Eestlaste jaoks on pühad kaks asja: laulupidu ja õigekeelsussõnaraamat. Nendesse on juured ajanud meie eneseteadvus ja maailmamõistmine, neis on hoiul meie olemasolu.

Kui miski on inimestele püha, siis on see eriline ja puutumatu ning iga katse pühaks peetava juures midagi muuta tekitab tugevaid tundeid. Nii on läinud ka uue eesti õigekeelsussõnaraamatuga (ÕS).

Kui Kõnetoru 7. jaanuaril sotsiaalmeediasse ÕS-i-teemalise postituse tegi, ei osanud ilmselt keegi arvata, et sellest saab alguse rahvuslik pahameeletorm. Paljudel tekkis tunne, et eesti keelt on hakatud kärpima ja puhastama ning et ÕS-i koostajad Eesti Keele Instituudist (EKI) on asunud jõuga inimeste keelekasutust muutma.

Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross algatas seepeale 22. jaanuaril petitsiooni, mis nõuab, et vanad ja ausad eestikeelsed sõnad "munn", "mölakas" ja "tibla" leiaksid taas tee ÕS-i ning eesti kirjakeelde. Kuku raadio "Keskpäevatunnis" (24.01.2026) jõudsid saatejuhid lausa selleni, et nimetasid EKI tegevust keelefašismiks (ja soovisid seda sõna järgmises ÕS-is näha). Muidugi säriseb teema ka sotsiaalmeedias ning inimesed on nimetatud sõnade ÕS-ist kadumise pärast nördinud.

Kui ma petitsiooni nägin, arvasin, et tegu on naljaga. Aga kui ma "Keskpäevatundi" kuulasin, siis sain aru, et asi on läinud üle võlli ja igasugune arukuse piir on ületatud. Abi ei olnud ka EKI antud kommentaaridest. Koer on jooksu pannud ning konti tema hammaste vahelt nii kergelt enam kätte ei saa. Kuid ma teen proovi.

Kui küsin loengutes üliõpilastelt, et milliseid keeleallikaid nad kasutavad, siis tuleb üldjuhul vastuseks EKI. Kui ütlen, et EKI on asutus, ning palun neil loetleda allikaid nimepidi, jäädakse hätta. Ühte sõnaraamatut siiski teatakse – ÕS-i.

Mis see ÕS siis on? Paljude jaoks on see raamat, kus on kirjas õige eesti keel. ÕS aga ei ole terve kirjakeele sõnaraamat, selles esitatakse üldjuhul kõigest 2–3 protsenti kasutusel olevatest eesti keele sõnadest.

Lisaks ei ole olemas õiget või valet eesti keelt. Õige all mõistetakse üldjuhul eesti kirjakeele normile vastavat keelt. Kuid normitud kirjakeel on vaid üks variant eesti keelest, see on kokkuleppeline ning pärismaailmas seda põhimõtteliselt ei eksisteeri. Selleks, et meie keelekasutus vastaks kirjakeele normile, peame seda teadlikult korrigeerima ning sageli paluma abi keeletoimetajatelt. Oma igapäevaelus me kirjakeele normi nii rangelt ei järgi ja seda pole vajagi. Kirjakeele normist kinnipidamist eeldame eeskätt ametlikus ja avalikus suhtluses.

Kui varasemalt oli ÕS-il veidi laiem otstarve ning seepärast leidus seal ka murdelist sõnavara, vulgarisme jms, siis uue, ÕS 2025 funktsioon on täpsustunud, see esitab peamiselt neutraalse keele ja ametliku suhtluse ehk ametikeele infot ja sõnavara. Miks just ametikeele? Aga sellepärast, et keeleseadus nõuab ametikeeles kirjakeele normi järgimist ja ÕS on eesti kirjakeele normi rakendamise korra järgi eesti kirjakeele normi alus. Muude valdkondade keelekasutuse kohta keeleseaduses sellist nõuet ei ole.

Kuna uue ÕS-i eesmärk on esitada peamiselt neutraalset sõnavara ja anda infot ametikeele kohta, siis on ju täiesti mõistlik, et ÕS-i fookuses on "maksuküür", mitte "munn". Ei tasu näha ka poliitilisi tagamõtteid selles, kui vanade ausate vulgarismide asemel troonivad ÕS-is nüüd bürokraatlikud uudissõnad, sest – tuletades uuesti meelde ÕS-i funktsiooni – sõnaraamatu rõhuasetus on neutraalsel ja ametisuhtluses kasutataval keelel ning viimases on sellised sõnad nagu kerksuskeskus, sinimajandus ja kõnnikoosolek vägagi kasutusel (erinevalt m-tähega algavatest väljajäänud vulgarismidest).

Kui ÕS 2025 on pigem ametliku suhtluse sõnaraamat, siis kus on kirjas ülejäänud eesti keel?

Eesti keel kogu oma ilus ja valus, õites ja rikkuses on üleval EKI ühendsõnastikus (ÜS), mis asub Sõnaveebi portaalis. ÜS-is on olemas kõikmõeldavad eesti keeles kasutusel olevad sõnad ning neid lisandub sinna kogu aeg juurde. Samuti ajakohastatakse pidevalt märksõnadega seotud keeleinfot (nt tähendusi). Lisaks on EKI välja andnud hulga muidki sõnaraamatuid (nt eesti murrete sõnaraamat, Eesti kohanimeraamat) ning Sõnaveebis on ÜS-ile lisaks kõiksugu erialasõnastikke ja terminibaase, kokku üle 160. Ainult loetagu!

"Keskpäevatunni" saates võrdles Priit Hõbemägi ÕS-i omaaegse suurteose ehk Wiedemanni sõnaraamatuga ning väitis, et viimase kõrval kahvatuvad kõik ÕS-id. Aga ÕS pole kunagi olnud mõeldud asendama Wiedemanni sõnaraamatut.

ÕS sai üle saja aasta tagasi alguse vajadusest ühtlustada avalikku keelekasutust ning alguses oli plaanis võtta ÕS-i ainult need sõnad, mille õigekirjutus või sõnakuju keelekasutuses kõikusid. Wiedemanni sõnaraamatuga tulnuks võrrelda ÜS-i ning sel juhul ei kahvatuks miski. Me võime olla rõõmsad ja rahul, sest eesti keel elab ja kärab endiselt. Seega pole vaja pahandada, kuna miski pole eesti keelest kustutatud, kõik sõnad on kenasti alles. Lihtsalt tuleb teada, kust neid otsida.

Võib-olla ei seisne meie praegune rahutus mitte üksikutes sõnades, vaid soovis, et eesti keelel oleks jätkuvalt nähtav ja käegakatsutav sümbol. Seni on selleks olnud ÕS. Aga sümbol ei pea olema kivisse raiutud raamat. Sümbol võib olla ka elav süsteem, miski, mille sees ja mille kaudu me olemas oleme.

Me ei pea ÕS-i pärast lahinguid pidama. Me peame õppima eristama sõnaraamatute rolle ja võtma aega, et endale need selgeks teha. Kui me tahame, et eesti keel kestaks, siis ei hoia me teda elus mitte vihastades, vaid kasutades. Võib-olla on aeg nihutada oma püha fookust mitte ühele raamatule, vaid keelele endale. Elavale, muutlikule ja visa loomuga eesti keelele.