Ilma uute tuuleparkideta puudub reaalne võimalus elektrihindade jätkusuutlikuks alandamiseks. Tuule- ja päikeseenergia on praegu odavaimad elektritootmise vormid ning Eesti laiuskraadil katab just tuul kriitilised talvised tarbimistipud, mida päike katta ei suuda. Tuuleparkide arendamine on praegu seiskunud ning iga viivitatud aasta tähendab kõrgemaid hindu ja suuremat sõltuvust impordist.

Hispaania kogemus näitab, mis on taastuvenergia toel võimalik, tuule- ja päikeseenergia kasv on alates 2019. aastast vähendanud fossiilkütuste hinnataset 75 protsenti, tuues riigi elektrihinnad 2025. aasta esimesel poolel 32 protsenti alla Euroopa Liidu keskmise. Eestil pole alternatiivina võimalik kasutada ka hüdroenergiat, mistõttu on lühinägelik edasi lükata meie kõige kättesaadavamate ressursside kasutust.

Arusaadavalt ei saa tuul ja päike juhitamatute tehnoloogiatena moodustada siiski Eesti elektrienergia tootmise koguportfelli, vaid seda peab toetama stabiilne juhitav tootmisvõimekus.

Lootus, et ehk küll odav Põhjamaade elekter meie vajadused rahuldab, on pigem lühinägelik soovunelm. Nii on näiteks Norras juba pikemalt teemaks olnud enda (odava) elektrienergia ekspordi piiramine kohaliku elektrihinna kaitsmise eesmärgil. Ükski riik ega tarbija ei soovi sponsoreerida teiste riikide tegematajätmisi ning lisades sellele meie piiriüleste energiaühenduste füüsilise haavatavuse, ei tohiks me riigina seda ka mingil juhul kaaluda.

Energia salvestamine ja gaas

Kriitika, et taastuvenergia on "kontrollimatu", on poolik tõde. Nii tuule- kui ka päikeseenergia tootmist saab kiiresti alla reguleerida ning täpsemad prognoosid parandavad tootmise ja tarbimise kooskõla. Salvestus muudab selle ressursi aktiivselt juhitavaks, see jaotab odava toodangu ümber kõrge hinnaga tundidesse.

Praegused salvestuslahendused tulevad toime ööpäevasisese tasandamisega, kuid mitmepäevaseid tuulevaikusi ei suuda praegu ükski lahendus piisavalt kulutõhusalt katta. Seetõttu vajame üleminekuperioodi, mil olemasolevad tehnoloogiad peavad täitma tulevikulahenduste (nt pumphüdro, suruõhk, vesinik) puudujääke.

Gaas on tipukoormuse maandamise tööriist ja Elering on selle rolli oma strateegias õigesti määratlenud: gaasijaamad täidavad salvestuse järel järelejäänud tootmislüngad, leevendades kõige teravamaid hinnatõuse. Laiemas rollis oleks gaas aga kodumaisest taastuvenergiast kallim ning praeguses geopoliitilises kontekstis ka energiajulgeolekurisk.

Tuumaenergia ja põlevkivi

Tuumaenergia argumendid on mõistlikud, sest tegu on stabiilse, madala heitega baaskoormusega, mis ei sõltu ilmast. Pikemas perspektiivis, kui põlevkivi on järk-järgult välja aretatud ja nõudlus kasvab, on just see nišš, kus tuumajaam suudab ennast tõestada.

Kuid tuumaenergia ei ole lähiaja lahendus. Eestil puuduvad valdkonnaalased teadmised, regulatiivne raamistik ja tuumajäätmekäitluse lahendus. Soome Olkiluoto 3, meie lähim võrdluspunkt, ületas eelarvet ligi neli korda ja jäi graafikust kümmekond aastat maha, kuigi Soomel oli aastakümnete pikkune tuumaalane kogemus. Eesti jaoks tähendaks tuumajaama ootamine enne taastuvenergia rajamist vähemalt kümme aastat kõrgemaid hindu ja suurenenud energiajulgeoleku riske.

Eesti põlevkivisektoril on ainulaadne roll, mida ei saa ignoreerida seni, kuni alternatiivid pole piisavas mahus töös. Aastate 2021–2023 energiakriis näitas selgelt, et põlevkivielektrienergia pakkus Eesti tarbijatele mõistlikku hinnalage, samal ajal kui gaasiturud kogu Euroopas olid volatiilsed. Põlevkivi on koos tuule- ja päikeseenergiaga ainus tootmisallikas, mida Eesti ei pea importima.

Pragmaatiline üleminek eeldab kodumaise reguleeritava tootmisvõimsuse säilitamist üleminekuperioodil, kuid koos selge kohustusega vähendada süsinikujalajälge, et energia sõltumatus ja dekarboniseerimise eesmärgid areneksid käsikäes. Saab rakendada meie oskusteavet ning jätkata praeguste lahenduste parandamist (näiteks süsinikoksiidi kogumine ja tootmistõhususe tõstmine), mis omakorda vajab kindlasti ka investeeringuid.

Isegi kõige ratsionaalsem tehnoloogiavalik ei jõua turule ilma toimiva rahastamisraamistikuta. Ükski rahastaja ei tee investeerimisotsust usaldusväärse tuluprognoosita. Tuule- ja päikeseenergia tootjad ei saa oma tootmismahtusid kontrollida. Gaasijaamade investorid vajavad selgust selle kohta, millal ja kui palju nende võimsust kasutatakse. Tuumaenergia arendajad vajavad garanteeritud hinnakujundusmehhanisme. Kõik need nõuavad prognoositavaid rahavooge.

Kui riik ei suuda luua usaldusväärset ja stabiilset raamistikku, siis investeeringud kas ei teostu või tehakse halvematel tingimustel kus finantseerimisriski maksab kinni tootja ja seeläbi lõpptarbija. Hinnalaed, garantiid, mahukohustused või samaväärsed mehhanismid tagavad mõistlikud laenutingimused projektidele. Soome suunduva Estlink 3 ühenduse lükkumine 2035. aastalt 2040. aastale on konkreetne näide, kuidas infrastruktuuri ebakindlus süvendab probleemi nii tarbijate kui taastuvenergia eksportijate jaoks.

Energiapoliitika

Eestil puudub loomulik eelis. Meil ei ole arvestatavas mahus hüdroenergiat ja puudub olemasolev tuumavõimsus. Põlevkivi järkjärguline asendamine eeldab lahendust, mis on üheaegselt realistlik, rahastatav ja süsteemselt toimiv.

See tähendab kolme sammu. Esiteks tuleb kiirendada tuuleenergia arendamist, sest ilma selleta ei teki käesoleval kümnendil piisavalt taskukohast kodumaist tootmist. Teiseks tuleb ehitada salvestus- ja paindlikkusteenuste kombinatsioon, mis katab kriitilised tunnid ja leevendab hinnatõuse. Kolmandaks tuleb luua rahastamisraamistik ehk miinimumhinnad, tagatised ja muud samaväärsed mehhanismid, mis teeb need investeeringud pankade jaoks finantseeritavaks.

Kõige selle aluseks peab olema realistlik 10–20-aastane kava. Tuul ja päike pakuvad praegu odavaimat teed põlevkivist eemaldumiseks. Tuumaenergia, kui argumendid on õigesti esitatud, täidab pikaajalist baaskoormusnišši küpses, süsinikuvabas süsteemis.