"Oleme sunnitud tungivalt paluma spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse nõukogul vaadata üle oma raamatuaastasse lausa sobimatu otsus lõpetada 2025. aastast Eesti spordi aastaraamatute paberkandjal väljaandmine," kirjutas selts pöördumises kultuuriministeeriumile, spordikoolituse ja - teabe sihtasutuse nõukogule kui ka olümpiakomiteele.

Spordiajaloolased märkisid, et loodavad oma palvele tuge kultuuriministrilt ja EOK presidendilt, kellelt nad aga oma varasemale pöördumisele vastust ei saanud.

Spordikoolituse ja -teabe sihtasutuse juhatuse liige Jarko Koort märkis spordiajaloolaste varasemale pöördumisele vastates, et 2025. aasta aprillis toimunud küsitluses hindasid spordiorganisatsioonide esindajad aastaraamatut kõrgelt ning rõhutasid selle traditsioonilist ja kultuuriloolist väärtust. Ta lubas spordiajaloo seltsi probleemi lahendamisse kaasata.

"Need seisukohad lisavad meile indu paluda olümpiakomitee alluvuses olevat sihtasutust, samuti kultuuriministeeriumi seista Eesti spordi aastaraamatu ja eriti selle raamatu- ehk pabervariandi edasikestmise eest," kirjutasid spordiajaloolased pöördumises.

"Nagu sihtasutuse juht, on ka spordiajaloo selts valmis spordipärandi maksimaalseks säilitamiseks koostööd tegema, kuid mitte sihtasutuse nõukogu otsust lihtsalt teatavaks võtma. Me ei saa olla nõus, et veebivariant asendab raamatut. Digivariant võib küll mahutada rohkem ja annab võimaluse hiljem statistikas vigu korrigeerida, aga saab sellega olla pärisraamatule vaid lisaks ja toeks," seisab pöördumises.

Seltsi sõnul ei vasta alati tõele, et veebis on aastaraamatut parem kasutada.

"Kindlasti on paljudel spordiajaloost tõsiselt huvitujatel uurimiseks selgelt lihtsam haarata riiulist eri aastate statistikakogumikud, nendega töötada ja neis sisalduvat võrrelda. Ja mis päris kindel – pabervariant säilib raamatukogudes ja uurijate-huviliste riiulites igavesti vastupidiselt järjest padrikumaks ja raskesti läbitavamaks muutuvale digidžunglile, millega võib praegusel küberkiusu ajal juhtuda mida iganes. Ühel hetkel seal digiaastaraamatut äkki enam ei olegi..." kirjutavad spordiajaloolased.

Selts lisas, et Eesti spordi aastaraamatute paberkandjatel säilitamise traditsioon on üle saja aasta vana osa Eesti kultuuripärandist ja selle katkestamine paistab kultuurivaenuliku sammuna.

"Pealegi võime olla uhked, et meie spordistatistika kogumikud on siiani selgelt sisukamad ja andmemahukamad kui naaberriikide ajaloohuviliste riiuleid kaunistavad spordi aastaraamatud ning ka seepärastki peame lühinägelikuks sihtasutuse nõukogu sisuliselt tõsiste argumentideta otsust see traditsioon katkestada," rõhutasid spordiajaloolased.

Lõpetuseks ütles spordiajaloo selts, et aastaraamat kui statistikakogumik ei pea tingimata olema eksklusiivne pildiraamat, ka tiraaž võib piirduda kas või ainult 250–300 eksemplariga, aga see peaks siiski jääma alles ka tulevastele põlvedele.