Maa- ja ruumiameti peadirektorina näen iga päev, kui palju kasu sünnib kvaliteetsetest ja kättesaadavatest ruumiandmetest. Eesti digiriik on ehitatud avatusele ning andmete taaskasutatavusele. Oleme aastaid uskunud, et mida täpsemad ja rohkem kättesaadavamad need on, seda paremini toimivad nii riik, ettevõtlus kui ka teadus, ja nii ongi. See on toonud meile rahvusvahelist tunnustust ja palju edulugusid. Kuid enam ei ole see küsimus nii lihtne.

Julgeolekukeskkond ning inimeste turvatunne on muutunud, tehnoloogia võimekus on hüppeliselt kasvanud, mis on muuhulgas toonud kaasa kelmuste kasvu, ja koos kõige sellega on muutunud ka riskid. Peame ausalt küsima, kas meie senine arusaam andmete avatuse ja detailsuse kohta vastab endiselt 2026. aastal reaalsusele. See on arutelu, mille peame ühiskonnana ära pidama.

Kui suurem osa Eesti andmekogudest ja avalikustamise põhimõtetest loodi, elasime teistsuguses maailmas. Eesti ruumiandmete täpsus on meie konkurentsieelis, see aitab planeerida linnu, reageerida kriisidele, arendada ettevõtlust ja paneb aluse meie digiriigile. Delegatsioonid üle maailma käivad vaatamas ja imetlemas meie digilahendusi ning andmete täpsust.

Kuid selle eduloo loomisel ei me rääkinud igapäevaselt hübriidohtudest, tehisaru väärkasutusest, geopoliitilisest ebastabiilsusest ega sellest, et kelmused on muutunud tööstusharuks. Nüüd räägime.

Viimastel aastatel on kasvanud inimeste ootus, et isikuandmeid, kodu ja eraelu kaitstakse rohkem kui kunagi varem. See on igati mõistetav – minu kodu on minu kindlus ja ma soovin end seal turvaliselt tunda. Ma tajun seda nii avalikes aruteludes kui ka igapäevases tagasisides. Inimesed ei küsi enam ainult "miks andmed ei ole avatud?", vaid üha sagedamini "kas neid peab nii detailselt avaldama?" ja "kas see on ikka turvaline?".

Lisaks tekib ühiskonnas paratamatult küsimus, kui tugev on meie julgeolek, kui Eesti olulised ruumiandmed on ebasõbralikele osapooltele vabalt kättesaadavad. Kui igaüks näeb, kus paiknevad meie trassid ja tehnovõrgud, kus asuvad strateegilised objektid ning kuidas on ehitatud meie riigivalitsemise hooned, siis kuidas me tagame, et neid andmeid ei kasutata pahatahtlikult?

Sellest tekibki pinge, ühel pool on kehtiv seadusandlik kohustus andmed avaldada, teisel pool ühiskondlik ootus suuremale ettevaatusele.

Andmeohutus on meie ühine vastutus

"Pealtnägijas" tähelepanu pälvinud ehitisregistri andmed näitasid hästi, kui keeruline on avaandmete teema. Register peab seaduse järgi olema avalik. Samal ajal leidub seal dokumente ja pilte, mille avalikustamiseks pole sisulist vajadust ning ka seadusandlikku nõuet, näiteks kodude interjöörifotod, lepingud või muu detailne info. Riik selliseid andmeid ei nõua ega pane neid ise üles. Ometigi need andmed on seal.

Erinevate ruumiandmete registripidajana näeme, et varem loodud registri kasutusloogika ei hoia ära liigse või tundliku info sattumist avalikku vaatesse.

Oleme suurendamas selgitustööd, et inimesed ei lisaks registritesse tundlikku infot ning kasutaksid infopiirangu märget andmetel, mis ei peaks olema avalikud. Asume tegema koolitusi ning oleme muutnud registri teavitused ja juhised nähtavamaks, et aidata kasutajatel juba andmete sisestamise hetkel paremaid otsuseid teha.

See on pidev töö, sest turvaline andmekasutus ei sünni ainult reeglitest, vaid ka teadlikkusest. Ei ole mõeldav, et riik kontrollib keskselt ühes kuus 200 000 üles laetud dokumendi sisu, kuna see tooks kaasa täiendavate ametikohtade vajaduse ja bürokraatia kasvu. Seetõttu on kõigi osapoolte ühine vastutus tagada, et avalikuks saavad ainult vajalikud ja nõutud andmed.

Aeg on uueks ühiskondlikuks kokkuleppeks

Ma kutsun üles ühiskondlikule arutelule:

• Kui detailne peab olema avalik ruumiinfo 2026. aastal, mis vajab kaitsmist ja mis avaldamist?
• Kus asub tasakaal avaandmete ja ühiskonna turvatunde vahel?
• Kuidas takistada liigse info jõudmist avalikkusesse?
• Kuidas tagada, et avatus ei muutuks meie riskiks?

See ei ole ainult riigi ülesanne. Andmeid ja registreid omavad ja kasutavad riik, kohalikud omavalitsused, ettevõtted ning meie kõik kodanikena. Avalik register on avalik ruum ja iga sinna lisatud info võib mõjutada meie kõigi turvalisust. Ja ma kutsun üles ka igaüht, nende seas koduomanikke, ettevõtjaid ja ka ametnikke, olema andmete lisamisel ja jagamisel tähelepanelikum. Avalik register ei ole lihtsalt failikapp või infoväli, see on avalik ruum.

Eesti digiriik on tugev, sest oleme julgenud õigel ajal keerulisi küsimusi küsida. Ruumiandmete avatuse teema on üks neist küsimustest ja selle arutelu edasilükkamine pigem suurendab riske.

Maa- ja ruumiameti peadirektorina näen üha selgemalt, et Eesti vajab laiapõhjalist ja ausat ühiskondlikku arutelu selle üle, kui täpsed ja kui avalikud peaksid olema meie ruumiandmed. Ma ei kutsu üles ruumiandmeid "kinni keerama". Kutse on ausale arutelule selle üle, kui täpsed, kui ajakohased ja millise ligipääsuga ruumiandmed teenivad 2026. aasta Eesti ühishuve kõige paremini. Meil on kõik eeldused olla nutikas avaandmete riik, kus andmete väärtus ühiskonna jaoks kasvab, ent inimeste turvatunne ei kahane.