Eesti 15–24-aastaste tööhõive on kukkunud viimase 15 aasta madalaimale tasemele. Samal ajal kasvab osalise või puuduva töövõimega noorte arv ja ligi kolmveerandil neist on põhjuseks vaimse tervise probleemid.

Selliste uudiste peale nõutakse tavaliselt rohkem raha vaimse tervise teenustele. Rohkem psühholooge, nõustajaid, ravivõimalusi. Seda ongi kahtlemata vaja, aga kui vaatame ainult tervishoiusüsteemi, ravime ainult tagajärgi, kuid põhjused jäävad.

Vaimse tervise kriis puudutab seda, kas noorel inimesel on võimalik leida oma koht ühiskonnas. Ehk laiemalt on see majanduse ja tööjõuturu teema. Vaimset tervist mõjutavad väga erinevad tegurid, kuid paljusid neist ühendab üks ühine nimetaja, kindlustunne tuleviku ees.

Tänavu ajakirjas Scientific Reports avaldatud uuring leidis otsese seose eluaseme taskukohasuse, finantsstressi ja vaimse tervise vahel. Lühidalt, kui inimene ei saa endale kodu lubada või kulutab suurema osa palgast eluasemele, kasvab tema stressitase, kuhjub ärevus ja tõuseb depressioonirisk. Kõige rohkem puudutab see noori, üürnikke ja väiksema sissetulekuga inimesi.

Mõne aasta tagune tööturu uuring näitab sama. Ebakindlad töökohad, ajutised lepingud ja pidev hirm töö kaotamise ees suurendavad läbipõlemist ja vaimse tervise probleeme. Kui sa ei tea, kas sul on poole aasta pärast tööd, kas saad ikka üüri ära maksta või üleüldse tulevikku planeerida, siis on ilmselge, et vaimsele tervisele jääb sellest oma jälg. 

Meelepärane ja jõukohane töö annab inimesele ka eneseteostuse ja teadmise, et sind vajatakse. Ebakindel töösuhe tähendab sageli üksindust, nõrgemat sidet kogukonna ja ühiskonnaga ning tunnet, et sinu jaoks ei olegi nagu õiget kohta. Sellegi tõttu on töötus ja tööturult kõrvale jäämine tugevalt seotud lootusetuse ja vaimse tervise probleemidega.

Siit tulekski mõelda, et kas me vaatame vaimsest tervisest ja kõneledes ikka üldse õiget pilti? Kui majanduslikult ebakindlal järjel inimesi tuleb juurde kiiremini kui tervishoid (osati) vaesusest tingitud või võimendatud hädasid jõuab ravida, siis me ei saa lahenda probleemi ainult arstikabinetis. Võime koolitada juurde sadu terapeute ja panna vaimsesse tervisesse kasvõi viis protsenti eelarvest. Kui ühiskond kannatab samal ajal pidetuse ja ebakindluse käes, kestab kriis muudkui edasi.

Minu meelest ei saa vaimse tervise poliitikat majanduspoliitikast lahutada. Seejuures ei seisne vaimse tervise ja majanduse seos ainult rahas. Hästi toimiv majandus annab inimesele võimaluse tunda, et tal on kontroll oma elu üle.

Kui inimene näeb realistlikku võimalust leida töö, luua kodu, rajada perekond ja liikuda oma eesmärkide poole, siis kasvab ka tema vaimne vastupidavus. Majanduspoliitika ei ravi otseselt vaimse tervise probleemide põhjuseid, kuid saab luua tingimused, mis aitavad paljude probleemide tekkimist ennetada. Just seetõttu on majanduskasv, ettevõtlus ja töökohtade loomine kaudselt ka vaimse tervise poliitika.

See tähendab majanduskeskkonda, kus ettevõtetel on põhjust investeerida ja luua uusi töökohti, väiksemat bürokraatiat, kiiremaid lubade ja planeeringute menetlusi, ettevõtlust soosivat maksukeskkonda ning haridussüsteemi, mis aitab noortel jõuda oskuste ja töökohtadeni, mida majandus tegelikult vajab. Samuti tähendab see eluasemepoliitikat, mis suurendab pakkumist ja hoiab kodu soetamise noortele realistliku eesmärgina.

Muidugi peavad psühholoogid ja nõustajad olema kiiresti kättesaadavad igaühele sõltumata elukohast või rahakoti paksusest. Sama tähtis on ennetus. Me räägime vaimse tervise kriisist viidates inimestele, kes on juba "augus", täpselt nagu need uudises viidatud noored, kes alustavad elu piiratud töövõimega. Tegelikult peaksime asjaga varem tegelema, sest toimiv ennetus algab juba kodus, koolis ja tööl. Noorte puhul tähendab see üksildusega tegelemist, digiharjumuste mõistmist ja vajadusel varajast sekkumist. Enne, kui probleemist saab krooniline haigus.

Noorte vaimne tervis määrab, kas Eesti majandus on konkurentsivõimeline ja kas me suudame üldse jõukust luua ja see on otseselt seotud Eesti demograafilise kriisiga. Meie põlvkonnad muutuvad järjest väiksemaks ning iga noor, kes jääb terviseprobleemide tõttu haridusest, tööturust või ettevõtlusest kõrvale, mõjutab ühiskonda rohkem kui kunagi varem.

Kui tööealisi inimesi on niigi vähem, ei saa me juba Eesti kestmise huvides lubada, et järjest suurem osa noortest ei saa oma täit potentsiaali rakendada. See tähendab vähem maksumaksjaid, vähem loodud väärtust, aeglasemat majanduskasvu ning suuremat survet tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile.