Viimastel nädalatel on Eestis käinud elav arutelu riigi lennuvõimekuse tuleviku üle. Laual on investeering suurusjärgus veerand miljardit eurot ning ettepanek uuendada politsei- ja piirivalveameti (PPA) olemasolev kopteripark ja kasvatada see viie kopteri ning täiendava seirelennukini. Eesmärk on üllas: tagada parem päästevõimekus, meditsiiniline abi, piirijulgeolek ning NATO-ga seotud kohustuste täitmine. Sellega ei vaidle ilmselt keegi ja ka mina ei vaidle sellele vastu.

Olen olnud politsei- ja piirivalveameti lennusalga juht ning veetnud suure osa oma elust kopteritega töötades või neid üksusi juhtides. Ma tean väga hästi, kui oluline on, et merehädaline saaks abi, kadunud inimene leitaks üles ning riigil oleks olemas vajalik lennuvõimekus nii rahuajal, kriisis kui ka sõjaajal.

Probleem on olemas, see on selge, aga kas viis uut kopterit ja seirelennuk lahendavad selle probleemi? Juhtimises kehtib lihtne põhimõte, et teed samu asju samamoodi, siis ei tasu oodata teistsugust tulemust.

Praegu räägitakse palju sellest, et olemasolevate AW139 kopterite saadavus on madal, hooldused kestavad kaua ning vananev park ei võimalda tagada vajalikku valmisolekut. Ka lennusalga juht Rain Jõeveer on sellele tähelepanu juhtinud ning toonud välja, et hooldused võtavad kaua aega.

AW139 on tegelikult väga võimekas lennumasin, mida kasutatakse edukalt üle maailma, eelkõige inimeste transpordiks, kuid ka otsingu ja pääste, julgeoleku ja meditsiiniliste ülesannete täitmiseks.

Probleem on pigem selles, kuidas süsteem tervikuna toimib. Riigiasutusena tegutsedes tuleb järgida hanke ja menetlusreegleid, mis muudavad hooldusprotsessid oluliselt aeglasemaks kui erasektoris. Hoolduse käigus leitakse sageli täiendavaid töid ja detaile, mis vajavad vahetamist. See tähendab uusi menetlusi, uusi kooskõlastusi ja sageli uusi hankeid. Selle kõige tulemusena võib kopter seista hoolduses kuid, mõnikord isegi üle aasta, millele on viidanud ka siseminister Igor Taro.

Niisiis, kui meie suurim probleem on hoolduste pikk kestus, siis miks on esimene lahendus osta juurde koptereid, mitte muuta hooldussüsteemi?

Minu kogemus Suurbritannias meditsiinikopteritega töötades näitas, et 1200 tunni hooldus kestis tavapäraselt paar nädalat, mitte kuid. Seega peaks enne uue tehnika ostmist analüüsima, kas olemasoleva süsteemi kitsaskohad asuvad tegelikult masinates või hoopis protsessides.

Veel üks küsimus vajab ausat vastust. Kas riik peab kõiki lennundusteenuseid ise osutama? Praegu proovime sama süsteemiga täita väga erinevaid ülesandeid, nende seas otsingud ja päästetööd merel, meditsiinilennud, piirivalve, erioperatsioonide toetamine ning kriiside lahendamine.

Kas üks universaalne lahendus on kõigi nende ülesannete jaoks parim? Minu kogemus ütleb, et iga töö jaoks peab olema õige tööriist. Autoremonditöökojas ei kasutata ka kõigi tööde tegemiseks Šveitsi nuga.

Meditsiinilennud on hea näide. Enamik Euroopa riike on loonud spetsiaalse HEMS süsteemi, mille eesmärk on tuua arstiabi patsiendini võimalikult kiiresti. Ka Eestis on MTÜ Eesti Kiirabikopter aastaid aastaid juhtinud tähelepanu sellele, et päästekopter ja kiirabikopter ei ole üks ja sama asi. Suur merepäästekopter on suurepärane tööriist merel, kuid kas see on alati parim lahendus ühe patsiendi kiireks abistamiseks? See küsimus väärib vähemalt arutelu.

Sama kehtib eriüksuste transpordi kohta. Kui eesmärk on viia kohale suurem täisvarustuses üksus, tuleb samuti ausalt hinnata, kas valitud platvorm vastab tegelikule vajadusele.

Minu arvates ei tohiks me vaadata ainult koptereid. Analüüsida tuleb kogu süsteemi. On teada, et Eesti elanikkond vananeb ja tervishoid liigub järjest enam spetsialiseeritud teenuste koondamise suunas. Väiksemates maakonnahaiglates väheneb osa teenuseid ning keerulisemate juhtumite ravi koondub regionaalsetesse keskustesse. See tähendab, et patsientide kiire transport muutub tulevikus veelgi olulisemaks.

Samal ajal ei ole me lahendanud isegi kõiki baastaristu küsimusi. Nii Põhja-Eesti regionaalhaigla kui ka Tartu Ülikooli Kliinikum on aastaid planeerinud kaasaegsete kopteriplatside ehitamist, kuid riigihangete venimiste ja ehitusprojektide kallinemise tõttu on prioriteediks saanud haiglate põhihoonete või ravikeskkonna arendamine ning hoonete sisustamine.

Mujal Euroopas keskendutakse pigem inimeste ja süsteemide arendamisse ning ei topita miljoneid eurosid betooni. Seetõttu tuleks kopterivõimekust hinnata koos kiirabireformi, haiglavõrgu arengukava, regionaalpoliitika ning tervishoidu tehtavate investeeringutega.

Samavõrd oluline on vaadata lennuvõimekust riigikaitse vaates. Me oleme viimastel aastatel juba näinud, et riik on olnud valmis muutma aastakümneid püsinud struktuure. Hea näide on merendusvaldkond, kus osa mereseirevõimekusest ja suuremad laevad viidi mereväe vastutusalasse. Riik otsustas vaadata tervikut ning koondas sarnased võimed sinna, kus neid peeti kõige otstarbekamaks juhtida.

Sama arutelu peaks toimuma ka lennunduses. Jah, arutelu on peetud, kuid alati on see takerdunud ametkondlikku motivatsiooni taha muutuseid ellu viia ilma ratsionaalselt suurt pilti vaatamata.

Eesti investeerib riigikaitsesse enneolematult palju ning julgeolekukeskkond meie ümber on muutunud. Kriisi või sõja ajal tähendab lennuvõimekus lisaks päästele ja piirivalvele ka olukorrateadlikkust, luuret, transporti, evakuatsiooni ning liitlaste tegevuse toetamist. Olles seda ise reaalselt sõjaolukorras teinud, siis on kurb vaadata, et loodame selles valdkonnas ainult liitlaste abile.

Seetõttu tuleks enne veerand miljardi euro suuruse investeeringu tegemist küsida, milline on PPA lennuvõimekuse roll kriisi ja sõja ajal ning kas selle arendamine ja juhtimine paikneb pikaajaliselt kõige õigemal tasandil.

Analüüs peaks vaatama tervikut ning hindama seda, kuidas sobituvad kokku kiirabireform, haiglavõrk, regionaalpoliitika, lennundus, merepääste, riigikaitse, NATO kohustused ja Eesti järgmise kahekümne aasta investeeringud. Alles siis saame kindlalt öelda, et oleme leidnud lahenduse, mis ei ole parim ühe ameti või ministeeriumi jaoks, vaid parim Eesti jaoks tervikuna.

Eesti on liiga väike riik, et lubada endale halbu investeeringuid, aga mitte ka nii rumal riik, et jätta vajalikud investeeringud tegemata. Seepärast ei ole vaidluse keskmes tegelikult viis kopterit ega veerand miljardit eurot, vaid see, millist Eesti riiki me ehitame järgmiseks kahekümneks aastaks. Kas sellist, kus iga ametkond arendab oma võimeid eraldi, või sellist, kus kogu süsteem töötab ühe eesmärgi nimel?

Kui investeerime veerand miljardit eurot, siis peame ostma lisaks masinatele rohkem turvalisust, rohkem päästetud elusid, tugevamat riigikaitset ja paremat tulevikku Eesti inimestele. Tehnika vananeb, organisatsioonid muutuvad, aga hästi tehtud strateegilised otsused teenivad Eesti riiki aastakümneid.