent minister sekkus ja tulemuseks oli teistsugune lahendus. Ma ei anna hinnangut konkreetsete teatrite rahastamisele, vaid põhimõttele.

Kui valdkonna otsuseid langetatakse poliitiliselt, siis muutub kultuur tööriistaks, kellelegi meelepäraseks ning kellelegi ebamugavaks. Kultuuri rahastamise selged kriteeriumid võivad olla ministeeriumist määratud, kuid konkreetsete asutuste, projektide ja ettevõtmiste toetused peavad jääma päeva- ja parteipoliitikast puutumata.

Kultuurkapitali suurim tugevus on see, et otsuseid teevad valdkonna inimesed, oma valdkonna eksperdid. Eesti Kultuurkapitali struktuuri kuulub kaheksa sihtkapitali, viisteist maakondlikku ekspertgruppi. Sihtkapitalid on oma valdkonna otsustuskogud, mille ülesanne on kultuurkapitali nõukogu eraldatud raha jagada taotluste alusel ning vajaduse korral ka omal algatusel.

Sihtkapitali nõukogu koosneb seitsmest vastava kultuuriala tegijast, kelle on esitanud valdkonna organisatsioonid ja professionaalid. Samasugune lähedus päriselule iseloomustab maakondlikke ekspertgruppe, kus kohalike ürituste, loovisikute ja kultuurikandjate toetamise üle otsustavad viis inimest, kes ise tegutsevad kultuurivaldkonnas ning tunnevad piirkonna eripära ja valdkondlikke vajadusi.

Võtame näiteks helikunsti sihtkapitali. Selle liikmeteks on inimesed, kelle igapäevane töö ongi muusika ja helikunst. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, muusikatööstuse arenduskeskuse Music Estonia tegevjuht Ave Sophia Maria Demelemester, tunnustatud dirigent ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Toomas Vavilov, helikunstnik ja produtsent Mari-Liis Rebane, interpretatsiooni osakonna juhataja ja klaveriprofessor Mihkel Poll, helilooja Märt-Matis Lill ning muusik ja raadioajakirjanik Raul Saaremets.

See on valdkonna esindus ehk loojate, organisatsioonide ja professionaalide poolt esitatud ning neist koosnev otsustuskogu, kelle otsustel on sisuline kaal ja vastutus.

Sama professionaalne loogika kehtib maakondlikes ekspertgruppides. Seal otsustavad toetuste üle inimesed, kes tegutsevad samas valdkonnas, kus toetust taotlev kultuur sünnib.

Kultuurkapitali tegevust juhib 11-liikmeline nõukogu, kuhu kuuluvad kultuuriminister esimehena, tema nimetatud esindaja, rahandusministri esindaja ning sihtkapitalide nõukogude poolt nimetatud liikmed. Selline ülesehitus tagab, et strateegilised otsused ei ole mitte üksnes poliitilise tasandi käes, vaid nende keskmes on valdkonna eksperdid, kellel on kultuurkapitali nõukogus jäme ots.

Kultuurkapitali rahastuse põhimõtted on parlamendi poolt ette määratud ning ei sõltu konkreetse aasta eelarvelistest otsustest. Tulu laekub kindlaksmääratud osana alkoholi- ja tubakaaktsiisist, hasartmängumaksust, kultuurkapitali heaks tehtud annetustest ja pärandustest, vara paigutamisest saadud tulust ning muudest majandustegevustest. Selline süsteem tagab kultuurirahastusele stabiilsuse ja prognoositavuse.

Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise investeeringutoetusi rahastatakse juba praegu kultuurkapitali kaudu riigikogus kinnitatud pingerea alusel. Kultuurkapitali nõukogu otsustab rahastamise mahud ja graafiku, lähtudes seaduses sätestatud põhimõtetest ning pikas plaanis prognoositavast laekumisest.

Seda loogikat arvestades oleks mõistlik, et ka teised valdkondlikud investeeringud liiguksid kultuurkapitali alla, vältimaks seda, et üks osa investeeringutest toimub kultuurkapitali kaudu ja teine ministeeriumi kaudu. Ühtne süsteem looks selgema pildi, vähendaks dubleerimist ja võimaldaks otsuseid teha samadel läbipaistvatel alustel.

Kultuurkapitali struktuur, rahastusloogika ja otsustusprotsessid on üles ehitatud nii, et valdkonna eksperdid saavad vastutada nii igapäevaste taotluste kui ka pikaajaliste investeeringute eest.

Kultuurkapital on oma ülesannetega seni hästi hakkama saanud, otsused on olnud läbipaistvad ja valdkonna tegelikele vajadustele vastavad. Selle asemel, et hoida paralleelseid süsteeme kultuurkapitalis ja ministeeriumis, oleks mõistlik koondada kultuurirahastuse otsused ühte professionaalselt toimivasse raamistikku. Ühtne vastutus ja selged kriteeriumid annavad valdkonnale stabiilsuse ning senine praktika võimaldab usaldada kultuurkapitalile senisest veel suurema rolli.

Pommivöö poliitika ja põhimõtete hinnasilt

Riigikogu võttis kolmapäeval napi häälteenamusega vastu Eesti 200 saadiku Tanel Teini veetud hasartmängumaksu muudatuse, millega alandatakse veebikasiinode maksu praeguselt kuuelt protsendilt neljale.

Algatajate sõnul pidavat madalam maks muutma Eesti kaughasartmängufirmade "konkurentsivõimeliseks koduks", tuues siia uusi ettevõtteid, kes maksaksid rohkem makse ja võimaldaksid rahastada spordi- ja kultuuriobjekte. Tegelikkuses hoiatab rahandusministeerium, et maksutulu hoopis väheneb, kultuur kaotab lähiaastatel kümneid miljoneid ning risk rahapesuks kasvab.

Terve mõistusega inimesele on raske seletada, miks sellist seadust üldse vaja oli. See on hasartmäng riigi rahaga, kus mängijaks on Eesti riik rahva rahaga. Ja me teame, kuidas kasiinod töötavad – lõpuks kaotab alati mängija. Selle loo kõige hämmastavam osa ei ole isegi see seadus, vaid see, millise surve tulemusel see lõpuks läbi suruti.

ERR-i intervjuu Mart Võrklaevaga pakub ausalt räpast pilti Eesti poliitikast. Rahanduskomisjoni liige ütleb otse, et hasartmängumaksu langetamine on "aasta halvim seadus", see kahjustab kultuuri ja suurendab rahapesuriske. Ja ometi hääletab ta selle poolt. Mitte seepärast, et seadus oleks Eestile vajalik ja kasulik, vaid seetõttu, et koalitsioon ei laguneks.

Reformierakonna saadik tunnistab, et otsus sündis pantvangiolukorras, kus Eesti 200 saadik ähvardas valitsuse kukutada, kui seadust ei toetata. Sellest pärinebki Võrklaeva enda sõnastatud "pommivöö poliitika" ehk taktika, millega üks inimene võib lõhata kogu valitsuse, kui ei saa oma tahtmist.

Selline käitumine ei kaitse riigi ja rahva huve, vaid püüab iga hinna eest hoida valitsust võimul. Parlament peaks olema koht, kus tehakse otsuseid sisuliste arutelude ja põhimõtete järgi, mitte poliitiline pantvangilaager. Kui saadik ise tunnistab, et hääletas halva seaduse poolt ainult selleks, et koalitsioon kokku ei kukuks, rikub ta antud ametivannet. Sel hetkel ei kaitsta enam Eesti riiki, vaid püütakse lihtsalt säilitada võimupositsioone, mis sõltuvad koalitsiooni püsimisest.

Demokraatia ei tähenda seda, et iga erakond saab oma tahtmise, isegi mitte võimuliitu kuuluv partei. Demokraatias ei tohi oma soove läbi suruda ähvarduste teel. Kui valitsuskoalitsioon püsib koos mitte sellepärast, et partneritel oleks ühine eesmärk ja lahendused, vaid lihtsalt hirmust, siis – nagu näha – ei sünni tarku otsuseid.

Me ei pea alati nõustuma valitsuse otsustega, kuna maailmavaated on erinevad ja see on normaalne. Praegu ei ole probleem aga ilmavaates, vaid selles, et otsuseid ei tehta enam isegi mitte enda ja oma partei veendumusest, vaid hirmust oma erakonna võimul püsimise ja ametikohtade pärast.

Selle seaduse vastuvõtmisega kaotame mitte ainult kultuuri rahastuses, vaid mis kõige olulisem, usalduses riigivõimu vastu, mis niigi napimast napim on. Kui poliitikas muutuvad seisukohad kaubaks ja põhimõtetel on hinnasilt, ei ole müügis üksnes seadused, vaid usaldus riigi vastu. Ja selle hind on alati liiga kõrge.