Igal suvel, kui ma ühest väiksest Poola külast läbi sõitsin, möödusin paarikümnest memmest ja taadist, kes ridamisi oma koduvärava ees aiasaadusi pakkusid. Taburet, väike lauake ja sellel paar kabatšokki, tomatid, kurgid või kirsid, kartulikott kõrval maas. Ikka vastavalt sellele, millist saaki värava taga algav koduaed oli parajasti andnud.

Eks selliseid mikromüüjaid leidub mujalgi, kuid mitte kusagil niisuguse tihedusega nagu selles väikses külas, mille nime ma pole kunagi suutnud meelde jätta. See oli nagu potipõllumeeste Ülemiste keskus.

Mõnda aega viis tee mind sealt sõna otseses mõttes mööda, sest kunagi Poola idapiiri ääres kulgenud rahvusvahelise külavahetee kõrval on ennast järjest enam lahti rullinud moodne neljarajaline.

Juuni lõpus kogemata asulast taas läbi sõites nägin aga vaid ühes väravas vana meest oma aiasaadustega kauplemas. Mine võta kinni, kas kaubahoovide kadumises on süüdi kliendid eemale meelitanud kiirtee, on suvi veel lõikuseks liiga varajane või aedviljaspaleeri moodustanud põlvkond lihtsalt ära kadumas.

Aga kui torgata tahaks, võiks hoopis öelda, et küllap on Poolaski võimu võtnud Eesti ametnikud, kes hiljuti said suure kriitikalaviini osaliseks, sest transpordiamet nõuab riigiteeäärsete reklaamide kooskõlastamist ning põllumajandusministri määruse järgi peavad aiasaaduste rohkem kui poolehektarisel põllul müügiks kasvatajad oma tegevusest riigile teada andma.

On minulgi üks okas nende plaanide torkamiseks varuks, kuid sellest veidi hiljem. Enne tahaksin rääkida, mis mulle veel Poola, aga ka mõne teise riigi maanteede äärest silma on jäänud. Näiteks ristid. Kristuse kujukesed. Küünlad liiklusõnnetustes hukkunute meenutuseks. Mõni selline mälestuskoht on tagasihoidlik ja peale kraavi ääres kumava tuluksese polegi midagi näha, teine lausa väikese kabeli mõõtu. Eestis ei ole sellised minimemoriaalid lubatud samal põhjusel, mille tõttu ei taha maanteeamet ka kooskõlastamata reklaame näha, need tõmbavad liigselt juhtide tähelepanu ja võivad põhjustada liiklusohtlikke olukordi.

Ah et kuidas üks väike A4-mõõdus silt, millele tagasihoidliku musta markeriga sõna "KARTUL" maalitud, sirge tee ääres liiklust ohustab? Ega ohustagi, kuid kui see kohe kurvi taha paigutada, võib ostuhuviliste ootamatutest pidurdamistest palju pahandust tulla. Ja otse tee ääres vilkuv valgusreklaam – selliseidki olen ma Eesti taluväravates näinud – võib tõmmata endale hoopis rohkem tähelepanu kui liiklejatele tervislik oleks.

Kui kõik seaksid üles silmatorkamatuid reklaame, poleks muidugi mingit kooskõlastust vaja, kuid reklaamide mõte ju ongi silma torgata, eriti praegusel kodukohvikuid, suveüritusi ja laatasid täis ajal. Nii et, kui järele mõelda, siis ehk on juba 11 aastat kehtinud nõudel siiski mõte sees?

Teine suures osas põhjendamatu kriitikalaviin tabas mullu kehtestatud, aga alles tänavu kurikuulsaks saanud määrust, mille järgi tuleb rohkem kui poolel hektaril põllusaaduste müügiks kasvatamisest põllumajandus- ja toiduametile teada anda.

Esiteks läks sellest liikvele versioon, nagu peaks riiki teavitama ka oma tarbeks kasvatamisest, ehkki tegelikult ei tule seda teha isegi juhuslikke ülejääke müües, vaid ainult siis, kui tegu on süsteemse ettevõtlusega. Lisaks on kuidagi tekkinud mulje, et 0,5 hektarit on imeväike peenrake. Paneme siis asjad konteksti: selliselt põllult saaks üle kümne tonni kartuleid. Jah, suurtootmine see kindlasti pole, aga Bullerby laste kirsiäri samuti mitte.

Kindlasti võib vaielda, kus täpselt peaks olema piir, millest edasi nõuab riik teavitusi, registreerimist ja makse. Ilmselt on kõik nõus, et maja taga aias kasvanud kartuli- ja kõrvitsasaagi ülejääke müüv rohenäpp või isetehtud limonaadi pakkuv koolijüts ei tohiks bürokraatia hammasrataste vahele jääda. Ka see, kui ta oma teeotsa väikese lauakese üles paneb, ei sega kedagi. Aga kusagil peab piir lõpuks alati olema ja need, kes napilt sellest ülespoole jäävad, pole ilmselt kunagi õnnelikud.

Nende kahe näite ühiseks nimetaja on see, kui uskumatult kergesti süttiv materjal on pahameel. Ilmselt on seda kuskil juba sedavõrd palju kogunenud, et paljud enam isegi ei kaalu võimalust, et reeglitel on enamasti ikkagi täiesti loogiline põhjus, isegi kui seda asjasse süvenemata kohe ei näe.

Miks me eeldame näiteks, et riik peaks suutma takistada võltsmee müümist või panema piiri Poola maasikate Eesti omade pähe sahkerdajatele, kui ta küsidagi ei tohi, kas keegi kusagil midagi kasvatab? Selle kohta, kui palju teeäärsed reklaamid liiklejaid mõjutavad, on maailmas kogutud erinevaid andmeid, kuid ühe uuringu järgi suurendas isegi liiklusohutuskampaania, milles näidati liikluses hukkunute arvu, järgmisel kümnel kilomeetril õnnetusse sattumise tõenäosust 4,5 protsenti, mis siis veel tavareklaamist rääkida.

Paraku on sama uskumatu, kui halvasti on regulatsioonide kehtestajad suutnud neid põhjendada, vähemalt enne seda, kui suur lament lahti läheb. Pärast püütakse muidugi tulekahju kustutada, aga siis on juba maja vingu täis või isegi katus pealt ära põlenud.

Nii jääbki kergesti mulje, et kusagil istuvad ametnike armeed, kes mõtlevad lihtsalt asju välja, et süvariiki süvendada. Õigupoolest oleks väga tore, kui see nii oleks, sest palju lihtsam oleks selliseid muidusööjaid välja rookida, kui võidelda päris probleemide, näiteks kliimasoojenemise, vastu. Kahjuks ei surnud juuni lõpus Euroopat tabanud kuumalaines 10 000 inimest tavapärasest rohkem mitte bürokraatide ogaruse, vaid katastroofiliste ilmaolude tõttu.

Väga lihtne on käituda nii nagu Donald Trump, kes isegi ei teadnud, mida punane kaart jalgpallis tähendab, aga kui maailmameistrivõistlustel punase teeninud USA koondise tippründaja pidi ammuse FIFA reegli järgi ka järgmisest kohtumisest kõrvale jääma, pidas ta seda ebaõiglaseks ning nõudis eemaldamise tühistamist. Raskem, kuid mõistlikum on vaadata esimestest emotsioonidest kaugemale ja avastada, et tegelikult on keelu järgnevale mängule laiendamine ainuvõimalik, sest muidu oleks iga vutilahingu lõpp täis vigasid ja vigaseid. Nii mõnigi asi võib mulle mitte meeldida, kuid see ei tähenda, et neil teisest nurgast vaadates põhjust pole.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.