Kosmeetilistest muudatustest enam kahjuks ei piisa. Selleks, et probleemi lahendada, tuleb anda olukorrale diagnoos. Liikumisvaegus on tekitanud süsteemse rahvatervise kriisi, mis vajab kohest ja otsustavat riiklikku sekkumist. Eesti lapsed on muutunud kroonilisteks istuvateks ekraanitarbijateks, kelle füüsiline ja vaimne tervis hääbuvad pöördumatult, kui me midagi ette ei võta.

Me oleme ehitanud maailma, kus lapsel on lihtsam ja mugavam olla ekraanis kui õues. Meie koolipäevad on disainitud sundistumiseks. See on süsteemne kriis ja süsteemset kriisi saab lahendada ainult seadusandja tasandil. Liikumisvaegus ei ole lapse laiskus või vanema halb harjumus, see on süsteemne keskkonnaprobleem. Me oleme loonud ühiskonna- ja linnaruumi, mis sunnib lapsi paigal istuma. Samuti ei teki depressioon ja ärevus tühja koha pealt, need on otseselt seotud kehakeemia ja füüsilise passiivsusega. 

Miks ma seda kõike julgen väita? Sest erinevad uuringud, mida on viinud läbi TAI ja COSI, annavad numbrites karmi sisevaate. Täna on mitmed numbrid siin juba kõlanud, aga mina keskendun 15-aastaste tüdrukute näitele.

15-aastastest tüdrukutest täidab liikumisnormi, mis on 60 minutit päevas, vaid iga kümnes. See on häireolukord. Sama näitaja noormeeste seas ei ole eriti parem, me räägime siin 17–20 protsendist. Juba esimesse klassi astudes on ligi kolmandik lastest ülekaalulised. Me kaotame selle lahingu juba enne, kui lapsed kooliteed alustavad. 

Kümnest 15-aastasest tüdrukust üheksa on kroonilises liikumisvaeguses, see tähendab nõrka immuunsüsteemi, rühihäireid, uinumisraskusi ja vaimset kurnatust juba enne, kui nad saavad täisealiseks. 

Organiseeritud spordis – me räägime spordiklubidest, erinevatest treeningutest, aktiivsetest huviringidest – on osalemise protsent tegelikult suhteliselt kõrge. Spordiregistri andmetel osaleb nendel treeningutel umbes 60–64 protsenti kõigist kooliealistest lastest. Aga miks see meid tegelikult ei päästa?

Selles ongi peamine paradoks, sest kui üle poole 15-aastastest tüdrukutest käib trennis, siis miks liigub neist piisavalt vaid kümme protsenti? Trenn on vaid üks tund päevas või poolteist tundi päevas, kaks kuni kolm korda nädalas.

Kui laps käib kaks kuni kolm korda nädalas jalgpallitrennis või tantsutrennis, siis tegelikult ülejäänud päevadel, mis on trennivabad, istub ta koolipingis, autos või nutiseadmes. See teeb tema nädala keskmise liikumiskoormuse ikkagi kaugele alla tervislikust normist. Teismeliste puhul kaob vanuse kasvades ära ka niinimetatud vaba aja spontaanne liikumine. Õues mängitakse pigem istudes, kooli sõidetakse bussiga või autoga ning trennist välja langenud noored ei asenda seda ühegi muu füüsilise tegevusega. 

Vaatame liikumise bioloogilist mõju. Me ei räägi vaimsest tervisest kehalise aktiivsuse võtmes. Miks me räägime vaimsest tervisest kehalise aktiivsuse võtmes? Liikumine ei ole ainult lihastele, see on väga selge aju arengu kütus. Dopamiini ja endorfiini, nende roll, need on aju looduslikud stressileevendajad. Laps, kes ei liigu, on bioloogiliselt kaitsetu ärevuse ja depressiooni vastu. Lisaks kognitiivne võimekus. Liikumine parandab verevarustust prefrontaalses ajukoores, mis tähendab, et liikuv laps õpib paremini.

Meil on võimalus kulutada miljoneid eurosid laste vaimse tervise ravile, psühhiaatritele ja ravimitele, ignoreerides samal ajal kõige odavamat, kättesaadavamat ja looduslikumat ravimit, mis meil on: igapäevast füüsilist aktiivsust, mis reguleerib ajukeemiat ilma kõrvaltoimeteta. 

Kodu ja selle väärtus. Lapsevanemad on unustatud ja alahinnatud roll. Riik ja kool ei saa teha kõike, tegelikult vundament luuakse kodus. Me peame rääkima ka lapsevanemate vastutusest. Kui kodu ei väärtusta liikumist ja kui vanema ainus vaba aja veetmise viis on ekraan, ei suuda ükski koolireform last liikuma panna.

Riik peab toetama ja koolitama ka peresid. Eeskujul on jõud. Laps väga selgelt kopeerib vanema elustiili. Laps ei kuula vanema sõnu, ta kopeerib tema tegusid. Kui lapsevanem elab passiivset elu, teeb seda ka laps. Kodu loob väärtushinnangud. Aktiivne eluviis ja värskes õhus viibimine peab olema pere ühine normaalsus, mitte karistus või kohustus. 

Digihügieeni kehtestamine. Üks konkreetne samm muutuste ellukutsumiseks on digihügieeni kehtestamine. Nutisõltuvusel on otsene mõju liikumisele. Ekraanid pakuvad kerget pingutusvaba dopamiini. Aju valib alati ekraani liikumise asemel, kui valik jäetakse lapsele. Et saavutada ühtne reeglistik, tuleb jälle alustada kodust ja vanematest.

Elementaarsed reeglid kodus: mis on mõistlik ekraanilimiit, millised on tsoonid kodus, kus ei ole ekraanid lubatud. Samuti tasub rakendada ekraaniaja seost liikumisega, et ekraaniaeg ja liikumine on otseses vahekorras. Samad põhimõtted peaksid jätkuma ka koolis. 

Nutivaba koolipäev ei ole laste kiusamine, see on nende vaimse ja füüsilise tervise kaitsmine. Kui me võtame vahetunnist ära ekraani, tagastame me lastele nende loovuse, sotsiaalsuse ja füüsilise liikumisvajaduse. Piirates ekraane, me sunnime aju otsima uusi stiimuleid füüsilisest maailmast. See tundub meile ja paljudele, kes me tuleme võib-olla hoopis teisest sotsiaalsest keskkonnast, täiesti uus. Meie ühiskond on arenenud väga kiiresti, aga täna on see reaalsus. 

Liikumine tuleb tuua argipäeva. Tartu Ülikooli liikumislabori ja "Liikuma kutsuva kooli" parimad praktikad on tegelikult kümne aasta jooksul andnud paljudele meie koolidele võimaluse muuta oma koolikeskkonda liikumist toetavaks.

Praegu on selle programmiga liitunud üle 200 kooli, mis on umbes 40 protsenti kõigist meie koolidest. Meie eesmärk peaks olema muuta koolipäeva struktuuri nii, et liikumine oleks selle loomulik osa. Seda on" Liikuma kutsuva kooli" programm väga edukalt saavutanud.

Pikad õuevahetunnid, 30 pluss minutit iga ilmaga, ja lühikesed liikumispausid ainetundides, samuti loomulikku liikumist soodustav koolikeskkond, on need siis erinevad ronimisvõimalused koridorides või kooli enda sporditaristu, avatud vahetundidel.

"Liikuma kutsuva kooli" andmed näitavad, et lihtsad muudatused koolipäevas, näiteks liikumisrajad koridoris või aktiivne vahetund, tõstavad lapse igapäevast sammude arvu tuhandete võrra ilma igasuguse sunnita. Tegelikult peaks alustama sellega juba lasteaias. Nii et miks mitte mõelda programmile "Liikuma kutsuv lasteaed". 

Üks väga konkreetne strateegiline ettepanek EOK-lt on "Sport koolis". EOK on "Sporti koolis" piloteerinud umbes viis aastat. Me oleme teinud seda koostöös kohalike omavalitsustega ja me oleme jõudnud umbes 40 pluss koolini.

Rahaline panus EOK-lt on olnud 200 000–300 000 eurot aastas. Programmi sisu on väga selgelt kohalikele spordiklubidele suunatud ja on pakkunud väga paljudele lastele võimalust tutvuda erinevate spordialadega. Ja muidugi tuleb arendada ka laste baasliikumisoskusi. See programm ei sõltu lapsevanema rahakotist ega logistilistest võimalustest. See toimub koolipäeva sees ja on kõigile tasuta. Vanus 7–10 on väga selge motoorne kuldaeg, kus luuakse eluaegseid liikumismustreid ja kehataju. Hiljem on seda kordades raskem teha. 

Esimeses kooliastmes programm "Sport koolis" on meie parim relv ebavõrdse ebavõrdsuse vastu. See tagab, et ka vähem kindlustatud või ääremaade lapsed saavad professionaalset liikumisõpetust ja harjumusi kogu eluks. Selle programmi hind on umbes 13 miljonit eurot aastas. Kas me oleme selleks valmis? Kas meil on treenereid? Ma julgen kinnitada, et tegelikult on see võimalik.

Minul endal on spordiklubi kogemus siit Tallinnast, kus me tegelikult teeme sarnast programmi raha eest lastevanematele, ja tegelikult see on võimalik. Nagu me teame ka seda, et Eesti spordi alus tugineb klubidele, siis tegelikult see on ka klubidele väga hea lisavõimalus. Ja kindlasti me saame väita, et süsteemne liikumine esimeses kooliastmes vähendab tegelikult teismeeas ärevushäireid kuni 40 protsenti. 

Turvaline, aktiivne koolitee ja kindlasti ka lasteaiatee. Me räägime ennekõike ennetusest ja väga selgelt aktiivsest kooliteest, mis on turvaline. Kui me soovime soodustada laste iseseisvat liikumisharjumust, siis keskkond ja taristu omavad selles väga suurt mõju. Laste autoga uksest ukseni sõidutamine, niinimetatud isiklik taksoteenus, võtab neilt ära viimasegi igapäevase baasliikumise. Aktiivne koolitee jalgsi või rattaga võib katta kuni pool lapse igapäevasest liikumisvajadusest.

Taristu vajadus on kindlasti väga suur ja kindlasti on väga palju häid näiteid. Ja kindlasti, kui Tallinnast tuua näide, siis näiteks Laagri kooli rattaparkla on sama suur kui mõne kaubanduskeskuse parkla. Laps ei sõida kooli rattaga, kui tal pole seda kuskile turvaliselt jätta või kui rattatee on ohtlik.

Taristu arendamine koolide ümbruses peab saama riiklikuks ja kohalikuks prioriteediks. Samal ajal teame, et hiljuti avaldatud lasteaiauuring väidab seda, et väga paljudes lasteaedades on tegelikult sellist liikuma kutsuvat keskkonda vähe ja 97 protsenti lasteaedadest tunneb puudust ühest spordivahendist.

Räägime ennetusest ja majanduslikust mõjust. Liikumisvaegus on meeletu kulu sotsiaalsüsteemile ja tervishoiule, me räägime diabeedist ja südamehaigustest. Ennetus koolis ja lasteaias tähendab tervemat, töövõimelisemat ja õnnelikumat elanikkonda.

Riigikogu ülesanne on planeerida eelarvet mitte ühe aasta, vaid aastakümnete perspektiivis. Iga euro, mille me hoiame praegu kokku laste liikumiselt, maksame me kümnekordselt tagasi homme haigekassa eelarvest krooniliste haiguste ravina. 

OECD ja rahvusvahelise terviseorganisatsiooni raportid kinnitavad, et ennetus on parim investeering. Meil on vaja teha need otsused riigi eelarvestrateegias kohe. Iga ennetavasse aktiivsesse liikumisse investeeritud euro säästab tulevikus vähemalt kümme eurot.

Minu kolm väga konkreetset ettepanekut on: "Sport koolis" esimesse kooliastmesse, kindlasti kooliseaduse täiendamine nutipiirangute toetamiseks ja rattasõbraliku ja liikumist soosiva taristu arendamine omavalitsustes ning kindlasti juba ka mainitud "Liikuma kutsuv lasteaed". Tegemist on otsusega, mis mõjutab Eesti laste ja riigi tulevikku järgmise poole sajandi jooksul.

Kommentaar põhineb riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Laste kehalise aktiivsuse tõstmine vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks" arutelul peetud ettekandel.