Ööl vastu 22. augustit 2026 lahkus meie keskelt 77-aastasena Eesti riigimees Siim Kallas. Ta oli inimene, kelle nimi jääb lahutamatult seotuks Eesti taasiseseisvumisjärgse riigi ülesehitamise, rahareformi, Euroopa Liiduga liitumise ja Eesti koha kindlustamisega Euroopas.

Siim Kallase elutöö poliitiku, peaministri, ministri, Eesti Panga presidendi ja Euroopa Komisjoni asepresidendina väärib ning saab kindlasti põhjalikku käsitlemist. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ja Eesti Kirikute Nõukogu presidendina tahan tema lahkumise puhul aga esile tõsta üht osa tema elust ja pärandist, mis võis avalikkusele jääda poliitilise ja riigimeheliku tegevuse varju, tema suhet kiriku, kristliku pärandi ja kristlike väärtustega.

See suhe oli huvitaval kombel samaaegselt lähedane ja distantseeritud. Siim Kallas ei nimetanud ennast usklikuks ega püüdnud endast kunagi kujundada kiriklikumat inimest, kui ta tegelikult oli. Ometi ei häbenenud ta kirikut. Veel enam, ta ei häbenenud öelda, et Eesti ja Euroopa juured on kristlikud ning et nende juurte tundmine ja tunnistamine on vajalik ka siis, kui inimene ise ennast aktiivseks kristlaseks ei pea.

Pikas intervjuus väljaandele Kolleegium rääkis Siim Kallas 2022. aastal avameelselt oma kiriklikust taustast. Ta meenutas oma ema kui väga kiriklikku inimest, kellaga koos ta Jaani kirikus ristituna seal ka jumalateenistustel käis. Jõulud ja kirikuskäigud kuulusid tema lapsepõlvemälestustesse. Ka ülikooliaastatel 1960. aastate lõpul käis ta kirikus, ehkki enda sõnul oli selles tollal oma osa ka nooruslikul protestil nõukogude süsteemi ja riikliku ateismi vastu.

See lapsepõlvest pärit kristlik mõju ja ema kasvatus tõusis tema elus korduvalt esile. Eriti selgelt sõnastas ta selle 2005. aastal Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse Maarja medalit vastu võttes. Siis ei rääkinud ta esmalt poliitikast ega oma saavutustest, vaid taas oma emast. Ta ütles, et mõtteliselt peaks medali vastuvõtmisel tema kõrval seisma just tema ema, kellega ta sooviks seda tunnustust jagada.

Kallas meenutas, kuidas ema pidas kinni kiriklikest tavadest, käis kirikus ja võttis sinna mõnikord poja kaasa ning kuidas kodus tähistati olulisi kristlikke pühi. Veel tähtsam oli talle aga see, et ema kõrged moraalsed põhimõtted kasvasid tema kristlikest tõekspidamistest.

Samal ajal jäi Kallas iseenda suhtes ausaks ja temast ei saanud aktiivselt kirikuga seotud inimest. Selles aususes oli midagi talle väga iseloomulikku. Ta ei püüdnud olla keegi teine. Ent ta oskas märgata ja tunnustada seda pärandit, mille oli saanud kodust.

Palju aastaid hiljem võttis ta oma suhte kirikuga kokku veelgi selgemalt. "Ma ei saa öelda, et oleksin usklik. Kuid ma olen kiriku pooldaja," ütles Kallas 2022. aasta Kolleegiumi intervjuus. Sealjuures kinnitas ta väga ühemõtteliselt, et tema hinnangul pärinevad Euroopa alusväärtused kristlusest.

Kallase suhet kirikuga kirjeldades olekski ehk eksitav mõõta seda tavapärase küsimusega, kui kiriklik või kui usklik ta oli. Olulisem on märgata midagi muud. Ta oli inimene, kes mõistis kiriku ajaloolist, moraalset ja ühiskondlikku tähendust ning kelle jaoks kristlus ei olnud Eesti ja Euroopa loos piinlik minevikujäänuk, millest kaasaegne inimene peaks end vabastama. Just see hoiak muutus tema avalikes sõnavõttudes aja jooksul järjest nähtavamaks.

Eesti Kirikute Nõukogu seisukohalt jääb Siim Kallase nimega eriti tugevalt seotuks 2002. aasta, mil peaminister Siim Kallas kohtus Eesti Kirikute Nõukogu presidendi piiskopi Einar Soone ja täitevsekretäri Eerik Jõksiga. Kohtumisel tõdeti religioossete teadmiste vaakumit Eesti ühiskonnas ja vajadust muuta riigi ning kirikute koostöö senisest sisulisemaks ja püsivamaks.

Sellest kohtumisest kasvas välja töö valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokolliga, mis 6. oktoobril 2002 peaminister Siim Kallase ja EKN-i presidendi piiskop Einar Soone poolt ka alla kirjutati.

Tegemist oli Eestis esmakordse sarnase kokkuleppega riigi ja kirikute vahel. Selle eesmärk oli määratleda valdkonnad, milles riigil ja kirikutel on ühised huvid ning ühine vastutus. Olgugi, et toonane kokkuleppe kehtib praeguseni, on sisuline koostöö paljudes valdkondades pigem nõrgenenud ja riigi toetus ähmastunud. Siiski on see kokkulepe endiselt jõus, ja ka ligi veerand sajandit hiljem, teame, kui oluline see otsus oli.

Selle protokolli raamistikus on aastate jooksul arenenud koostöö kaplanaatide, usundiõpetuse, rahvusringhäälingu usu- ja vaimulike saadete, sotsiaaltöö, religioonisotsioloogia, seadusloome, pühakodade hoidmise ning meie maa ja rahva oluliste tähtpäevade tähistamise valdkonnas.

Protokollist kujunes riigi ja Eesti Kirikute Nõukogu suhete üks püsivamaid alustekste. Selle tähendus ei peitu ainult dokumendis endas. Oluline oli mõtteviis: vabas Eestis ei pea riik ja kirik teineteist kartma ega teineteisest mööda vaatama. Neil on erinevad ülesanded ja vastutusalad, kuid ühiskonna teenimisel leidub palju seda, mille eest vastutame ühiselt.

2017. aastal, protokolli 15. aastapäeval, meenutas Kallas, et selle vajalikkust ei olnud omal ajal poliitikutele sugugi lihtne selgitada. Seda enam väljendas ta rahulolu, et kokkulepe oli osutunud elujõuliseks ja koostöö selle alusel jätkus. Täna avaldan Eesti Kirikute Nõukogu nimel tänu selle ettenägelikkuse eest.

Üks teema, milles Kallas oli järjekindel, oli religioonialase hariduse vajalikkus. Juba 2002. aastal ühishuvide protokolli sõlmimise ajal väljendas peaminister muret, et Eesti inimesed teavad erinevatest usunditest liiga vähe. Ta pidas oluliseks religiooniõpetust koolis, et noored mõistaksid paremini maailma, milles nad elavad.

Ajaleht Eesti kirik vahendab 2002. aasta juunikohtumisel EKN-i juhtidega peaminister Kallase lausutud mõtet: "Religioossete teadmiste kohalt valitseb meie ühiskonnas vaakum. Kirik on olnud pikka aega ühiskonnast välja tõrjutud, kuid religioonil, usuteadvusel ja teadmistel usust peaks olema ühiskonnas vääriline koht".

Kakskümmend aastat hiljem põhjendas ta viidatud intervjuus ajakirjale Kolleegium sama seisukohta peaaegu samade argumentidega. Ta ei lähtunud soovist muuta kool kiriklikuks. Küsimus oli kultuurilises kirjaoskuses. Inimene, kes ei tunne kristlust, ei saa lõpuni mõista Euroopa ajalugu, kunsti, kirjandust, õigust, eetikat ega paljusid meie ühiskonnas enesestmõistetavaks peetud väärtusi. Kallas ütles, et peab usulise hariduse andmist vajalikuks just ajalooliste ja kultuuriliste seoste mõistmiseks. See küsimus pole oma aktuaalsust kaotanud.

17. veebruaril 2005 pidas Siim Kallas Postimehe arvamusliidrite lõunal kõne "Lasteta maailma tragöödia". Selleks ajaks ei olnud ta enam Eesti peaminister, vaid Euroopa Komisjoni asepresident. Kõnes rääkis ta perekonnast, lastest ja ühiskonna väärtusalustest ning puudutas väga selgelt Euroopa kristlikke juuri. Ta juhtis tähelepanu vastuolule, et ajal, mil teised religioonid väljendavad oma identiteeti veendunult, kipub Euroopa omaenda kristlikke juuri kas eitama või neist vaikima.

Kõne mõju kirikuringkondades oli märgatav. Vaid nädal hiljem, 24. veebruaril 2005, tsiteeris peapiiskop Andres Põder Kaarli kirikus Eesti Vabariigi 87. aastapäeva jumalateenistusel Siim Kallase kõnet. Põder tõi esile Kallase mõtte kodust, perekonnast, vanematest ja lastest kui kristlike väärtustega seotud tegelikkusest ning tema kriitika lääne kultuuri kristlike aluste mahavaikimise suhtes.

Kõne lõpetavas mõttekäigus kasutas peapiiskop Põder ka Kallase teravat hoiatust, et kristlust ignoreerides "anname oma positsioonid käest". See oli tähelepanuväärne hetk. Üks Eesti tuntumaid liberaalseid poliitikuid ei kõnelenud kristlusest kui millestki, mis kuulub kiriku siseringi. Ta kõneles sellest kui Euroopa identiteedi ja ühiskonna moraalse mälu osast.

Sama aasta sügisel, 29. oktoobril 2005, anti Siim Kallasele Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse kultuuripreemia Maarja medal. Medali andmise põhjendus ütleb Kallase ja kiriku suhte kohta palju rohkem kui üksainus tuntuks saanud lause.

Tema panuse kõrval Eesti majanduskeskkonna kujundamisse, rahareformi ja Euroopa Liiduga ühinemisse tõstis toomkogudus esile tema esinemisi ja kirjutisi eetiliste põhiväärtuste kaitseks, abielu ja perekonna tugevdamiseks, Eesti rahva kristlike juurte tähtsustamiseks ning religiooniõpetuse üldhariduskoolide õppeprogrammi viimise toetuseks. Eraldi meenutati, et tema peaministriks oleku ajal oli allkirjastatud valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll.

Siim Kallas polnud toomkirikus võõras ka enne medali saamist. 2002. aasta toompäevade avakõnes oli ta rõhutanud positiivset mõju, mida Eesti rahvale on avaldanud kuulumine kristliku Euroopa rahvaste perre. Samuti märkis toomkogudus medali üleandmisel, et Kallas oli mitme aasta jooksul valinud koos perega just toomkoguduse jõuluõhtu jumalateenistuse oma pere ühise jõuluaja alguseks.

Need võivad esmapilgul tunduda väikeste detailidena ühe riigimehe pikas eluloos. Ometi räägivad just väikesed detailid vahel inimesest rohkem kui ametinimetused. Medalit vastu võttes pöördus Kallas oma mõtetes taas ema juurde. Ta ei sidunud oma ema kristlust esmalt õpetuslausete või kirikliku aktiivsusega. Ta sidus selle inimese headuse, sallivuse, korralikkuse ja kõrgete moraalsete põhimõtetega. Need omadused olid tema hinnangul pärit ema kristlikest veendumustest.

Selles mälestuses on midagi väga olulist ka tänaseks päevaks. Usu pärand ei liigu põlvest põlve edasi ainult raamatute, institutsioonide või õpetuslausete kaudu. Väga sageli jõuab see inimeseni ühe teise inimese elu kaudu. Ema või isa. Vanaema või vanaisa. Õpetaja. Vaimulik. Keegi, kelle puhul laps näeb, et usk tähendab midagi ka selles, kuidas teist inimest koheldakse, kuidas kantakse vastutust, kuidas peetakse sõna ja kuidas eristatakse head kurjast. Me ei tea kunagi lõpuni, millise jälje jätame järgmise põlvkonna südamesse.

Siim Kallase meenutused oma emast annavad tunnistust, et üks selline jälg jäi temasse kogu eluks.

Maarja medaliga kaasnes 10 000 krooni suurune kultuuripreemia. Siim Kallas otsustas kogu selle summa annetada Narva Aleksandri kiriku taastamiseks. Toonane Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo kinnitas hiljem, et lubatud annetus ka laekus.

Ka selles teos oli midagi tähenduslikku. Ta oleks võinud preemiaraha kasutada teisiti. Selle asemel läks toomkirikus saadud tunnustusega kaasnenud raha teise Eesti kiriku taastamiseks – Narva Aleksandri kirikule, mille saatus on sümboolselt seotud nii Eesti ajaloo, sõjapurustuste, nõukogude aja kui ka eestikeelse luterliku elu püsimisega Narvas. Aastaid hiljem on seda otsust Maarja medali ajalugu käsitledes ikka meenutatud.  Nõnda muutus medalist saadud tunnustus omakorda kingituseks.

Kui otsida üht mõtet, mis ühendab Siim Kallase erinevaid kokkupuuteid kirikuga, võiks see olla tema veendumus, et Eesti kuulub Euroopasse mitte ainult geograafiliselt, majanduslikult või poliitiliselt. Me kuulume Euroopasse ka kultuuriliselt ja väärtuste kaudu. Ning selle Euroopa üheks sügavaimaks ajalooliseks juureks on kristlus.

Siim Kallas, kes pühendas suure osa oma elust Eesti sidumisele Euroopaga, mõistis seda seost. Sellepärast võis ta juba 2002. aastal toomkirikus kõnelda kuulumisest kristliku Euroopa rahvaste perre. Sellepärast kaitses ta religioonialast haridust. Sellepärast puudutas ta avalikult perekonna ja kristlike väärtuste teemat. Sellepärast võis ta hiljem öelda, et on kiriku pooldaja ja et Euroopa alusväärtused tulevad kristlusest. Ta ei teinud seda kirikupoliitikuna. Ta tegi seda Euroopa poliitikuna. See annab tema sõnadele erilise kaalu.

Leiname koos Siim Kallase abikaasa Kristi, tema laste, lastelaste, sugulaste ja lähedastega. Avaliku elu tegelase kaotuse puhul hakkame sageli kohe mõõtma tema tehtud otsuseid, saavutusi ja pärandit. Kõige lähedasematele ei ole aga lahkunud pereliige endine peaminister, endine Euroopa Komisjoni asepresident või Reformierakonna rajaja. Siim Kallas on kõige kallimate jaoks abikaasa, isa, vanaisa ja lähedane inimene.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Kirikute Nõukogu nimel tänan Siim Kallast kõige selle eest, mida ta tegi Eesti kirikute ja ühiskonna vahelise usalduse suurendamiseks. Eriti täname teda tema rolli eest valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokolli sünnis. See 17. oktoobril 2002 antud allkiri ei jäänud paberile. Sellest kasvas koostöö, mis kestab edasi ning puudutab tuhandete inimeste elu.

Tänan teda ka julguse eest rääkida ajal, mil see ei olnud sugugi enesestmõistetav, Eesti ja Euroopa kristlikest juurtest. Tänan toetuse eest religioonialasele haridusele, perekonna väärtustamisele ja kiriku ühiskondliku rolli tunnustamisele. Tänan sideme eest Tallinna Toomkogudusega ning Maarja medali preemia annetamise eest Narva Aleksandri kirikule.

Kristliku usu keskmes seisab lootus, et surm ei saa inimese üle viimast sõna. Me saadame oma lahkunuid teele teadmises, et meie elu algus ja lõpp on Jumala käes ning Kristuse ülestõusmine avab surma piirist kaugemale ulatuva lootuse. Minu sügav kaastunne kuulub abikaasa Kristi Kallasele, tütar Kaja Kallasele ja poeg Ülo Kallasele, kogu perele ja kõigile lähedastele.

Jumal andku Siim Kallasele igavene rahu ning lohutagu kõiki, kes teda leinavad.