Maksusüsteemi konkurentsivõime on majanduse toimimiseks kriitiliselt tähtis. Nii suuremad siinsed tööandjad kui ka tippjuhid värskes Tartu Ülikooli juhtimisuuringus peavad seetõttu Eesti lähiaja maksu- ja majanduskeskkonna muutuseid suurimaks mureks. Riigi kulutused on viimastel aastatel kasvanud majandusest oluliselt kiiremini, riik on võtnud laenu ja tõstnud makse, mis omakorda on kiirendanud inflatsiooni, kuid rahaasju kontrolli alla ikka saanud ei ole.

Sellel on olnud oma hind. Sagedased maksumuudatused on vähendanud tarbija kindlustunnet ja ettevõtjate usaldust Eesti ettevõtluskeskkonna suhtes. See tähendab edasilükatud investeeringuid ja kiduvat majanduskasvu. Seega on arutelu teemal, millist maksu järgmiseks tõsta, küll lihtne, kuid vale tee.

Seda enam, et Eesti maksukoormus on sõjaeelse ajaga võrreldes kasvanud 3,5 protsendipunkti ja ulatus eelmisel aastal 37 protsendini SKP-st (tänavu on maksuküüru kaotamise tõttu madalam). See tähistas Euroopa Liidu kiireimat maksukoormuse kasvu ja seda, et eelmisel aastal võeti majandusest välja 1,5 miljardit eurot rohkem kui kolm-neli aastat tagasi. See on enam kui 1000 eurot iga Eesti elaniku kohta, mida saanuks kasutada investeerimiseks või tarbimiseks.

Kuigi Eesti maksukoormus on endiselt alla EL-i keskmise, maksame rohkem kui arenenud ehk OECD riigid keskmiselt või teised Ida-Euroopa riigid EL-is (peale Poola ja Sloveenia). Samas konkureerime tootmises ja teenustes just Ida-Euroopa riikidega, kus lisaks madalamale maksukoormusele on ka madalamad palgad ja rohkem tööjõudu.

Kas Euroopa keskmine on Eesti eelis? Vaevalt

Kui kaotame või vähendame veel ühe oma eelise, siis mis jääb meid teistest riikidest positiivselt eristama ja motiveerib investoreid ettevõtteid just kasvava maksukoormusega Eestisse rajama? Allapoole EL-i keskmist jääv maksukoormus ja lihtne tulumaksusüsteem ei ole seega midagi, mille pärast peaksime häbenema.

Seetõttu tuleb maksudebatis keskenduda majanduskasvule ja konkurentsivõimele, sest need toovad riiki raha juurde ning võimaldavad maksta pensione, palka õpetajatele ja arstidele ning investeerida riigikaitsesse. Üks enamviidatud majandusliku mõju uuringuid viidi läbi üleilmses finantskriisis, mil riigid vajasid lisaraha, kuid maksutulu baasi ehk majanduskasvu ei tahetud kahjustada. Selle järgi Eesti maksusüsteem laias laastus toetab kasvu – tulu- ja kapitalimaksud on madalamad ning tarbimismaksud kõrgemad, maksusüsteem on pigem lihtne ja väheste eranditega.

Kaitsekulud on kasvanud, aga mitte ainult

Kui valitsus on riigirahanduse probleeme selgitanud kaitsekulude kasvuga, siis numbrid seda narratiivi ei kinnita. Pärast Ukraina sõja algust on riigikaitsele küll pandud rohkem ehk umbes kaks miljardit eurot rohkem kui 2022, kuid valitsussektori võlg on sama ajaga kasvanud kolm miljardit eurot. Samal ajal on kasvanud maksukoormus ja maksudest on viimased kolm aastat laekunud üle miljardi euro aastas rohkem. Seda on enam kui kaitse-eelarve kasv.

Kaitsesse investeerimine ongi praegu põhjendatud, kuid samal ajal peaks suutma teisi kulusid kärpida. Seda pole poliitikud piisavalt teha suutnud. Nii ongi riigi eelarve kulud kasvanud viimase nelja aastaga pea kolmandiku võrra ja majandus samal ajal vaid 15 protsenti. Plaani sellest välja tulemiseks ei ole, aga seda oleks hädasti vaja. Kahju, kui see plaan piirdub jälle elanike suurema maksupanusega.

Ärme võta majanduselt taas õhku ära

Valitsuse eelmise aasta otsused loobuda nii füüsiliste isikute kui ettevõtete tulumaksu tõusudest, mitmed ettevõtjate muresid leevendavad seadusemuudatused (näiteks planeeringute ja tööjõu vallas) ja välisnõudluse elavnemine on pannud majanduse taas kasvama ning tekitanud pisut optimistlikuma õhkkonna. Ukraina ja Hormuzi väinaga seonduv hoiab samas olukorra pinevana ning selle hapra majandusliku kindlustunde lõhkumine täiendavate maksutõusudega kellegi elujärge Eestis kindlasti ei paranda.