Üleminek eestikeelsele haridusele sai alguse 2024. aastal lasteaedades ning esimestes ja neljandates klassides. Paljudele võib tunduda, et riigi selline otsus on liiga kiire või ebapiisavalt ette valmistatud, kuid see on paratamatu samm, kui tahame, et kõikidel oleks ühine Eesti tulevik.

Olen Ukraina juurtega neiu, kelle emakeel on vene keel, ning mõistan, kui raske võib üleminek olla nii lastele kui ka vanematele. Uue keele omandamine ei toimu üleöö ega isegi ühe aastaga. See on pikk ja aeganõudev protsess, mille kaudu panustatakse enda ja lähedaste tulevikku.

Minu vanematel oli kaks valikut. Kas saata mind eestikeelsesse kooli, kus saab toetavas, turvalises ja efektiivses keskkonnas kiiresti keele ära õppida. Või saata venekeelsesse kooli ehk minna lihtsamat teed, jättes eesti keele õppimata, lootes, et seda ei lähe vaja. Praegu õpin eestikeelses koolis ning olen selle eest oma vanematele südamest tänulik.

Uuringud näitavad, et haridus mängib keeleoskuse kujunemisel otsustavat rolli. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel saavutab keelekümblusprogrammis B2-tasemel eesti keele oskuse umbes 70–80 protsenti õpilastest, aga muukeelses õppes jõuab sama tasemeni vaid 40–50 protsenti.

OECD uuringud kinnitavad samuti, et varajane keeleõpe võib anda kuni kaks korda paremaid tulemusi, mis näitab selgelt, et eestikeelne koolikeskkond on kõige tõhusam koht keele omandamiseks.

Näen, kui keeruline on minu eakaaslastel ja sõpradel, kes valisid lihtsama tee, kuulen, kuidas inimesed on kadedad, et valdan kahte keelt keelekandja tasemel, kuid kõik on inimeste endi kätes. Kunagi pole liiga hilja teha õigeid valikuid ja pingutada enda tuleviku nimel.

Uue keele õppimiseks on vaja nii soodsaid tingimusi kui ka isiklikku panust. Riigi ülesanne on tagada võrdsed ja kvaliteetsed õppevõimalused. Eesti keele spetsialistid osalevad regulaarselt kursustel ja täiendkoolitustel ning tõstavad oma kvalifikatsiooni. Samuti saavad tuge pakkuda lähedased ja sõbrad. Oluline on inimest julgustada rääkima, kuna üldjuhul on suurimaks takistuseks keelebarjäär, mis tekib hirmust midagi valesti öelda.

Keelebarjääri ületamiseks on vaja igapäevast praktikat. Parim keelepraktika on suhtlus seda keelt emakeelena kõneleva inimesega. Kõige lihtsam lahendus on käia kursustel, mille käigus saab tutvuda nii keelekandjatega kui ka teiste keeleõppijatega ja luua suhtlusgruppe ning isegi leida sõpru. Suhtlus sõpradega pakub soodsa keskkonna, sest see on vabas keskkonnas ning kaob hirm eksida. Aja jooksul muutub noor enesekindlamaks ning keeletase tõuseb.

Integratsiooni sihtasutuse uuringud näitavad, et noored, kellel on eestikeelsed tuttavad või sõbrad, kasutavad eesti keelt kuni 60 protsenti rohkem igapäevaselt, saavutavad kõrgema keeleoskuse taseme kiiremini ning regulaarne suhtlus eesti keeles suurendab enesekindlust kuni 40 protsenti.

Riik saab inimest palju toetada, kuid keele õppimisel on kõige olulisem tegur inimese enda soov ja valmisolek pingutada. Inimene peab püstitama mõttelise eesmärgi seoses keeleõppimisega. Minu kui viieaastase tüdruku eesmärk oli õppida Eesti koolis ja saada õpetajaks. Aja jooksul on see unistus küll muutunud, kuid omandatud eesti keel pakub rohkem õppe- ja töövõimalusi, kui seda on minu sõpradel, kes eesti keelt ei räägi.

Statistika näitab selgelt, et eesti keele oskus mõjutab noorte tulevikuvõimalusi. Nõrgema keeleoskusega õpilaste eksamitulemused on keskmiselt 10–20 protsenti madalamad, mis raskendab gümnaasiumisse või ülikooli sisseastumist. Mitte-eestlastest noorte töötuse määr ulatub 10–13 protsendi, samal ajal kui eesti keelt valdavatel noortel jääb see umbes 5–7 protsendi juurde. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel ei jätka kuni 30–40 protsenti nõrga keeleoskusega õpilastest oma õpinguid, kuid hea keeleoskusega noortest teeb seda üle 70 protsendi. Näeme selgelt, et eesti keele oskus kujundab suurel määral noore tulevikku.

Panustama peavad ka vanemad. Nemad peavad panustama aega ja energiat lapse haridusse ja arengusse. Minu vanemad tahtsid, et eesti keele õppimine sujuks paremini ning meie kodus räägiti eesti keelt.

Alguses on kohanemine alati raske. Võib tunduda, et sa ei sobi sinna või teed midagi valesti, aga aja jooksul see kõik muutub. Ühel hetkel ei tundu laused enam nii pikad ja kiired, kuulmine paraneb ning üldine keeletase tõuseb. Mõne aasta pärast saab inimene aru, et oskab vabalt suhelda, mõistab kõiki lauseid ja tekste ning mõtleb eesti keeles. Kõige raskem on teha esimene samm, kuid see samm kõige olulisem.