Eesti riigikaitse tugevusest rääkides keskendume me sageli relvastusele, väljaõppele, kaitsekulutustele või rahvusvahelistele liitlassuhetele. Need kõik on kahtlemata olulised. Kuid ükski riik ei saa tegelikult tugev olla ilma inimesteta, kes on valmis vastutust kandma, pingele vastu pidama ja kriisiolukorras tegutsema.

Riigikaitse ei ole ainult sõjaline võimekus, riigikaitse on ühiskonna vastupidavus. See tähendab, et meie kaitsevõime sõltub oluliselt ja otseselt sellest, millises seisus on meie inimeste tervis, eriti aga noorte füüsiline valmisolek, vaimne vastupidavus ja soov panustada millessegi, mis on suurem kui üksikisik ise. Just noored on need, kelle ülesanne on edasi kanda meie reservarmee jätkusuutlikkust. 

Ajateenistusse asuvate ja sellest kõrvale jäävate noorte kaudu saame hinnata tegelikult uute põlvkondade tegelikku valmisolekut Eesti riigi kaitsmiseks. See annab meile väga selget infot, kuidas noored kohanevad, kuidas nad tulevad toime pingega, kuidas nad suhestuvad kollektiiviga ning kuidas kujuneb nende kaitsetahe. 

Viimaste aastate uuringud ja terviseandmed annavad meile olulist mõtteainet. Alates 2016. aastast viiakse ajateenijate seas läbi mahukat kompleksuuringut, mis muu hulgas käsitleb ka nende tervist ja füüsilist vormi.

Esmapilgul tundub, et üldpilt ei ole halb, ligikaudu kaks kolmandikku ajateenijatest hindab oma tervist heaks või üsna heaks. Noorte endi hinnangud oma füüsilise vormi suhtes on viimastel aastatel püsinud üsna stabiilsed ning märkimisväärne osa ajateenijatest tunneb teenistuse lõpuks oma füüsilise võimekuse paranemist. See näitab, et süsteemsel väljaõppel ja järjepideval füüsilisel tegevusel on reaalne mõju. 

Samast küsitlusest nähtub, et spordi harrastamine enne ajateenistust püsib aastate lõikes samal tasemel. Kaks kolmandikku on vastanud, et tegelesid enne ajateenistust vähemalt paar korda nädalas spordiga.

Seegi näitaja on üsna hea. Kui aga pöörata tähelepanu asjaolule, et spordi harrastuse all mõeldakse selles küsitluses ka tervisesporti ehk aktiivset liikumist vähemalt poole tunni vältel, siis mõjub üsna ehmatavalt tulemus, et lausa kolmandik tegi seda enne ajateenistust vaid korra nädalas või veelgi harvem.

See seab ajateenijate endi hinnangul põhinevad näitajad hoopis teise valgusesse ning aitab selgitada, miks käesoleval ajal tegelikkuses vaid veerand ajateenijatest suudab teenistuse alguses täita füüsilise võimekuse normid, mida kaitsevägi neilt ootab. Kuigi teenistuse lõpuks suudab seda ligi kaks kolmandikku, tähendab ka see puudujääk olulist järeleandmist reaalse kaitsevõime tagamises.

Liiga paljude noorte madala liikumisaktiivsuse kohta võime kinnitust leida ka kutsealuste terviseseisundi hindamise andmete põhjal. Igal aastal läbib kaitseressursside ametis terviseseisundi hindamise ligi 10 000 kutsealust. Möödunud aastal vastas neist tervisenõuetele 45 protsenti, 33 protsenti osutus ajutiselt mittevastavaks ning 22 protsenti sai püsiva vabastuse ajateenistusse kutsumisest.

Vaadates tagasi aastani 2007, tundub, et pikaajaline trend on olnud positiivne. Kümme aastat tagasi vastas tervisenõuetele vaid kolmandik kutsealustest. Kahjuks ei ole põhjust rõõmustamiseks, sest lähemalt vaadates on kutsealuste tervisenäitajad jätkuvalt liikunud vaid allamäge.

Juba 2016. aastal saavutas ajateenistusest tervise tõttu väljalangevus oma tipptaseme, kui see ulatus koguni 20 protsendini. See tähendab, et tervise pärast katkestas teenistuse iga viies ajateenija, kellele teenistusega kaasnev füüsiline koormus või kohanemine uue keskkonnaga ei olnud enam jõukohane. See sundis kaitseväge tegema olulisi muudatusi väljaõppe korralduses ning langetama ajateenijatele ette nähtud nõudeid nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Seega on alates 2018. aastast tervisenõuetele vastavate kutsealuste osakaal tõusnud vaid tänu oluliselt madalamatele tervisenõuetele.

Terviseseisundi hindamise põhjal tuleb igal aastal ligi 5000 noort meest jätta ajateenistusse kutsumata või anda neile ajapikendus mõne tervisehäire ravimiseks. Mõlemal juhul on selle peamine põhjus jätkuvalt psüühika- ja käitumishäired ning lihasluukonna haigused, kuid viimastel aastatel saab täheldada olulisi muutusi nende omavahelises proportsioonis. 

Psüühika- ja käitumishäired on selgelt domineerivaks muutunud alates 2019. aastast. Kui koroonapandeemia tõttu toimus vahepealsetel aastatel tervikuna vähem hindamisi, siis viimasel kolmel aastal on kutsealuste seas psüühika- ja käitumishäirete esinemine ületanud pandeemiaeelse taseme.

Nagu mainisin, läbib igal aastal terviseseisundi hindamise ligikaudu 10 000 kutsealust. See tähendab, et viimasel kolmel aastal on iga viies hindamine lõppenud tulemusega, et kutsealune kas ajutiselt või püsivalt ei sobi ajateenistusse mõne vaimse tervise probleemi tõttu.

Vaadates neid juhtumeid, kus kutsealune on arsti hinnangu alusel saanud püsiva vabastuse ajateenistusse kutsumisest, siis nüüdseks on enam kui pooltel juhtudel selle põhjuseks mõni psüühika- või käitumishäire. Kõikide teiste haigusrühmade osakaal on tervisenõuetele mittevastavuse põhjuste seas märgatavalt vähenenud. Lihasluukonnaga seotud haigused või vigastused moodustavad praeguseks 17 protsenti ning teenistusse asumist takistav üle- või alakaalulisus viis protsenti, ülejäänud põhjused on veelgi väiksema osakaaluga. 

Ilmselt ei tule see üllatusena, et psüühika- ja käitumishäirete seas on ka kutsealuste puhul ülekaalukalt suurimateks murekohtadeks ärevus- ja meeleoluhäired. Allolevalt graafikult saab välja lugeda, et ärevus ja depressioon on muutunud uueks pandeemiaks meie noorte seas.

Ajateenistus on alati olnud ja jääb ka edaspidi justkui noorte küpsuseksamiks, mis näitab, kui vastupidavaks osutub uus põlvkond Eesti noori. Ajateenistus ei pane proovile ainult nende füüsilist jõudu ja vastupidavust, vaid sunnib ka kohanema keskkonnaga, kus tuleb toime tulla reeglite, distsipliini, kollektiivse vastutuse ja vaimse pingega. Ajateenistuse läbimine omakorda tugevdab nende vastupidavust. Ent kui madala füüsilise vastupidavuse parandamiseks saab ajateenistus mõjuda teatud määral järeleaitamistunnina, siis vaimse tervise puhul ei ole kaitseväest paraku võimalik järeleandmisi teha.

Kirjeldasin, millisena näeme noorte tervise ja füüsilise vormiga seonduvaid arenguid kaitseressursside ametis seoses nende ajateenistusse kutsumisega. Kahjuks näeme sedagi, et ühiskonnas on süvenemas ebavõrdsus ja killustumine.

Noore inimese areng sõltub väga suurel määral sellest, millises keskkonnas ta kasvab, millised võimalused on talle loodud ja kui toetav on tema lähim ringkond. Kui noor jõuab ajateenistusse, ei alga tema riigikaitseks kujunemine seal. Selleks hetkeks on tema väärtused, harjumused, koostööoskus ja vastupidavus kujunenud juba aastaid. Selle kujundamises on olnud roll lapsevanematel, õpetajatel, treeneritel, noorsootöötajatel ja laiemalt ühiskonnal.

Kui noorel on puudunud liikumisvõimalused, kui huvitegevus ei ole olnud kättesaadav või sotsiaalmajanduslik olukord on piiranud tervislikke valikuid, kanduvad need erinevused edasi ka riigikaitsesse. 

Kõige enam tekitab muret noorte koondumine kahte äärmusse.

Ühel pool on noored, kelle elu on muutunud liiga mugavaks ja passiivseks, nad ei ole kehaliselt aktiivsed, neil puuduvad huvid, kohustused ja sotsiaalsed oskused, sest neilt ei nõuta midagi. Kutsealustena iseloomustab neid motivatsioonipuudus, ärevus, kohanemis- ja keskendumisraskused, vähene vastupidavus ning raskus pingutada.

Teisel pool on noored, kellelt oodatakse kogu aeg maksimaalset sooritust: head hinded, pidev trenn, enesearendus, sotsiaalne edukus. Kutsealustena näeme nende puhul läbipõlemist, ärevust, uneprobleeme ja kohanemisraskusi. Nõrk psühholoogiline vastupidavus on see, mis ühendab mõlemat äärmust, sest osa ühiskonnast ei sea noortele erilisi nõudmisi, teine osa avaldab pidevat survet.

Noorte tervis ei ole ainult tervishoiuküsimus, see on ka julgeolekuküsimus. Riigikaitse ei alga ajateenistusest, vaid sellest, kuidas kogu ühiskond valmistab noori ette vastutust kandma, pingega toime tulema ja ühisesse eesmärki panustama. Riigikaitset ehitatakse kodudes, koolides, spordisaalides, noortekeskustes, tervishoiusüsteemis ja kogukondades. Seetõttu tuleb igas valdkonnas küsida, kuidas tugevdada noorte vastupidavust ning luua seeläbi lisaväärtust Eesti riigi kaitsevõime tagamiseks. 

Me vajame noortele rohkem võimalusi liikumiseks ja sportimiseks, sealhulgas rohkem sporti koolis, sest väga paljud noored täna kahjuks kooliväliselt treeningutesse ei jõua. Me vajame tugevamat tähelepanu noorte vaimsele tervisele. Me vajame keskkonda, kus noored õpivad koostööd, vastutust ja kollektiivset tegutsemist. Me vajame ühist kokkulepet, kuidas kasvatada vastupidavaid noori. 

Tugev riik ei tähenda ainult hästi relvastatud riiki. Tugev riik tähendab ühiskonda, mis on valmis vastu pidama füüsiliselt, vaimselt ja ühises väärtusruumis. Me peaksime igaüks iseendalt ja üksteiselt üheskoos küsima, mida me teeme selleks, et järgmine põlvkond oleks tugevam kui eelmine. Noorte tervise, vaimse ja füüsilise vastupidavuse eest hoolitsemine on kogu ühine ühiskonna vastutus, nagu ka riigikaitse.

Kommentaar põhineb riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Laste kehalise aktiivsuse tõstmine vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks" arutelul peetud ettekandel.