Parlamendierakonnad elavad oma unistustes. Reformierakond unistab, et majandusega oleks kõik hästi ning otsuseid enam tegema ei peaks. Isamaa ja Keskerakond aga loodavad vastutusest pääseda.

Sellised poliitmängud teevad Eesti riigile ainult kahju. Julged reformid lükatakse edasi ning oma lastele pärandatav võlg kirjutatakse iga kuuga lausa üle saja miljoni euro jagu suuremaks.

Olukorda ei tee paremaks ka fakt, et Reformierakonna valitsus kandis äsja 70 miljonit eurot riigikaitseraha kahtlase taustaga India ettevõttele, mille üle irvitavad nüüd sotsiaalmeedia suurimad Putini trollid. Lisaks sellele, et Reformierakond ei saa hakkama eelarve tasakaalu viimisega, on kahtluse alla seatud nii Eesti riigikaitseraha aus kasutamine kui ka meie riigikaitse rahvusvaheline maine. See on lihtsalt piinlik. Reformierakond pole enam usaldusväärne riigikaitses ega riigirahanduses.

Just seetõttu on ka Parempoolsete juhatus teinud Reformierakonna juhatusele ettepaneku poliitilisest vastutusest absoluutselt mitte aru saav Kristen Michal peaministritoolilt tagasi kutsuda ning asendada ta valimisteni ajutise peaministriga, kelle ülesanne oleks lõpetada meid pankroti suunas viiva eelarve koostamine ning juhtida riiki valimisteni täiendavate skandaalideta.

Miks me nii arvame, lisaks riigikaitses kokku keeratud käkile?

Erasektor Eestisse ei usu

Jah, Eesti majandust ei saa vaadata vaid mustades toonides. Kuna Rootsil ja Soomel on hakanud paremini minema, oleme sellest osa saanud meiegi. Majandus on teatavasti tsükliline ja igale langusele järgneb ühel hetkel tõus. Seda me nüüd näemegi: eelmises kvartalis kasvas majandus 1,8 protsenti.

Ärme lase end ära lollitada aga peaministri roosamanna jutul, kuidas kõik on hästi, mis siis, et investeeringud lähevad meist endiselt mööda, inimeste kindlustunne on madal ja enamus tööandjaid peavad suurimaks riskiks tulevikus etteaimamatut majandus- ja maksukeskkonda.

Veelgi enam, kui peaminister seda päriselt usub, et nüüd ongi hästi, siis tekib küsimus, miks te siis ometi seda kasvu pole riigimehelikult kasutanud riigirahanduse kordategemiseks. Tegelikkus on, et majanduskasvust, mis parandaks meie inimeste elujärge, oleks püsiv, pikaajaline ja naabritest kiirem, oleme kaugel.

Praegune majanduskasv on habras. Eriti kui hakata vaatama numbri sisse. Meie majanduskasv põhineb riigi suurtel investeeringutel. Nagu viitas rahandusministeeriumi majandusprognoos, on avaliku sektori investeeringud ajaloolisel tipptasemel. Erasektor investeeris Eestisse protsendina SKP-st viimati nii vähe sajandi esimese kümnendi lõpu masu ajal. Ja olukord ei ole paranemas, majandusprognoos ei näe tulemas ettevõtete investeeringute kasvu.

Riigi kulud aga aina kasvavad ning pidureid neile ei oska ega taha valitsus panna. See suurendab ja pikendab ka ajaliselt ebakindluse perioodi. Ettevõtjad ei taha Eestisse investeerida, sest nad on ratsionaalsed. Nad mõistavad, et pärmina paisuv riigivõlg toob ühel hetkel maksutõusud, mis lööks plaanid taas uppi.

Selleks, et meile hakkaksid taas tulema välisinvesteeringud, peab valitsus oma vigu tunnistama. Geopoliitilist olukorda me muidugi ise muuta ei saa, aga oma riigi rahandust saama hakata korda seadma siin, ise ja kohe. Just nüüd oleks riigimehelik võtta fookusesse meie riigieelarve ning pöörata ta tasakaalu suunas. Vaid nii anname tagasi investeerimiskindluse, mis toob lõpuks ka eestlastele senisest paremad töökohad, palgatõusu ja elujärje paranemise.

Sellele kõigele viitab ka värske tööandjate manifest. Avaliku sektori ülekulutamine ei ole jätkusuutlik, nii mängitakse majanduskasvu, kuid ühel hetkel kukub see müüt kokku, sest jõukust loob meile lõpuks juurde vaid erasektor.

Ärme lase end petta statistika korrigeerimisel

Mis meid ei aita? Jutud, kuidas tegelikult pole viimased aastad olukord olnud nii vilets, sest statistikat on korrigeeritud. See on lihtsalt poliitiline jutupunkt, sest sellised korrigeerimised on tavapärased ning mõju majandusele päriselt ei oma.

Kõik inimesed on viimased aastad saanud tunda oma ostujõu vähenemist, hinnakasvu, inflatsiooni kerkimist ning pidevate maksutõusudega teenitud raha ära võtmist. Need tunded, taju ja kogemus on olnud inimestel päris, statistiliste näitajate korrigeerimine inimeste elu kuidagi paremaks ei muuda.

Tegelikkuses valitseb olukord, kus riigi kulud on endiselt kasvamas, võlakoormuse leevendamiseks plaani pole ning 2027. aastaks võib intressikulu ulatuda juba 320 miljonini ehk 0,7 protsenti SKP-st. Sama suureks kui Eesti riik annab iga aasta raha meie rahvuskultuurile.

See näitab, et praegused riigivalitsejad jätkavad tuleviku arvelt elamist. Ometi just selle peame lõpetama, kui tahame tuleviku põlvedele paremat Eestit ning Eesti inimestele kindlustunnet ja lootust helgema tuleviku suhtes.

Korrast ära riigirahanduse eest vastutavad kõik parlamendierakonnad ühiselt, kuna see on kestnud kauem kui praegune valitsuskoalitsioon. Samal ajal on mineviku asemel oluline keskenduda tulevikule ning lahendusi otsida tulevikust. Just nii peaks mõtlema ka opositsioon, kui neis oleks vastutustunnet ja riigimehelikkust.

Reinsalu ja Kõlvart pakuvad vaid populismi

Riigi suurima erakonna opositsioonierakonna esimees aga pakub riigieelarvele keskendumise asemel välja erakorraliste valimiste plaani, mis kuulub utoopia valdkonda. Erakorralised valimised ei ole võimalikud ega vajalikud.

Muidugi teavad seda ka Isamaa ja Keskerakonna juhid, aga kuivõrd Reformierakonna esimees Kristen Michal ja Isamaa esimees Urmas Reinsalu võistlevad parima mänguri tiitlile, siis sobib erakorraliste valimiste udujutt suitsukattena kenasti varjamaks end pealinnas kenasti kokku sidunud Isamaa ja Keskerakonna hirmu, et äkki kukubki valitsus ja neil tuleb ise asuda valitsema. Siis variseks kokku nende lubatav müüt tõsta korraga toetusi ja alandada makse.

Seni on erakorraliste valimiste muinasjuttu valijatele peamiselt vestnud EKRE-t juhtiv perekond Helme, kes on harjunud paralleelreaalsuses elama. On väga kummaline, miks opositsioonijuht Reinsalu on samale liimile läinud. Sellise naeruväärse populismiga kaasaminekuga kahjustab ta kogu opositsiooni ja muudab hõlpsamaks Reformierakonna valimiskampaania.

Suur osa Eesti inimesi tahavad põhjendatult valitsuse vahetust ning Reformierakonna ootepingile saatmist, aga suur osa neist inimesi tahavad ka naasmist mõistliku poliitika juurde ja populismist hoidumist. Reinsalu ja Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart on seevastu otsustanud pakkuda just populismi ja ebarealistlikku asendustegevust.

Hakkame otsustama

Riigimehelik oleks saada üle ahvatlusest asuda vähemusvalitsuselt diilidena välja pressima lubadusi ning aidata kaasa vastutustundliku riigieelarve koostamisele. Möönan, et see on keeruline ning võimalik, et ka parima pingutuse puhul ei pruugi see õnnestuda.

Seega on teine alternatiiv mitte lasta vastu võtta vastutustundlikku riigieelarvet ning minna vastu järgmisele aastale ilma riigieelarveta, kasutades põhiseaduses ettenähtud võimalust, et esimestel kuudel võib kulutada sama palju kui 2026. aasta alguses. Märtsis saab uus valitsus vastu võtta eelarve, mis liigub tasakaalu suunas.

Mis meid nüüd aitaks, oleks otsus riigi kulude külmutamise kohta 2026. aasta tasemele. Seejärel saame arutada majandust ergutavate maksulangetustega alustamist. Nii annaksime ettevõtjatele tagasi kindlustunde ning inimestele lootuse parema tuleviku suhtes.

Tõsi, neistki kahest sammust ei aita, kuna need ilmestavad vaid üldist teed. Kuidas me eelarve tasakaalu suunda saame? Väga lihtne: alustada tuleb reformidega haridus-, sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis, et siduda meid lahti aegunud sotsiaalriigi mudelist, andes inimestele tagasi vabadus ja vastutus rohkem ise teha valikuid ning anda erasektorile suuremad võimalused neis valdkondades tegutseda.

Haridus tuleb siduda tööturuga. Tervishoius tuleb säilitada suurema omaosaluse ja laiema erasektori kaasamise toel arstiabi kättesaadavus meie vananeva ja väheneva rahvastiku tingimustes.

Bürokraatia ning halduskoormuse vähendamine toimugu tegudes, mitte sõnades nagu seni. Vajame ka töösuhete kaasajastamist, sest need põhinevad paratamatult üha enam paindlikkusel ja omavahelistel kokkulepetel, kuhu ametühingutel kui ajaloolistel nähtustel, ei peaks enam asja olema.

Need on sammud, mis aitavad muuta riigi suunda ning viia meid vaba ja jõuka Eesti teele. Seega soovitan riigijuhtidel mitte tegeleda viimasel poolel aastal enne valimisi asendustegevustega, pigem võiksid nad leida endas üles riigimehed ning teha ära kasvõi mõned valusad otsused parema tuleviku nimel.