Ma käisin pühapäeval üritusel, mille nimi oli "Rongkäik loomade poolt". Algas see Tammsaare pargis ja lõppes Snelli tiigi ääres. Mina jõudsin muidugi hilja kohale, tiigi ääres oli püsti paar telki, lava, millel esitati muusikat, ja kohal oli veel paarkümmend inimest.

Kohapeal sai ka süüa ja kuna tegemist oli loomade õigusega seotud üritusega, siis otse loomulikult oli tegemist vegantoiduga ning telk oli üleval MTÜ-l Toit ei ole prügi. Neist ma ei teadnud midagi, aga nime järgi võis arvata, et tegu on toidupäästmisega tegeleva ühendusega.

Toidupäästmine paistab üldse päevakorral olevat. Hiljuti käisin ümber nurga Grossi poes. Seal oli nüüd selle kasti peal, kus kunagi oli kirjas, et antud kaupadel on säilitusaeg varsti läbi, rasvaste tähtedega silt "Päästa toitu!" Nii need asjad kord on, hiljuti väikeses seltskonnas praktiseeritav toidupäästmine on jõudmas laiema üldsuseni. Iseasi muidugi, kas Grossi poes need kõige teadlikumad toidupäästjad ikkagi käivad. Vähemalt selles, mis on minu juurest ümber nurga.

"Rongkäik loomade poolt" oli mu selle suve lõppüritus. Ja see polnud niimoodi kavandatud, lihtsalt suvi sai otsa. Sel suvel sai mitmel üritusel käidud. Mitte liiga palju, aga ka mitte liiga vara. Kuna ma mõnda aega juba nokitsen toiduteemalise raamatu kalla, siis ma kirjutasin enda jaoks üles ka nende ürituste toiduvalikud ning tegin ka hulgaliselt fotosid.

Peab ütlema, et polegi ühist standardit, kuigi mingitel hetkedel võiks isegi olla. Näiteks räägiti, et Tartus Moby kontserdil käis toidutelkides kõva lihagrillimine. See on, arvestades, et Moby on üleilmselt kuulus loomaõiguste eest võitleja ning vegankultuuri toetaja ja propageerija, ikkagi väga üle võlli ämbrisse astumine.

Siiski võib nentida, et taimse toidu pakkumistega läheb üritustel järjest paremaks. Pikkade festivalide ajal tahab enam-vähem igaüks süüa ja kui toimuvad üritused, kus on koos suur hulk erinevaid inimesi, siis ootaks ka mitmekülgset toidupakkumist. Õnneks on möödas ajad, mil millegipärast arvati, et kõik inimesed, kes ennast on kodust välja vedanud, soovivad šašlõkki, grillvorsti ja friikartulit. Tegelikult ikkagi ei soovi küll, nagu näitavad sabad igasuguste toidukärude, telkide ja putkade taga neil üritustel, kus ma sel suvel läksin.

Viljandi folk oli minu vaatest sel suvel külastatud üritustest taimse toidu pakkumise koha pealt konkurentsitult parim. Eriti arvestades, et mitte väga ammu oli Viljandi folgil heal juhul kohal burgeriputka taimsete kotlettidega ning kui burgerit enam ei tahtnud, siis oli ainukene alternatiiv friikartul.

Seekord sai mitme päeva jooksul enam-vähem kogu folgil pakutav veganvalik ära proovitud. Hinna ja portsjoni suuruse suhtes oli optimaalseim oli Monk restorani telgis pakutud kikerherned nuudlitega. Monkist oleks seda oodanud ka. See roog polnud mingi üle mõistuse rabav kulinaarne elamus, aga ta oli hea ja, mis peamine, seda oli taldrikud palju.

Indias on taimetoit (mitte ajada segamini vegantoiduga) üldse laialt levinud, mulle on mõned India inimesed väitnud, et enamik selle riigi elanikke ongi taimetoitlased. Seega ei pidanud Monk ka midagi erilist välja mõtlema või leiutama. Selle eest leiutasid teised.

Mulgi Värk pakkus veganvarianti mulgipudrust. Sellega seoses tuleb meelde ühe kulinaariaprofi märkus, et mittevegankokad mõtlevad teinekord välja palju ootamatumad lahendusi kui vegankokad. Selle hulka käib vast ka nimetatud mulgipuder. Oli huvitav ja hea ja festivalil pakutava toidu keskmises hinnakategoorias.

Kindla peale minek on taimse toidu puhul alati falafelid, mida folgil pakkus Has Kebab. Kuna selleks ajaks, kui me putkani jõudsime, olid hipsterid juba kõik falafelid ära söönud, siis võtsime vana hea tuututäie friikaid. Reklaami järgi pakkus Dreamteam BBQ "käsitööna valminud suitsutatud vegan grillvorste", mis osutusid tavalisteks poest ostetud veganvorstidest, aga erinevalt teistest ma andsin neile selle andeks. Lihtsalt kogu Dreamteami atmosfäär ja seal töötav seltskond oli paras redneck, nauditavalt maalähedane ja sõbralikult semulik.

Kes mind üllatas, oli Rosenberry, käsitööjäätiste tootja. Neil olid pooled ehk siis 50 protsenti jäätistest vegan. Kusjuures täiesti inimliku hinnaga. Teine positiivne üllatus oli Roots kohvibaar. Esiteks, väga kõrgtasemel hea kohv ja teiseks nad ei võta taimse piima eest lisaraha. Mis oli huvitav, siis igat masti kausse pakkuvast Kausikust käisime kõik need päevad mööda. Kauss on kauss, vahet pole on see Viljandis või Kärdlas. Lõpuks ikkagi ostsime sealtki ja üllataval kombel oli see kõigest pakutavast vegantoidust ka parim.

Arvamusfestivalile läksime seetõttu suurte ootustega, mis pehmelt öeldes ei täitunud. Arvamusfestivali programmiline osa oli sellel aastal möödunud aastatel pakutavast palju parem, aga mingil põhjusel oli sel toiduga tagasiminek.

Kohviga oli õnneks kõik väga tipp-topp, selline puhvet nagu Metsik kohv on samas kaalukategoorias Roots kohvikuga. Mõnes mõttes vaata, et paremgi, sest neil oli espressotoonikut, mida olen alati tahtnud proovida, kuna see paistab olevat selle hooaja moejook. Elujanu, nagu alati, pakkus oma tuntud headuses falafelit friikatega. Ühesõnaga, ebatervislik ja seda meeldivam tänavatoit. Siis oli veel Kausik ja oligi nagu kõik.

Mis veel meenub suvistest vabaõhutoidust? Vast Kadrioru roosiaias pakutud soola ja piprata juurviljaraguu, mis oligi värske salati kõrval kogu veganvalik. Ehk see läheb mõõteskaala madalamasse otsa.

Millega seoses torkas pähe, et võiks olla selline regulatsioon, et avalikul üritustel toitu pakkuv ettevõte või ettevõtja peaks ka kohustuslikus korras mingid taimse toidu võimalused letile lööma.

Jah, ma tean, et nüüd tuleb hala teemal, et igal pool käsud ja keelud ja kes ei taha ärgu söögu. Mõned käsud ja keelud aga pole üldsegi halvad. Nõue kasutada ühekordseid nõusid on ennast kinnistanud. Kohustus tagada ratastoolidele juurdepääs on ka sisuliselt käsukorras sisse viidud. Ja eks taimset toitu süüakse ka erinevatel põhjusel. No näiteks satub üritusele maru kindlameelne katoliiklane või õigeusklik, kel on just samal ajal ette nähtud paastupäev. Ja eks neid põhjuseid ole veel.