7. aprillil 2018 ilmnes, et Süüria valitsus on keemiarünnakuga tapnud arvukalt tsiviilelanikke Douma linnas. Jõhker sõjakuritegu. Nädal aega hiljem korraldasid USA, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik massiivse kättemaksuaktsiooni, rünnates pommide ja rakettidega Süüria sõjalisi ja poliitilisi sihtmärke. 

Märtsis 2022 vapustas kogu maailma tsiviilelanike jõhker mõrvamine Ukraina väikelinnas Butšas Vene vägede poolt. Seegi on sõjakuritegu. Ja Venemaa pommitab iga päev Ukraina elumaju, tappes juba viiendat aastat karistamatult rahumeelseid Ukraina elanikke. Aga rahvusvahelisi karistuslööke ei järgne. Miks?

Euroopa aitab massiivselt Ukrainat, kes võitleb viiendat aastat Venemaa agressiooni vastu. Raha, relvade, meditsiinilise abiga. Aga me ei sekku Ukraina kaitseks sõjaliselt. Põhjust oleks küll ja küll. Et peatada tsiviilelanike tapmine ja kaitsta Ukrainat, kelle rahvas on valinud meie tee, Euroopa tee.

14. detsembril 1995 kirjutati Pariisis Elysée palees tseremoniaalselt alla Daytoni rahulepingule, mis lõpetas Jugoslaavia sõja. Kohal oli Ameerika president, Vene peaminister, kõik Euroopa Liidu juhid. Saalis istus ka Eesti välisminister. Napoleon III aegse impeeriumi glamuur ja pompöössus. Aga piinlik oli.

Üldtunnustatud fakt on, et Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika kukkus läbi, Euroopa ei suutnud takistada süütute tsiviilelanike massimõrvu. Sõja lõpetasid tegelikult Ameerika Ühendriigid oma pommitajatega. See asjaolu torkis Euroopa Liidu ja USA suhteid hiljemgi. 

Oleme uhked oma euroopalike väärtuste üle, mille keskmes on inimene, tema vabadus, õigusriik, turvalisus ja heaolu. Meid kadestatakse ja imetletakse. Samal ajal oleme võimetud jõuga kaitsma inimest jõhkrate agressorite vastu. See on suurim kahju Euroopa mainele. Meie ühise ja piisava sõjalise võimekuse loomine on meie prestiiži ja ellujäämise küsimus. Kui me ei suuda kaitsta Ukrainat, kas siis suudame kaitsta oma liikmesriike?

Otseselt Jugoslaavia sõja järelmina koostasid Prantsuse President Jacques Chirac ja Ühendkuningriigi peaminister Tony Blair nn Saint Malo deklaratsiooni ettepanekuga luua 60000-mehelised kiirreageerimisjõud.

USA kaitseminister William Cohen ähvardas 2000. aasta lõpus NATO laiali saata, kui Euroopa loob iseseisvad kiirreageerimisüksused. Iseseisva Euroopa kaitsepoliitika vastu võttis 1998. aastal sõna ka USA välisminister Madeleine Albright. Pärast ameeriklaste vastuseisu vajus Saint-Malo algatus laiali.

2021. aastal avaldas Ameerika mõttekoda CAP (Center for American Progress) pikema essee, milles nimetas Ameerika vastuseisu iseseisvale Euroopa kaitsepoliitikale strateegiliseks veaks.

1952. aastal jõudsid kuus Euroopa riiki, Saksamaa, Prantsusmaa, Beneluxi maad ja Itaalia, peaaegu iseseisva Euroopa kaitse liidu (Communauté européenne de défense) loomiseni. Idee kukkus Prantsuse parlamendis läbi (muide, lepingut selle ühenduse loomiseks pole tühistatud, see on vaid uue arenguni edasi lükatud).

Prantsusmaa on korduvalt uuesti katsetanud Euroopa kaitsepoliitikat edasi arendada: nn Fouchet´ plaan 1961, president Emmanuel Macroni initsiatiivid.

Euroopa iseseisva kaitse vajadus on olnud Euroopa poliitika päevakorras paralleelselt Euroopa majandusühenduse loomisega. Eurobaromeeter uuris enne Müncheni julgeolekukonverentsi veebruaris 2026 eurooplaste ohutunnet.

Ohutunne oli üllatavalt kõrge. Enamus Euroopa kodanikke loodab, et Euroopa Liit on abiks kaitse ja julgeoleku tugevdamisel. Lootus on kõrge Eestis ja Leedus, kõige madalam Prantsusmaal ja Kreekas.

Mida on meil koos vaja sõjaliselt kaitsta?

Esiteks muidugi on vaja kaitsta liikmesriike ja ka naabruspoliitika maid välise agressiooni eest. Eelkõige Venemaa. 1867. aastal avaldas Nikolai Danilevski raamatu "Venemaa ja Euroopa", milles sõnastas Euroopa kui Venemaa olemusliku vaenlase. See juhib Vene poliitikat praegu ja ka tulevikus. Ärgem unustagem ka ISIS-t ja muid terrorirühmitusi.

Teiseks on vaja kaitsta maailma kaubateid, vaba ja turvalist maailmakaubandust.

Kolmandaks on vaja kaitsta Euroopa ühiskonda illegaalse immigratsiooni eest.

Neljandaks, olla kogu maailmas valmis sekkuma inimõiguste kaitseks. 

Milleks loodi Euroopa ühendus? Et tagada vaba kaubandus riikide vahel. Niisiis on vaba, ausa, reeglitepõhise maailmakaubanduse kaitsmine Euroopa strateegiline huvi. Võitlus kaubandusteede eest on sama vana kui inimkond. 19. sajandil kontrollis seda võitlust Suurbritannia. Suess, Melaka, Hormuz, Bosporus, need on Euroopa jaoks elutähtsad ja samas väga haavatavad mereteed.

Tundlikke mereteid pole vaja kaugelt otsida. Soome lahest on saanud väga strateegiline meretee. Enne teist maailmasõda olid Soome ja Eesti valmis sulgema Soome lahe Vene laevastikule, olid suured suurtükid ja ühiselt juhitud allveelaevastik, kuhu kuulus ka meie meremuuseumi uhkus, allveelaev Lembitu.

Kuidas on lood nüüd? Kes kontrollib põhja mereteed?

Kaubateed pole ainult mereteed, see on ka lennundus (lennuohutus) ja torujuhtmed. 1999. aastast lõhati ühes James Bondi filmis torujuhe ja 2022. aastal päriselt Nord Streami torujuhe.

Artiklis 42/7 Euroopa lepingus kohustuvad liikmesriigid ühiselt kaitsma relvastatud kallaletungi ohvriks langenud liikmesriiki.

Ühise kaitse ehitamiseks on tegelikult palju tehtud. 

Euroopa Liidu dokumentides (nn valge paber Euroopa kaitsest märtsist 2025, strateegiline kompass maist 2022) on formuleeritud Euroopa kaitsmise eesmärgid ja huvid.

Protokoll nr 10 Euroopa lepingus annab raamid kaitsealasele alalisele struktureeritud koostööle. Selle alusel on käivitatud suur hulk äärmiselt vajalikke koostööprojekte. Eesti juhib mehitamata maismaa relvasüsteemide arendamist (integrated unmanned ground system). Poola ja Eesti arendavad koos teiste riikidega sõjalist liikuvust (military mobility).

Euroopa Liit on loonud ja kasutab edukalt ühiseid meresõjajõude laevanduse ja kaubateede kaitsmiseks – EU NAVFOR Atalanta võitluseks Somaalia piraatidega, Aspides kaubatee kaitsmiseks Punasel merel, EU NAVFOR MED IRINI julgeoleku tagamiseks ja illegaalse immigratsiooniga võitlemiseks Vahemerel. Ka ühist piirikaitset (Frontex) on pärast 2015. aasta illegaalse migratsiooni rünnakut oluliselt tugevdatud.

Me oleme kummalises olukorras. Me oleme rikkad, meil on raha. Meil on sõjaväed, raketid, laevad ja lennukid. Kõigest sellest piisab Venemaa ja ISIS-e ja illegaalse immigratsiooni tõrjumiseks. Kui vaid teeksime seda üheskoos. Kui vaid oleks ühine poliitiline kaitsevõime ehk otsustajad, institutsioonid, inimesed ja avalikku arvamuse toetus. Poliitiline kaitsevõime, see on usutav poliitiline heidutus kõigepealt, tõeline, usutav, valmisolek otsustada ühiselt jõudu kasutada. Ja et meil oleks valmisolek ületada nn last mile ehk kasutada äärmuslikke jõuvahendeid, kui enam midagi muud ei toimi.

Liikmesriigid kaitsevad kiivalt oma võimalust öelda ei. Kõik sõjalise iseloomuga, sealhulgas missioonide lähetamise otsused eeldavad ühehäälset otsustamist. Liikmesriikidel on vetoõigus. See seab otsustajad sõltuvusse sisepoliitilisest olukorrast, koalitsioonide tervisest, lähenevatest valimistest, tavalisest poliitikast. Pidevalt vahetuvad valitsused. Paindliku operatiivne otsustamine on väga raske või võimatu. Mida nõrgem on liikmesriigi valitsus, seda rohkem kaldub ta ütlema ei. Meie vaenlased leiavad sisepoliitikas sõpru, kes on valmis ühist tegutsemist blokeerima. 

Me kaotame aega. Aeg on üks usutava heidutuse tähtsaim koostisosa. Mis kasu on moodsast relvastusest, kui poliitika ei luba seda kasutada?

Kuidas loodi kodanike vaba liikumise Schengeni ala? Kuidas hakkas käibima euro? Prümi konventsioon? Ja kuidas 1970. aastal loodi konsortsium, mis on nüüd maailma kõige edukam tsiviillennukitööstus, Airbus, mis valmistab ka sõjaväe transpordilennukeid, helikoptereid ja osaleb hävituslennukite tootmises. Kõik need olid ja on poliitiliselt väga tundlikud projektid. 

Grupp liikmesriike haaras initsiatiivi ja valdav enamus ruttas tagantjärele ühinema. Ühehäälsusest mindi mööda. Selleks on ka olemas nn tõhustatud koostöö reeglid Euroopa lepingus, aga kahjuks ei luba leping seda kasutada sõjaliseks koostööks. Seni.

Nii Euroopa ida- kui ka lõunapiiri kaitsmiseks pole ju tarvis muud, kui olemasolevad sõjalised jõud nihutada piiridele lähemale. Kellega valmistuvad sõdima Prantsusmaa ja Saksamaa maaväed oma praeguses asukohas?

Okupatsiooni ajal oli Eesti territooriumil nõukogude armee käsutuses 1565 objekti, 87 147 hektarit maad 800 kohas. Miks me ei võiks pakkuda baase ka liitlasvägedele?

Vahemere põhjarannikul on Euroopa Liit. Vahemere lõuna- ja idarannikul on Euroopa naabruspoliitika maad. See eeldab loogiliselt ka Euroopa kui tugeva merejõu olemasolu Vahemerel. Ka maailmakaubanduse kaitsmiseks oleks kiiresti vaja luua pidevas valmisolekus kiirreageerimisjõud.

Enne teist maailmasõda jäid agressorite meelevalda Tšehhoslovakkia, Poola, Soome ja Baltimaad. Ebaõnnestusid kõik katsed organiseerida sõjalist kaitsekoostööd Poola, Baltimaade ja Põhjamaade vahel. Poola jäi üksi, Soome jäi üksi, Baltimaad jäid üksi. See ei tohi korduda. Poola ning Põhja- ja Baltimaad võiksid haarata initsiatiivi ja alustada ühiste lennuväe, õhukaitse ja õhutranspordi üksuste loomisest

Kogu Euroopa lahenduseks on vähemalt osade ühiskaitse otsuste võtmine Euroopa Liidu täispädevusse, nagu seda on tolli- ja konkurentsipoliitika ning eurotsoon. Samuti ka kvalifitseeritud häälteenamuse rakendamine otsustamisel ühehäälsuse asemel. 

Ajaloo turbulents on tekitanud radikaalseteks otsusteks vajaliku kriisi. On avanenud poliitilise võimaluse aken, kui seda kohaliku tähtsusega poliitikud märkavad. Ja meil on kiire.

Kommentaar põhineb Poola saatkonna korraldatud kaitsepoliitika konverentsil peetud ettekandel.