Lausmäe sõnul on sarnase kliimaga, ent pikemate traditsioonidega ühiskondades olemas avalikud ruumid, mida saab kasutada ka siis, kui lumi on maas. Eestis selliseid kohti aga pole.

"Paljud ei ole tegelikult aru saanud, et meil ei ole avalikku siseruumi. Meil on täiesti suurepärased pargid, kõik arhitektid toimetavad hirmsalt mühinal. Tallinnaski on Reidi tee, Tammsaare park, siinsamas üle tee, Politseipark. Kõik on korda tehtud, uhke ja kena, aga siseruumi pole ja keegi ei oska seda igatsedagi," sõnas sisearhitekt.

Selle funktsiooni täitmine on suunatud hoopis kommertssektorile, kus seda täidavad näiteks kaubanduskeskused, kuid need pole neutraalsed ega sobi võrdselt kõikidele ühiskonnakihtidele.

Lausmäe avaldas aga lootust, et rahvusraamatukogu avamisel võiks sellest saada just avalik siseruum, mida saab ka karge talveilmaga kasutada.

"Raamatukogul ei ole tingimata vaja kogu seda hoonet oma raamatukogundamiseks. Tegelikult on sinna kavandatud ikkagi oluline avalik siseruum," sõnas Lausmäe.

Sisearhitektide roll muutub Lausmäe sõnul hoonete restaureerimisel oluliseks just ümbermõtestamisel. Näiteks võib ehitise kaasajastamisel oluliseks muutuda valgustus.

Rahvusraamatukogu kaasajastamisel üritati sisearhitekti sõnutsi aru saada, mis on väärtuslik ning säilitamist väärt, ja mis pole.

"Me ei üritanud oma uue asjaga üle sõita sellest vanast, vaid me tegelikult üritasime sellest majast luua parima versiooni iseendast. Sisuliselt tegelesime me väärtuste sorteerimisega," lausus Lausmäe ning selgitas, et raamatukogu värskendatud majja sisseastudes ei pruugi inimene isegi aru saada, mida täpselt muudetud on.

"Eesmärk ei olnudki ennast püünele panna, vaid et maja oleks äratuntavalt seesama asi," selgitas ta.

Rahvusraamatukogu Tõnismäe hoone restaureerimine läks maksma üle 100 miljoni euro ning külastajatele avatakse keskus täielikult tuleva aasta mais.