Viimase 20 aasta uuringud ja saavutused süsinikdioksiidi püüdmise, kasutamise ja geoloogilise ladustamise tehnoloogia (carbon capture, utilisation and storage, CCUS) vallas näitavad, et Eesti põlevkivi võiks olla konkurentsivõimeline energiaressurss lähimateks aastakümneteks.

Olen tegutsenud pikki aastaid meeskonnas, mis on CCUS-tehnoloogia teerajaja Eestis ja Baltikumis, ning tegelenud fossiilkütuste ressursside uurimisega. Mainitud tehnoloogiat arendades saaks jätkata fossiilkütuste kasutamist null CO₂ heitmetega ning seega ilma mõjuta keskkonnale ja kliimamuutustele.

Arvestades, et energiatarbimine kasvab väga kiiresti ning toimivaid alternatiivseid energiaallikaid ei ole piisavalt välja arendatud, on Eesti jaoks üleminekuperioodil üks kaalumisväärt võimalusi kasutada kohalikku põlevkivi koos CCUS-tehnoloogiaga energiatootmiseks.

Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) reeglid ja kõrgemad süsinikuhinnad sunnivad ettevõtteid üha enam arvestama oma tegevuse tegeliku keskkonnakuluga. Balti piirkonna jaoks muudab see olukorda oluliselt.

Süsiniku püüdmine ja ladustamine ei ole enam pelgalt üks "rohelistest ideedest", vaid on kujunenud majanduslikuks paratamatuseks. CO₂ hinna tõustes muutuvad CO₂ ladustamise projektid üha loogilisemaks lahenduseks. Selle asemel, et kanda suuri kulusid CO₂ transportimiseks Põhjamerele, oleks tööstusel võimalik kasutada Balti settebasseini CO₂ kohaliku ja kulutõhusa ladustamise jaoks. 

CO₂ kvootide hinnatõus on põhimõtteliselt muutnud põlevkivi madala kuluga energiaallikast süsinikumahukaks finantsriskiks. Kuigi CCUS-i "sisenemishind" on praegu märkimisväärselt kõrgem kui see oli 15 aastat tagasi (5–10 eurot tonni kohta), võib tegevusetuse hind ulatuda kuni 200 euroni tonni kohta ning 30–40 aasta perspektiivis olla sellest veel kaks kuni kolm korda kõrgem.

Seega ei ole praeguste CO₂ hindade juures süsiniku püüdmine enam kulu, vaid investeering omamaise energiaallika kasutamisse. Põhimõtteliselt on teostatav nullheitega energiasüsteemi rajamine, mis tagaks Eesti energiasõltumatuse. Kaasaegsed CO₂ püüdmise tehnoloogiaid on sisuliselt olemas.

Kui CO₂ on kinni püütud, saaks selle veoauto, laeva või torujuhtme abil transportida kõige sobivamatesse ladustamiskohtadesse Lätis. Väikeste riikide nagu Eesti, Läti ja Leedu jaoks on ainus tõhus lahendus ühtne regionaalne lähenemine. Läti geoloogiline ehitus on Euroopa parimate seas, pakkudes ohutut ladestamisvõimalust. Seda tõendab ka Inčukalnsi maa-alune gaasihoidla, mis on edukalt töötanud üle 50 aasta.

Neid looduslikke eeliseid kasutades saaksime tagada, et Balti regioonil on täielikult autonoomne energiasüsteem, mis on kaitstud globaalsete poliitiliste muutuste ja turu kõikumise eest.

Minu arvates ignoreerivad üleskutsed põlevkivist loobumiseks ilma elujõulist kohalikku alternatiivi pakkumata seost energia ja riikliku julgeoleku vahel. Usun, et meie põlevkivivarud jäävad strateegiliseks varaks, mis võib lahendada paljusid meie majanduslikke probleeme, tagades samal ajal täieliku energeetilise sõltumatuse. Meil on tehnilised lahendused, Balti regiooni geoloogiline võimekus ja professionaalne kompetents, et kasutada põlevkivi edasi kaasaegsel viisil.

Sellest lähtudes leian, et peaksime pikendama põlevkivi üleminekuperioodi pärast 2035. aastat vähemalt 30 aastani. Ükski ettevõte ei investeeri sadu miljoneid CO₂ püüdmise süsteemidesse ilma garanteeritud tööajata, mis tagaks investeeringu tasuvuse. Praegu, kui CO₂ hinnad on umbes 80–100 eurot, katab heitmete suuremahuline püüdmine juba oma kulud. Teiseks peaksime kohe rakendama süsiniku püüdmise tehnoloogiaid koos regionaalse Balti CCUS-keskuse arendamisega transpordiks ja ladustamiseks Lätis.

Teised alternatiivid põlevkivi kõrval sisaldavad samuti riske.

Maagaasi puhul on kütuse hinnad kõikuvad ja sõltuvad täielikult globaalsetest geopoliitilistest otsustest, mis on meie kontrolli alt väljas. Tuul ja päike on suurepärased energiaallikad, kuid toodavad katkendlikult. Ilma massiivse ja kalli akusalvestuseta ei suuda need tagada tööstusele vajalikku baaskoormust.

Rääkides tuumaenergiast, siis Eestil puudub vajalik teaduslik taristu, ajalooline kogemus ja kinnitatud geoloogiline ohutus pikaajaliseks jäätmete ladustamiseks. Tuginemine välismaisele tuumakütusele ja tehnoloogiale tähendab lihtsalt ühe sõltuvuse vahetamist teise vastu.

Senise teadustöö eesmärk on vähendada CO₂ heitmeid, arendades süsiniku püüdmise ja ladustamise lahendusi ning Balti-ülest taristut. Me uurime, kuidas CO₂ turvaliselt maa alla ladustada Lätis ja kuidas siduda seda põlevkivituhaga, et muuta see püsivalt ohutuks. Koos rahvusvaheliste partneritega looksime süsteemi, mis aitab tagada piirkonna energiasõltumatuse null netoheitega.