Sattusin hiljuti lugema Euroopa Parlamendi tellitud värsket Eurobaromeetri uuringut, mille käigus küsitleti ligikaudu tuhandet Eesti inimest. Uuringus paluti vastata paljudele küsimustele oma pere, Eesti ja Euroopa Liidu olukorra, väljavaadete ning väljakutsete kohta. Neli vastust jäid mulle eriti silma.

Esmalt küsiti, kas inimesed on Eesti tuleviku suhtes optimistlikud või pessimistlikud. Tervelt 62 protsenti vastanutest ütles, et nad suhtuvad Eesti tulevikku kas väga või üsna optimistlikult. Väga või üsna pessimistlikke oli 33 protsenti ning viis protsenti ei osanud vastata.

Veelgi kõnekam oli hinnang isiklikule tulevikule. Koguni 78 protsenti vastanutest ütles, et nad on enda ja oma pere tuleviku suhtes pigem optimistlikud. Pessimistlikke oli vaid 17 protsenti.

Kolmandaks uuriti rahulolu oma elukvaliteediga. Kolmveerand Eesti inimestest ehk 75 protsenti vastas, et nad on oma eluga kas väga või üsna rahul. Rahulolematuid oli 23 protsenti.

Lõpuks uuriti, kas Eesti on Euroopa Liidu liikmeks olemisest kokkuvõttes kasu saanud. Sellega nõustus koguni 80 protsenti vastanutest, vastupidisel arvamusel oli vaid 13 protsenti.

Selliseid vastuseid ei ootaks ilmselt keegi, kes kujundab oma pildi Eestist peamiselt igapäevaste pealkirjade, sotsiaalmeedia või poliitiliste vaidluste põhjal. Neid jälgides võib sageli jääda mulje, nagu oleks Eesti peaaegu kõigis olulistes küsimustes läbi kukkunud, majandus püsivas kriisis ning valitsus eksimas pea igal sammul. Sellise arutelu põhjal võiks eeldada märksa pessimistlikumaid vastuseid.

Kuidas on võimalik, et avalik arutelu jätab ühest Eestist mulje, samal ajal kui Eesti inimesed ise kirjeldavad hoopis teistsugust tegelikkust?

Enam kui kakssada aastat tagasi kirjeldas anglo-iiri riigimees ja filosoof Edmund Burke oma kuulsas teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist") sarnast nähtust, mis tema hinnangul moonutas ka tolleaegset Inglise poliitilist debatti.

Prantsuse revolutsiooni aastatel võis Londonis kergelt jääda mulje, et revolutsioonilised ideed on vallutanud kogu ühiskonna. Burke leidis aga, et see mulje oli petlik. Kõige valjemad hääled ei esindanud tingimata enamust, neid oli lihtsalt kõige rohkem kuulda. Seda mõtet väljendas ta kujundiga, mis on jäänud poliitilise mõtte ajalukku:

"Kui pool tosinat rohutirtsu sõnajala all lakkamatult siristab ja nende hääl kostab üle kogu välja, samal ajal kui tuhanded tamme varjus rahulikult mäletsevad veised vaikivad, siis ärge kujutlege, et need, kes kõige rohkem kära teevad, on ainsad selle välja asukad."

Burke'i tähelepanek ei olnud niivõrd kriitika häälekate inimeste aadressil, kuivõrd hoiatus ülejäänutele, et avaliku arutelu mürataset ei tasu segi ajada ühiskonna tegeliku meeleoluga.

Sama oht on olemas ka praeguses Eestis. Avalikus ruumis saavad paratamatult rohkem tähelepanu need, kes väljenduvad teravamalt, lihtsustavad rohkem ja pakuvad kõige süngemaid üldistusi. Mõni halb majandusuudis, mõne ettevõtte raskused või üks nõrgem statistiline näitaja võib kiiresti muutuda tõendiks justkui kogu riigi ja selle majanduse allakäigust.

Samal ajal jäävad positiivsed arengud tihti tahaplaanile. Inflatsiooni oluline taandumine (juuni esialgsete andmete järgi euroala teine kõige madalam), sissetulekute kiire kasv, uued investeeringud, ettevõtete edulood või tugevad tööturu näitajad ei sobitu hästi kriisinarratiiviga.

Halvad uudised tõmbavad avalikus arutelus peaaegu alati rohkem tähelepanu kui head. Ka inimesed, kes teevad oma tööd, kasvatavad lapsi, arendavad ettevõtteid ja on üldiselt uhked oma riigi üle, ei tunne tavaliselt vajadust seda iga päev avalikus ruumis kuulutada.

See ei tähenda muidugi, et kõigil läheks hästi. Eestis on küllalt palju inimesi, kelle jaoks toimetulek on endiselt tõsine mure. Mõni on kaotanud töö, mõni võitleb tervisemuredega, mõni tunneb, et viimaste aastate hinnatõusudest pole veel täielikult taastutud. Need mured on reaalsed ning ükski ühiskonda kirjeldav keskmine ei suuda täielikult edasi anda inimeste väga erinevaid elulugusid.

Just siin saavadki arvamusküsitlused väärtuslikuks. Need ei asenda inimeste isiklikke lugusid ega muresid, kuid aitavad hinnata midagi muud, nimelt ühiskonna üldist meeleolu. Ja see võib olla märksa tasakaalukam, kui avaliku arutelu põhjal arvata võiks.

Isiklikud raskused ja üldine rahulolu võivad igas riigis eksisteerida üheaegselt. Eurobaromeetri tulemused viitavad, et just nii on see praegu ka Eestis. Valdav osa küsitletud inimestest usub enda, oma pere ja oma riigi tulevikku.

Sama kehtib ka Eesti inimeste suhtumise kohta Euroopa Liitu. Avalikus arutelus kõlavad sageli hinnangud, nagu oleks EL muutunud peamiselt bürokraatia, regulatsioonide ja probleemide allikaks ning Eesti poleks liikmelisusest kuigivõrd võitnud. Ometi näitab Eurobaromeetri uuring, et 80 protsenti Eesti inimestest hindab EL-i liikmelisust kokkuvõttes positiivselt. Ka siin tasub eristada kõige valjemaid seisukohti sellest, mida enamik inimesi tegelikult arvab.

See on oluline teadmine. Ühiskond, kus kolmveerand inimestest on oma eluga pigem rahul, ligi kaks kolmandikku vaatab optimistlikult Eesti tulevikule ning neli viiendikku näeb EL-i liikmelisuses kasu, ei ole kriisis elav või lootuse kaotanud ühiskond.

Ükski küsitlus ei kirjelda ühiskonda täiuslikult, kuid aitab mõnikord meelde tuletada, et kõige valjem hääl ei ole alati kõige esinduslikum. Edmund Burke teadis seda juba rohkem kui kakssada aastat tagasi. Tasub seda meeles pidada ka nüüd.