Mulle endale tundub, et Tallinna Ülikool on natukene häbenenud seda, et teie põhiülesanne on õpetajate koolitus. Ülikooli poolt presenteeritakse väga palju ägedaid asju, mida te seal Narva maantee majades teete, aga see õpetajakoolituse osa on jäänud kuidagi tagasihoidlikumaks. Nüüd võiks ju olla see koht ja aeg, kus asjad on muutumas, sellepärast et soov saada õpetajaks on Eesti noorte seas väga kiiresti kasvanud. Ehk nüüd te võiksite rahulikult öelda, et teie olete Eesti parimad õpetajate koolitajad?

Me ütleme seda hea meelega ja oleme ka eelnevalt öelnud, aga tõepoolest võib-olla me ei ole seda piisavalt fookusesse toonud. Tuleb arvestada sellega, et Tallinna Ülikool loodi ligi 21 aastat tagasi väga erinevate osaliste poolt. Kokku oli neid üle kümne ja nad olid kõik väga erinevad, isegi õiguslikult: oli riigi rakenduskõrgkoole, erakõrgkoole, avalik-õiguslik ja ka akadeemiline raamatukogu.

Nii et meil oli tollel ajal fookuseid väga palju. Pedagoogikaülikool oli kõige suurem liituja ja me ei soovinud ka teadlikult kujundada mainet, et Tallinna Ülikool on kuidagi ainult pedagoogikaülikooli järeltulija. On siiski väga palju ka teisi põhiülesandeid, millega Tallinna Ülikool sellest ajast alates tegelenud on. Aga ma olen nõus, et õpetajakoolitus on üks meie vastutusvaldkond ja kindlasti me sellele väga palju panustame.

Teie enda valdkonnast: kuidas on bioloogia- ja füüsikaõpetajate õpetamisega? Kas lõpetajate arv on kasvanud või kahanenud, mis seis on?

Toon ühe illustreeriva näite. See on tõsi küll kümne aasta tagune, aga olukord on suhteliselt sarnane. Me käisime ühes koolis külas ja meile tuli vastu üks vanem härrasmees. Koolijuht ütles, et tema on nende füüsikaõpetaja ja ta on 70-aastane. Meil on kaks füüsikaõpetajat, tema on neist noorim.

Nii et see on seis ja ka riigikontroll on toonud välja, et loodusainete õpetajatega on koolis halvasti. Formaalselt ei vasta kvalifikatsioonile ligi veerand nendest. See formaalne kvalifikatsioon tähendab seda, et neil ei ole magistridiplomit või kutset. Sisuline kvalifikatsioon – mis tähendab seda, et kui ma õpetan koolis füüsikat, siis ma olen seda ka ise ülikoolis õppinud – on aga selline, et puudujääk läheneb 50 protsendile. Tõepoolest, loodusainete õpetajatega koolis ei ole lood hästi, aga samas on julgustav see, et loodusainete õpetajaks õppida soovijatega on olukord parem. Kui meil neli aastat tagasi oli seitse inimest, kes seda soovisid, siis viimased kaks aastat on see arv olnud 27.

Ehk ikkagi tegelikult on olukord masendav?

Jah, ka see 27 täiesti selgelt ei täida seda eesmärki, et me saaksime kvalifitseeritud õpetajad kooli. Selleks on meil plaanitud ka lühemad teed, milleks on mikrokraadid. Meil on üle kümne mikrokraadi, mida me Tallinna Ülikoolis pakume nendele õpetajatele, kes on koolis, aga kellel ei ole kvalifikatsiooni.

Ehk siis tegelikult on haridus- ja teadusministeeriumil täielikult õigus, kui ta ütleb, et teie ülikooli põhirõhk peab olema õpetajate koolitusel ja kõiki muid kõrvaltegevusi tuleks tegelikult natuke koomale tõmmata.

Ei, see ei tähenda seda. Meil on ikkagi vastutusi väga teistes valdkondades ka, mitte ainult õpetajakoolituses. Meil on väga palju unikaalseid erialasid, mida kuskil mujal üldse ei õpetata. Meil on ju ka väga tugev sotsiaalia ja humanitaaria, keeled ja kultuurid, kus meil on samamoodi tegelikult riigi poolt sätestatud vastutus.

Rääkides halduslepingutest, siis väga äge vaidlus on ministeeriumi ja Tallinna Ülikooli vahel, kas te peaksite koolitama Tallinna Ülikoolis juriste ja kas te peaksite tegema seda juristide koolitust selle tegevustoetuse eest, mida ministeerium teile maksab. Samal ajal, kui te tahate suurendada õpetajate koolitust, siis küsite te lisaraha. Ministeerium ütleb, et nii ei saa ja selle jaoks teile raha ei anta. Ma saan aru, et Tallinna Ülikool on ähvardanud ministeeriumi lausa kohtuga.

Ma ise loodan ja arvan, et seda siiski ei juhtu, mis puudutab kohtusse minekut. Ma võtaks selle kaks poolt. Üks on õiguslik pool ja see, mida võib üldse kohustuseks ülikoolile panna halduslepinguga. See on põhimõtteline küsimus: kui meil on oma seadus, mis ütleb, kus me peaksime tegutsema, ja kui meil on ülikoolidele ette nähtud rahastusmudel, mis ütleb, kuidas ülikooli rahastatakse, siis kas halduslepinguga on võimalik panna selliseid kitsendavaid koormisi?

Teine, sisuline pool, on õigusharidus Eestis üleüldse. Meie oleme seisukohal, et tegelikult, kui see koondub ainult ühte üksusesse, siis see ei ole iseenesest Eesti riigile hea. Omal ajal me soovisime seda teha koos Tallinna Tehnikaülikooliga, praegu ilmselt see enam ei realiseeru.

Miks?

Sellepärast, et ta tõesti nõuab ka lisaressurssi ja tehnikaülikool ei ole sotsiaal-humanitaarülikool nagu Tallinna Ülikool. Aga ma arvan, et see oleks Eesti riigi seisukohalt vajalik. Lõppkokkuvõttes me räägime marginaalsetest arvudest: me võtame õigusõppesse vastu võib-olla 20 tudengit, aga aastas kokku võtame vastu 2000 tudengit. See on marginaalne, ka rahaliselt. Siin on pigem põhimõtte küsimus, mille üle vaidlus käib, ja tõepoolest ka sisuküsimus, mis on Eestile parem.

Kui nendest samadest juristidest rääkida, siis me teame, et juuravaldkonnas on ülikoolidel väga keeruline leida õppejõude, sellepärast et mujal sektorites – advokaadid, prokurörid – saavad nad väga kõrgeid palku ja neid on väga keeruline meelitada akadeemilisse asutusse. Kui seda haridust mitmes koolis veel pakutakse, tähendab see seda, et õppejõudude supp jääb veelgi lahjemaks. Siin ongi see küsimus, et ühelt poolt pakutakse üliõpilastele võimalust õppida Tallinnas või Tartus, aga teiselt poolt on õppejõudude leidmine mõlemale väga keeruline. Kas võiks teha omavahelisi kokkuleppeid, et mina loobun sellest ja sina loobud sellest, või Tartu Ülikooliga pole see kunagi võimalik?

Ei, Tartu Ülikooliga on meil väga hea koostöö, näiteks selles samas õpetajate koolituses ja haridusteadustes. Meil on juba üle 15 aasta väga hea koostöö, ühised projektid ja kõik töötab väga hästi. Koostöö ja konkurents on tasakaalus ja ma arvan, et ka teistes valdkondades võiks seda eeskujuks tuua.

Mis nüüd konkreetselt puudutab seda dubleerimist ja väidet, et see on kallim, siis me selles mõttes ei ole nõus. Kui meil on viis üliõpilast õppejõu kohta või 50 üliõpilast õppejõu kohta, siis üks on 10 korda odavam kui teine, kuna põhitasu on siiski õppejõudude tasu. Kuna juristiks õppida soovijaid on palju ja tegelikult ka vajadus nende juristide järele on suur, siis selles mõttes ei ole vahet, kas neid õpetatakse Tartus või Tallinnas.

Lisaks tuleb siia see, et meie õppejõuprofiil on mõnevõrra erinev. Meie juuraõppes kasutame väga palju praktikuid kohtutest ja advokaadibüroodest ning ma arvan, et see on väga vajalik. See on ka see, kus nemad panustavad tagasi. Nad ei taha seda tasu saada, mis nad saavad oma advokaadibüroos. Nad on nõus seda tegema ka odavama tasu eest. Täpselt samamoodi nagu karjääripöörajad, kes käivad koolis õpetamas – ega nemad ka seda raha pärast tee. Nemad teevad seda sellepärast, et ennast teistsuguses keskkonnas arendada ja oma teadmisi teistele edasi anda.

Siin ongi üks hästi keeruline küsimus: üks asi on, mida tahetakse õppida, ja teine asi on see, milline on nende inimeste ja nende töö järele reaalne nõudlus. Minu teada on just juuraharidusega lõpetajad need, kes on töötukassa ukse taga üsna tihti esindatud. See on väga keeruline küsimus, sest noor inimene tahab õppida ja me ei saa talle piiranguid seada. Me saame teda kuidagi suunata. Mina küll kodus oma lastele ei öelnud, kui mulle ei meeldinud või kui ma sain aru, et nad oleksid võinud õppida midagi muud. Ei ole minu asi talle seda öelda, noor inimene peab selle otsuse ise tegema. Aga viie aasta pärast on võib-olla väga kehv olukord ja tuleb kahetseda. Ma ei ütle, et minul siis on õigus.

Mina ütlen, et teil on õigus. Ma väga nõustun sellega, sest kui me vaatame praegust kõrghariduse rahastamise debatti ja seda, mida meil on vaja ja mida ei ole, siis käib hästi tihti läbi, et ühiskondlik vajadus või ühiskond soovib ühte või teist saada. Mis asi see ühiskond siis on? Tegelikkuses me räägime eelkõige kahest osapoolest: üks on, mida soovib haridus- ja teadusministeerium, ja teine on see, mida soovivad tööandjad. Aga me jätame sellest diskussioonist täiesti välja noore.

Me tõepoolest saame natukene suunata ja motiveerida, aga me ei saa sundida. See ei ole nii, et me loome 100 õppekohta juurde ja siis kõik lähevad seda vastu tahtmist õppima – niimoodi see ei juhtu. Kui me tulevikuvaates vaatame, kuhu need 2000 lisandunud gümnaasiumilõpetajat peaksid minema õppima – kas näiteks rakenduskõrgharidust või akadeemilisse ülikooli –, arvan ma, et on oluliselt rohkem vaja kuulata nende häält ja mida nemad soovivad. Keegi ei tea, mida tulevik toob. Seda ei tea haridus- ja teadusministeerium, ei tea tegelikult ka tööandjad, kes vaatavad siiski tänast päeva või äärmisel juhul homset, aga mitte seda, mis juhtub kolme, viie või kümne aasta pärast. Ja seda ei tea ka ülikoolid.

Mulle endale ka ajakirjanikuna tundub, et tööandjad on muutunud Eestis üheks kõige mõjukamaks organisatsiooniks. Vahel on tunne, et tööandjad on targemad kui ülikoolid ja haridusministeerium kokku, sest nemad vajavad tööjõudu.

Loomulikult nad seisavad oma huvide eest ja see on neil täielik õigus. Me ka arvestame sellega, see ei ole niimoodi, et ülikoolid teevad midagi iseenda heaks. Tegelikult me ju arvestame tööandjate ja riigi vajadustega, sellega, mis haridusministeerium meile ütleb. Ma ei näe seal väga suurt konflikti. Aga ma arvan, et vabadus anda noorele inimesele valida ja selle järgi kujundada, mida me õpetame, mis erialasid me õpetame ja millises mahus, on jäänud natukene tahaplaanile.

Praegune TLÜ rektor Tõnu Viik kirjutas minu meelest möödunud kevadel ERR-i portaali arvamusloo, kus tema põhisõnum oli see, et andke meile raha. Me ülikoolis ise otsustame, see on akadeemiline vabadus: õpetame seda, mida tahame, võtame vastu neid, keda tahame, ja see ei ole kellegi teise asi. Kas see ei ole äärmuslik käitumine?

See ei ole akadeemiline vabadus, vaid ülikoolide autonoomia. Aga minu arust sellise lähtealuse püstitamine ei ole päris korrektne ja ka Tõnu Viik ei maininud seda seal sellisel kujul. Küsimus ei ole selles, et ülikoolid tahavad lihtsalt raha juurde. Küsimus on selles, et ülikoolid seisavad selle eest, et Eesti ühiskond oleks rohkem haritud ja et Eesti ühiskonnas oleks rohkem kõrgelt haritud inimesi. Ja kui ülikoolid selle eest ei seisa, kes siis seisab? On arusaadav, et ülikoolid vajavad oma missiooni täitmiseks ressurssi. Ei saa siiski nii olla, et ülikoolidele öeldakse, et te peate seda tegema, ülikoolid tahavad seda teha, aga neil ei ole mitte millegi eest seda teha.

Aga ministeerium ütleb, et tehke seda, võtke vastu neid nendele erialadele, selle jaoks me anname raha. Milles see küsimus siis ikkagi on, et miks need halduslepingud niimoodi venivad?

Ma arvan, et see on võib-olla natuke suuremaks puhutud. Ka see juristide küsimus on halduslepingute läbirääkimiste praeguse seisu puhul marginaalne teema. Põhiline teema on ikkagi jätkuv rahastus.

Me näeme, et nelja järgneva aasta jooksul tuleb juurde ligi 20 protsenti noori, kes võiksid saada hariduse. Ma usun, et Eesti riigis saavad kõik aru, et see on meile tohutu võimalus. Me teame ju, milline on meie demograafiline olukord, ja see on viimane tõus, mida tuleks maksimaalselt ära kasutada. Ma usun, et ka selles on kõik ühel nõul: kui need 20 protsenti saavad kõrghariduse, siis nad suudavad lõpuks meie pensioneid paremini kinni maksta kui siis, kui nad seda haridust ei saa. Ehk see on investeering ja sinna peaks panustama ka riik.

Aga küsimus on eelkõige selles, et haldusleping on kokkulepe haridus- ja teadusministeeriumi ja ülikoolide vahel ning ülikoolid võtavad sellega endale kohustuse. Haridus- ja teadusministeerium ütleb aga, et nad ei saa lubada, et nad selle kinni maksavad. Näiteks kas teie olete nõus tegema kolmeaastase töölepingu, kui teine osapool ütleb, et ta ei saa lubada teile selle eest tasu? Selles ongi see küsimus.

Lahendus on riigieelarve strateegia, aga see võetakse vastu alles sügisel.

See ei ole lahendus

Jah, see pole lahendus, aga see on siiski indikatsioon. Praegu ei ole aga mingit indikatsiooni ja sellepärast ei näe ülikoolid, et oleks mõistlik võtta endale sellisel kujul lisakohustusi – isegi mitte selle jaoks, mida me juba teeme. Samas teame, et järgmise aasta riigieelarves on kõrghariduse rahastust isegi vähendatud, mitte suurendatud.

Jah, ka nominaalselt väheneb, mis siis saab? Praegu kehtivad need halduslepingud, mis olid sõlmitud kuni aastani 2025 edasi. Kas 2026. aasta jooksul suudetakse need halduslepingud järgnevateks aastateks üldse sõlmida?

Ma usun, et suudetakse, ja ma arvan, et siin peab mingisugune lahendus olema. Ma arvan, et me peame omalt poolt natukene rohkem selgitama. Seni oli nii, et halduslepingute kaudu tulnud lisaraha oli nii-öelda võlg, kuna meid ei olnud rahastatud seitse aastat ja me teame, milline inflatsioon meil oli – lausa 20 protsenti aastas. Meil läks näiteks esimese aasta tõus ainult küttearvete maksmiseks ja õppejõududeni ei jõudnud midagi. Nüüd tuleb potentsiaalseid üliõpilasi juurde ja minu arvates on halvim lahendus see, et rahastust ei saada ja nad ei pääse ülikooli.

Kui te olete lapsevanem ja teil on näiteks viis väga andekat last. Vanasti oleksid nad kõik sisse saanud, aga nüüd saab ainult neli ja viies ei saa, sest ei ole rahastust. Me peame ülikoolide rahastuse puhul arvestama seda, et see ei ole kulu, vaid see on selge investeering tulevikku. Ühelt poolt saavad need inimesed hariduse, millega nad suudavad hiljem ühiskonda kujundada, ise töökohti luua ja arendada asju, mille peale me täna üldse ei tulegi. Teiselt poolt on sinna taha tehtud majanduslikud arvestused, mis näitavad, et iga kõrgharidusse investeeritud euro toob pikas perspektiivis tagasi 7 kuni 10 eurot. See on päris hea investeering.

Iga valdkonna esindaja, kes mul siin on käinud, räägib enam-vähem samasugust juttu, alates terviseedendajatest: kui meie valdkonda panna üks euro juurde, siis me toodame kaks tagasi.

Aga siin on ka üks teine pool, mis on tagantjärele tõendatav. Ühelt poolt see, millist tulu toovad kõrgelt haritud inimesed ühiskonnale. Teiselt poolt ka see, et neile on väiksem kulu, kuna nende tervelt elatud eluiga on pikem ja neile kulub vähem sotsiaaltoetusi. See on tagantjärele tõendatud, see ei ole lihtsalt nii, et iga valdkonna esindaja tuleb ja ütleb niimoodi.

Kas ülikoolide konsolideerimisest aastal 2026 pole enam mingit põhjust rääkida? Kas see rong on läinud ja meil on ka 25 aasta pärast sama palju ülikoole, nagu meil Eestis praegu on? Demograafia tõttu tuleb üliõpilasi lähiaastatel juurde, aga pärast seda on ainult allamäge minek. Tuleb ju selgelt mõelda juba praegu, mis saab 10, 15 või 20 aasta pärast Eesti kõrgkoolidest. Miks peaks noor inimene minema doktorantuuri, teades, et kõik asjad tõmbuvad kokku? Kas ülikoolide liitmine on täiesti laualt maas ja vajadust midagi teha enam ei ole?

Kõikide asjade puhul tuleb küsida, mis on eesmärk.

Eesmärk on, kui räägime puhtalt rahast, siis: kas see annab mingit kokkuhoidu või ei anna. Kas on mõtet teha kalkulatsioone, et kui näiteks Balti filmi- ja meediakool, mis on Tallinna Ülikooli osa, ühineks Eesti Kunstiakadeemiaga? Kuna teil on enamasti humanitaarid, siis kas kunstiakadeemiaga ühinemine toob mingit tulu või ei too? Seda võiks ju arutada.

Meil on Balti filmi- ja meediakooli all päris palju muud ka, sealhulgas õpetajate koolitus, mis on Tallinna Ülikooli vastutusvaldkond.

Aga kunstiõpetajaid võiks ju ka kunstiakadeemias põhimõtteliselt koolitada, nii et ka seal on mingisuguseid kokkuhoiukohti.

Koostöös me seda teemegi. Meil on kaks ühisõppekava: muusikaõpetajaid õpetame koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga ning kunstiõpetajaid õpetame koostöös kunstiakadeemiaga ja see töötab väga hästi. Selles mõttes ma olen nõus, et liitmisel võiks olla kaks eesmärki: üks on majanduslik kokkuhoid ja teine on see, et koos tegutsedes oleks mõju ühiskonnale suurem kui eraldi.

Ma ei usu, et kumbki praegusel hetkel, kui meil on kuus avalik-õiguslikku ülikooli, realiseeruks, sest nad on juba oma profiiliga suhteliselt hästi välja kujunenud. Ja nagu ma ütlesin, ega see, kui me 20 üliõpilast tõstame ühest ülikoolist teise, nende õpetamist kokku odavamaks tee. Selles mõttes ma ei usu väga, et see midagi kaasa aitaks.

Kas Tallinna Ülikool tõstis tasu nendele, kes ei suutnud aasta jooksul kohustuslikke ainepunkte ära teha? Teil oli hiljuti mingi hinnatõus?

Mingid väikesed hinnatõusud on. See on üleüldse hästi huvitav skeem: piltlikult öeldes maksavad üliõpilased selle eest, mida nad ei saa. See on algusest saadik minu jaoks natukene vastuoluline olnud. Selle mõte on motiveerida üliõpilasi rohkem õppima. Ma saan aru, kust see 2013. aastal tasuta kõrghariduse reformiga tuli: kes keskendub õppimisele, saab tasuta, ja see, kes õpib töö kõrvalt ega õpi täiskoormusega, peaks maksma.

Me oleme väga paljudes kohtades – näiteks õpetajakoolituses – selle üldse maha võtnud. See ei ole ainult nii lihtne, et ma töötan ja sellepärast ei saa õppida. Väga paljud üliõpilased ei saa praegu õppida sellepärast, et neil lihtsalt ei ole raha. Õpingud on ainult üks osa üliõpilase elu kogukuludest. Neil ei ole raha oma eluaseme eest maksta ja kui neil jääb ainepunkte võtmata ja nad peavad selle eest trahvi maksma, siis see tundub natukene ebaõiglane.

Palju see trahv tõusis?

Tavaliselt see üle 10 protsendi aastas tõusta ei saa. Ma päris täpselt ei mäleta, kui palju see on, aga see on kuskil 35–40 eurot ainepunkti eest.

Kas sotsiaal- ja humanitaarüliõpilased töötavad õppimise kõrvalt rohkem kui inseneri- või reaalhariduse tudengid? On mingisuguseid uuringuid tehtud? Kas teie ülikool kui humanitaarülikool on rohkem hädas?

Võimalik, et töötavad rohkem. Ma arvan, et see ei ole otseselt seotud humanitaaria valdkonnaga. Näiteks kõik, kes õpivad meil loodusteadusi juba bakalaureuseastmes, töötavad koolis õpetajatena. Sada protsenti nendest, kes õpivad meil loodusteadusi magistritasemel, töötavad õpetajatena, mis on iseenesest väga hea.

Me oleme loonud paindlikud võimalused: meie kaheaastane õppekava on välja venitatud kolmele aastale, et ei tuleks trahviraha otsa ja nad saaksid rahulikult õpetada ning õppida samal ajal. Ja tõepoolest, meil on magistriõppes üle 85 protsendi neid, kes töötavad samal ajal, kui nad õpivad. Ma arvan, et seal ei ole tegu ainult valdkondliku erisusega, seal on tõenäoliselt palju muid põhjuseid, sealhulgas asukoht Tallinn.

Ma küsin seda sellepärast, et uutes halduslepingutes tahab ministeerium toetused siduda mõnevõrra nominaalajaga lõpetamisega. Kas see on teie ülikooli jaoks suurem mure kui teiste ülikoolide jaoks?

See on ka praegu nii. Ülikooli rahastus koosneb erinevatest komponentidest ja ainult 80 protsenti rahast on ilma sildita raha, mis tuleb eelneva aasta baasil. See ei ole tõsi, et ministeeriumil ei ole üleüldse võimalust kaasa rääkida. 17 protsenti on ministeeriumiga kokku lepitud tulemusnäitajad, millest üks on nominaalajaga lõpetajate osakaal, ja lisaks on veel kolm protsenti, mis on halduslepingu täitmine. Nii et tegelikult on ainult 80 protsenti ilma sildita raha ja 20 protsenti on tingimuslik raha.

See nominaalajaga lõpetamine on alati kahe otsaga asi. Ühelt poolt me loomulikult soovime, et üliõpilased keskenduksid ainult oma õppimisele – see oleks ideaalne ja nii mina kui ka teie saime omal ajal keskenduda ainult õppimisele. Aga tänapäeval on elu siiski teistsugune ja ma arvan, et kõrgharidusreformi omaaegne üks suurimaid möödalaskmisi oli see, et me ei arvestanud reaalse eluga. Me ei suuda sundida üliõpilasi tänapäeval ainult õppima, kui me ei taga neile piisavalt sotsiaalseid toetusi.

Sellepärast on nominaalajaga lõpetamine selline asi, et ühelt poolt me soovime, et nad lõpetaksid, aga teiselt poolt võib see tähendada, et ta õpib halvemini, sest tal on vaja tingimata ära lõpetada. Kui ta saaks natuke rohkem aega võtta, saaks ta ehk parema tulemuse. See ei ole tihti inimese enda teha – ta tahaks võib-olla nominaalajaga lõpetada, aga ta ei saa, sest tal on nii palju muid kohustusi.

See on ka üks küsimus, mis on halduslepingutega üles kerkinud?

Ma ei oska öelda, ma arvan, et see ei ole oluline vaidlusküsimus, kindlasti mitte. Me jõuame seal ühisele arvamusele, oleme 99 protsendi ulatuses ministeeriumiga samal meelel. Ma saan ka ministeeriumist aru. Kui riigieelarve võetakse üheks aastaks vastu, siis ei saa nad kolmeks aastaks lubadusi teha. Ka ülikoolide huvi on see, et lõpetataks nominaalajaga. Me lihtsalt saame aru, et seal on nii palju erinevaid põhjuseid ja ainult nõudmisega seda probleemi ei lahenda.

Räägime teist endast ka ikkagi. Te olete olnud ju väga pikka aega Tallinna Ülikooli juhtkonnas. Mida te saate rektorina reformida, mida te olete aastakümneid kõrvalt vaadanud mõttega: "Kui mina saaks rektoriks, ma teeks hoopis teistmoodi"? Mis need asjad on?

Kõigepealt ütlen seda, mis oli minu eesmärk õppeprorektorina, kus ma ülikooli õpet korraldasin. Ma soovisin väga, et meie õpe oleks interdistsiplinaarsem, et üliõpilastel oleks võimalik valida rohkem erinevaid aineid ja et üliõpilased saaksid koos tegutseda. Me tõime ellu erialasid lõimivad uuendused – ELU projektid –, kus erinevate erialade üliõpilased tulevad kokku ja lahendavad koos elulisi probleeme. See on hästi oluline ja need üldoskused lähevad järjest olulisemaks. Kui me rääkime nendest kõikvõimsatest tööandjatest, siis ka nemad panevad väga palju rõhku sellele, et inimene oleks võimeline koostööd tegema, ennast väljendama ja keerulisi probleeme lahendama, mitte olema ainult ühe kitsa valdkonna spetsialist.

Nüüd aga see, mis mind ajendas rektoriks kandideerima – asjad, mis ei ole õppeprorektori võimuses. Ühelt poolt, ülikooli sissepoole vaadates, on kogu see õppekeskkond. Ma näen, et meie õppekeskkond ei ole üliõpilassõbralik. Meil ei ole kampuses kohti, kus saaks lihtsalt istuda, arutada asju ja mitteformaalselt õppida – seda poolt oleks oluliselt vaja arendada.

Teine on meie akadeemiline töökorraldus. Ma näen, et meil tuleb hästi palju reegleid juurde, mida on vaja täita, aga vähem on motiveerimist ja vabadust, et inimene saaks tegelikult tegeleda sellega, milles ta kõige tugevam on. Tavaliselt tulevad tulemused kõige paremad seal, kus inimene tegutseb oma tugevaimas valdkonnas. Loomulikult on meil ka väljakutsed, mis on kõikidel ülikoolidel ja mis on seotud tehisintellektiga. See muudab äärmiselt olulisel määral nii ülikooliõpet, teadust kui ka kogu ühiskonna toimimist. Samuti see, kuidas me suudame otsesemalt realiseerida oma mõju ühiskonnale koostöös ülikooliväliste organisatsioonidega. Need on kindlasti sellised märksõnad.

President rääkis eile sellest, et inimesed ei taha eriti oma arvamust avaldada, sellepärast et vihased vastulöögid on tulemas. Mulle tundub, et ka teadlaste puhul on seda järjest rohkem märgata – ei taheta võtta sõna laiematel, ühiskonda puudutavatel teemadel, mis ei ole otseselt erialaga seotud. Öeldakse: "Mis sa räägid siin, see ei ole sinu valdkond." Kas see on murekoht?

Ma arvan, et see on murekoht. Seda nii laiematel kui ka erialastel teemadel rääkides. Meil võiks olla arvamuse avaldamise kultuur oluliselt sõbralikum. Ka ajakirjanduse poolt võiks eri osapoolte vahendamine olla sõbralikum.

Keegi ei eelda, et teine on pahatahtlik, pigem on arvamused erinevad. See ei pea olema vaenulikul või personaalsel tasemel, see võiks jääda viisaka arutelu ruumi. Olen presidendiga nõus, et kui me ehitame ühiskonna üles lõhestamisele, võib see meile pikas perspektiivis kätte maksta. Paljud inimesed, kellel on midagi öelda, ei ütle seda, sest nad ei soovi saada isiklikku kriitikat ja negatiivset emotsiooni.

Pärast Donald Trumpi võimuletulekut ja seda, mis hakkas Ameerika ülikoolide ümber toimuma, räägiti palju sellest, ka president Toomas Hendrik Ilves ütles, et kutsuge need teadlased Eestisse. Kas Tallinna Ülikool on saatnud mõne kutse või teinud sellega tööd?

Ei ole. Eesti ülikoolid on seda arutanud rektorite nõukogu tasemel ja seal on küsimus ressursis – neid teadlasi siia saada on päris kallis. Kui oleks mingi meede, mis seda toetaks, siis võib-olla see õnnestuks paremini. Me oleme ju väga pikki aastaid olnud kokkuhoiukursil ehk me ei kutsu inimesi juurde, vaid oleme sunnitud neil paluma otsida tegevust mujal. Kindlasti on see soov leida väljastpoolt inimesi olemas, aga me ei ole väga konkurentsivõimelised võrreldes teiste Lääne-Euroopa riikidega.

Kas paljud inimesed on esile tõstnud seda, et lääne ülikoolides on arvamusvabadusega asjad käest ära läinud? Et seal on selgelt domineerimas ühesugused vaated ja neid surutakse väidetavalt peale. Kas see on päriselt probleem?

See nüüd puudutab akadeemilist vabadust ja minu arvates on Eesti ülikoolides sellega väga hästi.

Kuidas on lääne ülikoolidega? Kas läänes on ülikoole, mille puhul võib öelda, et seal on arvamusvabadusega probleeme?

Ma arvan, et probleem ei ole seal mitte arvamusavaldamise vabadusega, vaid pigem sellega, et mõnes kohas kogunevad ühte institutsiooni kokku inimesed, kellel on sarnane arvamus. See võib olla küll probleemne ja seetõttu on oluline, et meil oleksid erinevad haridusinstitutsioonid, sealhulgas Eestis.

Sest ilmselt on see kõige suurem probleem just humanitaaride seas. See on laiem valdkond – matemaatikute seas ilmselt väga suuri tülisid ei ole, aga humanitaaride seas on seda ilmselt palju rohkem.

Matemaatikute, füüsikute ja teiste reaalteadlaste hulgas on olnud väga suuri tülisid ja kaklusi, aga nad võib-olla ei jõua lõpuks institutsionaalsele tasemele.

See ei ole ideoloogilisel pinnal?

Jah, see ei ole ideoloogilisel pinnal ega jõua institutsionaalsele tasemele veel.