Martin Herem: sabotaažil põhinev infooperatsioon

Tõenäoliselt ei hirmuta Venemaa rünnakud Eesti kaitsetööstusettevõtete vastu ettevõtteid ega ühiskonda tervikuna, kuid mõju ja kasu võib seisneda hoopis järgnevates protsessides ning võimalik, et just seda GRU saavutada tahtiski, kirjutab Martin Herem.
Venemaa sõjaväeluure GRU korraldas rünnaku Eesti kaitsetööstusettevõtte vastu. Ebaõnnestunult. Sisuliselt juba teist korda alates augustikuust. Võiks arvata, et tegemist on hooletuse või käparditega. Kindlasti võib esile tuua erinevate riikide eriteenistuste head tööd. Kui üldiselt võiks seda siiski hinnata ebaõnnestumisena, siis viimastel päevadel on minul tekkinud kahtlused ja ma hindan tulemusi hoopis edukamateks kui esmapilgul paistab.
Materiaalselt suurt kahju ei tekitatud. Vist ka mitte eelmisel korral. Tõenäoliselt ei hirmuta need rünnakud ettevõtteid ega ühiskonda tervikuna, kuid mõju ja kasu võib seisneda hoopis järgnevates protsessides ning võimalik, et just seda GRU saavutada tahtiski.
Esimese "tulemuse" korraldame paratamatult ise, kui sulgeme piiriületuse Venemaaga. Sõltumata sellest, kui palju see majanduslikult kahju toob, tekitab see üsna palju arutelu ja kriitikat poliitikute ja ühiskonna hulgas ning väljaspool Eestit samuti. Protsesside ja eesmärkide selgitamiseks hakkab riigi aparaat otstarbetult tööle. Igasugune selgituste andmine erilisi tulemusi ei anna, kuid koormust tekitab küll.
Lisaks sellele puhkeb arutelu teemadel, et ammu oleks pidanud, Läti piir tuleks samuti sulgeda, saite, mis tahtsite, äkki peaks kedagi mingil põhjusel ikkagi lubama, otsused põhinevad emotsioonidel mitte kainel arvestusel jne. Kokkuvõttes on inimestel, kes peavad millegi mõistlikuga tegelema, järgmised päevad ja nädalad täis selgitamist, aruandmist, faktide kogumist ja valefaktide ümberlükkamist. Kasutuid töötunde kogub rohkesti. Olulised asjad lükkuvad edasi.
Kuna kogu sabotaaž on nii halvasti (planeeritud) läbi viidud ja meie vastutegevus nii efektiivne, siis tekib mõnel inimesel loomulik küsimus, et kes pagan selle taga on ja mis oli eesmärk.
Kui selline küsimus tekib võimude vastu juba negatiivseid hoiakuid omaval inimesel, siis seda tõenäolisemalt leitakse "tegeliku" kasusaajana hoopis Eesti eriteenistused ja valitsus ning sellega on GRU saavutanud teise "tulemuse": lisaks piiri sulgemise poleemikale pöördub süüdistus hoopis riigi enese vastu.
Sellega liitub ühiskonnast kindlasti veelgi "pettunuid" ning mõneks ajaks on usaldamatust suurendatud ja teistele ehk järgmistele vandenõuteooriatele pinnas loodud. Sõnavabaduse ja hea internetiühendusega demokraatlikus riigis liigub see mõju juba valguskiirusel, tehes üksikuid peatusi vaid absurdsete kommentaaride kaasahaaramiseks.
Kaitsetööstusettevõtted kulutavad aga ressursse oma julgeoleku parandamiseks. Ukraina toetusprojektides osalevad ettevõtted paluvad konfidentsiaalsust. Otsuste läbipaistvust nõudvad inimesed aga nimekirjade avalikustamist. Ja nii läheb järgmine "arutelu" lahti, koormates inimesi ja organisatsioone taas otstarbetu aja kuluga.
Mingil hetkel võib teemaks tulla veel sabotaaži toimepanijate Läti päritolu ning sellest lähtuv kriitika Läti asutuste vastu ja selle käigus võetakse uuesti üles Eesti-Läti piiri kontrolli küsimus.
Ei tea, kui palju see operatsioon venelastele maksma läks, kuid tõenäoliselt kulutame meie ettevõtete julgestamisele ja "mokalaadale" hoopis oluliselt rohkem ning selle mõjud (usaldamatus, solvumine) kestavad kauem. Läti saab omale aga kaheksa kodaniku näol kahtlase elemendi, kelle näitel mingeid gruppe teravamalt tähele panna tuleb. Sellega kulutatakse omakorda ressursse ning vähendatakse ühiskonnas usaldust. Iga järgmine selline operatsioon annab eespool kirjeldatud infooperatsioonile vaid hoogu juurde.
Nii ei olegi vist tegemist ebaõnnestumisega, lihtsalt meie ei näinud süütamise suitsu taga tegelikku eesmärki. Võib-olla ei kavandanud GRU seda üldse selliselt, kuid välja tuli küll.
Toimetaja: Kaupo Meiel




