Kuidas on kümme aastat suures ja ilusas majas mõjutanud ERM-i olemust?

See on ülisuur küsimus, millest võiks rääkida tundide kaupa. Maja tähendas kohalejõudmist ja läbi saja-aastase ootuse liikumist oma kodu poole. Kogusid silmas pidades on see maja muuseumit kindlasti muutnud, sest kõik tegevused, mida me siin teeme, on kuidagi palju rohkem avanenud. Maja ise mõjutab muuseumit kindlasti. Usun, et see liikumine kogu museoloogias või muuseumite tähenduses ühiskonna jaoks väljendab väga hästi seda, et maja on inimeste jaoks ja kohtumispaik. Siin majas on nende kahe poole väga hea sümbioos.

Kui 1970-ndatel, 1980-ndatel või 1990-ndatel räägiti, et meil on oma maja vaja, siis räägiti hästi palju sellest, et meil on seda vaja kogude hoidmiseks. Kogud olid ju tõesti laiali: kirikutes ja sealsamas Veski tänaval kohtumajas, väga halbades tingimustes.

Pööre 1990-ndate lõpus ja 2000-ndatel lähtuski sellest, et hakkasime rääkima ka muust: loomulikult peavad kogud olema heades tingimustes, sest need on Eesti iseolemise tuum. Kuid see maja ei ole ainult kogude, vaid ka inimeste jaoks. See oligi see muutus, mis ühel hetkel diskussiooni tekkis.

Kogu see arhitektuur ja kohalolu siin Mälestuste väljal on ühe protsessi lõpp, aga samas ka millegi algus. See on õnnestunud projekt, kui räägime inimeste, külastajate ja kogude kohtumispaigast.

Kui te seda maja küllaltki suurelt planeerisite, ja plaanimise käigus muutus ta veel suuremakski, siis oli päris palju kriitikuid, kes küsisid, kas õnnestub see maja ka piisava hulga külastajatega ära täita? Sest Raadi on Tartu mõistes ikkagi kesklinnast kaugel ja Tartu pole ka Tallinn. Kui suures osas olete täitnud need külastuseesmärgid, mis endale seadsite?

Just vaatasin järele, et räägiti, et majja võiks tulla 175 000 inimest. See on päris täpselt see number, kus me praegu oma külastajatega opereerimegi: veidi üle 100 000 inimese tuleb näitustele ja ostab pileti ning veel 60 000, 70 000 või 80 000 inimest tuleb sündmustele. Tullakse kontsertidele, etendustele ja tähistama isiklikke pidulikke sündmusi. Ennustamine on alati väga keeruline, kuid selle numbri ma kaevasin varasemast diskussioonist välja. Loomulikult käis esimesel aastal maja uudistamas 300 000 inimest, sest uue maja vastu on inimestel alati huvi.

Tahaksime kindlasti rohkem külastajaid, aga oleme realistid, sest küsimus on ühendustes. Kuigi praegu on väga head lennuühendused, siis rongiühendused on keerukad. Samas on väga hea suund Riia poole, seega toimub areng ja üha rohkem inimesi võiks Tartusse jõuda.

Seega olete teiegi sõltuvuses üleüldisest regionaalarengust ehk sellest, kui ligipääsetav on Tartu ja Lõuna-Eesti?

Absoluutselt, kahtlemata. Me ei ela mullis, vaid oleme osa sellest tervikust. Kogu transporditeema nii põhja kui ka lõuna suunas on kogu regioonile üliolulised, selles ei ole mingeid kahtlusi.

Uus maja sai projekteeritud ja valmis ehitatud enne energiakriisi. Kuidas on kõrged elektri- ja küttehinnad ERM-i mõjutanud? Mis küttesüsteem teil on?

Meil on linna kaugküte ehk keskküte. Elektriga me kindlasti ei küta, kuigi tänapäeval on ka elektril mingitel hetkedel variant.

Maja kuulub Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile, kes seda kõike haldab. Vaatasime just kulusid ja maja kulud on läbi kümne aasta olnud üsna sarnases suurusjärgus. Kui räägime kogu majast ja ka meie Raadil asuvatest hoidlatest, mis paiknevad eraldi vana mõisa territooriumil – siis see kulu on umbes kolm miljonit eurot aastas. Seda on palju, selles ei ole kahtlustki, aga maja on ka suur ja kui mõtleme väärtustele, mida see hoone loob, siis usun, et see on proportsioonis.

Me teeme omalt poolt kõik, et olla kestlikud. Oleme roheline muuseum ja saime just Green Key märgise. Jälgime koostöös RKAS-iga pidevalt, kuidas kestlikult majandada ja säästa. Tegeleme kogu aeg süsteemide vahetuse, LED-lampidele ülemineku ja elektrikasutuse jälgimisega.

Teie muuseum ehitati ka enne seda, kui hakati rohkem tähelepanu pöörama rohelahendustele. Kas need puudused annavad tunda?

Mina ei ole rohelahenduste ekspert, aga meil on suur katus ja võiksime sinna päikesepaneelid panna ning elektrit toota. Siis aga peab vaatama, kas see investeering tasub ära. Päikesepaneelide keskkondlik jalajälg on samuti märkimisväärne, seega tuleb koos riigiga kaaluda, kuhu me liigume. Suund on kindlasti olemas ja maja haldamisel on see väga teadvustatud.

Rääkisime ERM-i identiteedist, aga kuidas on muuseumimaja mõjutanud Raadi piirkonda, mis on tartlastele väga tähenduslik? Alustades Raadi mõisast ja sõjaväe lennuväljast, nüüdseks eemaldatud fašismiohvrite memoriaalist, ja nüüd on teil seal piirkonnas konkurendiks uusarendused. Kuidas te kogu selle tähenduste kompotiga hakkama saate?

Hästi, ma arvan. Nagu ütlesite, on Raadi olnud väga tähenduslik: mõis, sõjaväe lennuväli ja okupatsioon. Maja ehitades kasutasid arhitektid mälukihtides kaevamise metafoori. See on olnud oluline ja ERM on kindlasti olnud siin piirkonnas linnaehitusliku protsessi algatajaks. Nagu teame, on siin väga palju elamuid, kortereid ja kodusid.

Nüüd on küsimus, kuidas tekib siia juurde avalik funktsioon ja milliseks linn siin kujuneb. Kolmandik meist asub Tartu linnas ja kaks kolmandikku Tartu vallas, me oleme täpselt valla ja linna piiri peal. Tartu valla kasvamine ja arendus ERM-i ümber on olnud põhiline.

Samas teame, et Roosi tänava ots on linnal reserveeritud suureks multihalli projektiks. Kuidas nende diskussioonidega läheb, on jälle regionaalne otsus, kuidas seda piirkonda edasi toetada. Samas on mul hea meel, et linn on ette näinud, et siia võiks tekkida rohkem avalikus kasutuses hooneid.

Aga naabreid te ikkagi eriti ei taha endale? Pean silmas kunagisi vaidlusi ERM-i vahetusse lähedusse ehitamise vastu.

Meie tahame, meil on hea meel, et oleme kasvavas linnas. Kui viitate diskussioonile selle üle, kui lähedale võiks ERM-ile ehitada, siis see on omaette arhitektuuriline diskussioon. Ma usun, et mingid hooned on meile ehk liiga lähedale tekkinud ja mõjutanud vaadet ning seda mõjusust, mis hoonega piirkonda tuli. Aga nii on, me oleme praegu selles hetkes – me võime arvata ükskõik mida, aga areng on niimoodi pöördunud.

Oleme rõõmsad, et meie ümber on elu ja see on kõige olulisem.

Räägime natuke uue maja sisust, näitusetegevusest. Millal te tänaseks kümme aastat vana püsinäitust välja vahetama hakkate?

Meil on 6000 ruutmeetrit püsinäitust ja neid on tegelikult kaks. Üks on Eesti loost rääkiv "Kohtumised" ja teine on soome-ugri-teemaline "Uurali kaja". Me ei ole valmis püsinäitusi täiesti uute vastu vahetama, vaid oleme valinud pideva uuendamise tee. Vahetame püsinäitust jooksvalt vastavalt olulistele teemadele.

Järgmisel aastal räägime näiteks toidust, toidu kasvatamisest ja taimetoidust. Oleme püsinäitusele toonud ka Ida-Viru põlevkivitööstuse vaadet erinevate sekkumistega. Läheneme püsinäitusele kui orgaanilisele ja pidevalt muutuvale paigale.

Ei ole realistlik mõelda nii suurele investeeringule, mida täielik vahetus nõuaks, ja ma arvan, et pole ka vaja. Järk-järguline uuendamine on parem, kui teha iga kümne aasta tagant kuraatorlik ja jõuline seisukohavõtt. Nii meie enda lugu kui ka soome-ugri lugu väärivad seda, et käsitleme neid pidevalt muutuva ja uueneva protsessina, mitte 10-15 aasta tagant tekkiva selge seisukohavõtuna.

Teil on ka vahetuvad näitused – mis on nende puhul praegu ERM-ile oluline? Millist sõnumit peaksid need edasi andma ja keda paeluma?

Me töötame pidevalt sellises pingeväljas: meil on oma maja kuraatorid ja tegevused ning suhtleme pidevalt ümbritsevate kogukondadega. See on pidev protsess ja ma ütleksin, et meile on sel aastal kõige olulisemad olnud lapsed ja noored. Oleme käivitanud oma noortenõukogu, et saada noorte häält meie tegevustesse rohkem kõlama. Oleme vaadanud perede suunas ja tegime ERM-i ajaloost rääkiva põgenemistoa, samuti on meil audiogiidid noortele ja lastele.

Väga oluline on ka praegune kaasaegse kunstniku Monster Chetwyndi näitus "Saba ja sarvedega", mis toob fookusesse isetegemise rõõmu ja loomingulisuse. Laste ja noorte kaasatus meie tegevustes on ülioluline.

Loomulikult tegeleme ka ühiskondlikult tähtsate teemadega: meil on Mäluklubi, mille kaudu räägime, mida ja kuidas me mäletame. Järgmisel aastal on meile väga oluline rahvusvaheline fotoresidentuur. Residendid on praegu majas ja suhestuvad meie fotokogudega – meil on pea 400 000 fotot. Jälle tõusevad esile samad küsimused: mida, kuidas ja kes mäletab. Need küsimused on meile pidevalt kõige olulisemad ja väljenduvad kõigis tegevustes.

ERM pidas eelmisel sügisel maha ühe hooaja avapeo, mis sai kummalist tagasisidet. EKRE poliitik Martin Helme leidis, et te olete küll tema kursusekaaslane ja muidu tore inimene, aga ta peab ikkagi kritiseerima, sest seal peol esines Valge Tüdruk, ja tegi seda tema hinnangul liiga väljakutsuvalt. Kas sellised reaktsioonid on tekitanud teis vajaduse enesetsensuuri järele?

Ei, absoluutselt mitte. Pigem on see toonud meie teravdatud tähelepanu sellele, kui oluline on inimestele siin toimuv ja kui palju see reaktsioone tekitab. See andis meile teadmist ja tagasisidet, mida huviga kuulata. Kultuurivaldkonda on ikka väga raske tsenseerida, see ei ole lihtsalt võimalik. Siin töötavad inimesed on oma otsustes täielikult vabad. Ei, kindlasti mitte [pole meil enesetsensuuri].

Aga kas ERM-ile on lähenenud poliitikud või öelnud, et tehke nii ja ärge tehke naa? Ühesõnaga – kas teid on üritatud politiseerida?

Ei, kindlasti ei ole. Nagu me seda juttu alustasime: Eesti iseolemine on mõnes mõttes tekkinud meie kogudele toetudes. Me oleme Eesti jaoks sümbolinstitutsioon ja tajume ootust olla koht, kus koguneda 24. veebruaril ja 20. augustil, et nende suurte tähtpäevade puhul kokku saada.

Kõige erilisem näide oli see, kui algas Ukraina sõda. 24. veebruaril on ERM alati avatud – meil on programm, kontserdid ja ekskursioonid. Rahvahulk, mis meile sel päeval tuli, oli väga suur ja eriline. Inimesi oli tuhandetes ja sel hetkel tajusime, et me oleme paik, kuhu inimesed tulevad kriisi või mure korral, et olla koos teistega. See pole vajadus poliitikute, vaid ühiskonna poolt. Sellised kogunemiskohad on palju olulisemad, kui me argipäevas märkame, ning kriisid toovad selle väga teravalt välja. Muuseumid ja Eesti Rahva Muuseum on ühiskonnale olulised.

Poliitikute kohta arvan, et sellist asja ei ole. Usun, et poliitikutel on endal päris palju eneseväljendusvõimalusi ja nad ei taha muuseumi seinte vahele tulla.

Poliitikute käes on siiski rahakott. Näiteks kuidas mõjutab teid otsus lükata ühishoidlate rajamine edasi – määramatuks ajaks? Teil on kogude hoidmisega hästi, aga üleüldiselt muuseumidel ju vist ikkagi väga hästi ei ole.

Määramatus tekitab inimestes pinget ja muret. Kellelegi ei meeldi oma elus või tööelus määramatusega toime tulla, see on kõige keerulisem. Loomulikult me teame, et sõltume kogu keskkonnast, majandusprognoosist ja sellest, kuidas läheb Euroopas ning maailmas. Meid räsivad kriisid pea igal aastal.

Olen siiski optimist: meil on pärandihoidla töörühm, mis käib koos ja arutab võimalusi. Sama kestlikkuse vaates mõtleme ka sellele, kuidas võtta kriisi leevendamiseks kasutusele hooneid, mis ei ole otseselt hoidlaks ehitatud. Otsime lahendusi ja ei istu ega oota, mis lõpuks saab. Riik on teinud päris palju ja praegu on algamas Hiiumaa pärandihoidla projekt.

Norra rahastuse toel saab Hiiumaa endale kogude hoidla, mis on regionaalset aspekti arvestades väga mõistlik. Saaremaal on hästi ja Pärnus on hästi, aga küsimus on Tallinna hoidlates. Tallinna muuseumite hoidlate puhul teame, et tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogu on väga halbades tingimustes. Ühesõnaga, otsime aktiivselt lahendusi. Meil on endal hästi, aga vaatame muuseumivaldkonda laiemalt ja oleme koos kultuuripärandi hoidmises.

Kui kaugel on ERM-i avalik-õiguslikuks asutuseks muutmine? Mis see staatus teile kaasa toob?

See seaduseelnõu tuli uuendatuna kooskõlastusele kolmapäeva õhtul. Kooskõlastuseks on aega viis päeva. ERMi seiukoht on püsivalt olnud, et avalik-õiguslikuks saamine on õige mõte. Meil on seal kolm suur teemat, millest üks olulisemaid on see, et meile tuleb juurde täpsem teaduse ja arenduse mõõde. Riik on ette näinud, et see on roll, mida ERM peab täitma. See on oluline samm Eesti muuseumivaldkonnale.

Kas mõned ERM-i ruumid on sellised, mille kohta olete hiljem vaadanud, et need pole ikka päris otstarbekad? Näiteks on mainitud, et Tartus on väga palju black boxi saale, üks neist asub ERM-is. Kui tihedas kasutuses on teie black boxi saal?

Kui räägime muuseumist, siis see black box'i saaliga mudel seab teatud piiri paindlikkusele, sest meil on väga suured näituseruumid. Me tunneme puudust väiksematest ruumidest ja paindlikkusest, et kiiresti sekkuda.

Black box'is käivad praegu oma külalisetendusi andmas Viljandi ja Rakvere teater ning Must Kast. Kui mõelda tagasi ehitusajale, siis oleks võinud teha hoopis ühe väiksema näitusesaali, et anda võimalust tulla siia majja selleks, milleks see maja on tegelikult loodud. Loomulikult on siin väga tugevalt olemas kultuurikeskuse funktsioon, aga põhijoontes oleme ikkagi muuseum, kes räägib kultuuripärandist ja toob seda inimeste teadvusesse. Kui praegu peaks hakkama uut maja ehitama, siis võiks tõsiselt kaaluda, kas seda black boxi on vaja või ei ole.

Kuidas mõjutab ERM-i see, kui Tartu kesklinna lõpuks tekib Siuru kultuurikeskus? Kas Siuru võtab kõik teie külastajad ära?

Me oleme Siuru tulekuks valmis ja see oli juhiks kandideerides minu agenda: mina ainult tervitan seda, et inimestel tekib rohkem võimalusi kultuurist osa saada.

Raamatukogu ja kunstimuuseum on olulised kohtumispaigad ning kahtlemata on neile uut hingamist ja ruumi vaja. Ma ei tea, kas te olete käinud Lutsu raamatukogus, aga sinna ei mahu enam raamatud ega inimesed ära. Kunstimuuseumis on samamoodi.

Me ei karda konkurentsi, pigem tervitame seda, sest see paneb meid rohkem mõtlema sellele, mis on meie roll ja tähendus uute arenduste valguses ja kuivõrd lähme inimestele korda oma teemadega. Üldiselt ütleksin, et me ei karda kunagi midagi. Me teame, et välised mõjutajad panevad meid endid rohkem tööle ja asju läbi mõtestama.

Need kümme aastat uues majas on tekitanud tunde, et see on olnud üks väga hea ring – finiš on võib-olla halb sõna, aga oleme teinud maratonis kas esimese kilomeetri või sadakond meetrit. See enesehindamine ja oma tegevuse mõtestamine on väga oluline. Räägime uuest majast, aga tegelikult on ju tähtis see, mida see maja võimaldab, kes siin käivad ja miks nad käivad, sest maja iseenesest on ainult maja.

ERM-i taust ja ajajoon. Ideest ehituseni viis pikk teekond

Eesti Rahva Muuseumi vajadus oma hoone järele oli päevakorral juba 1920. aastatel, mil muuseum tegutses Raadi mõisahoones. Pärast Raadi kompleksi hävimist Teises maailmasõjas ning piirkonna muutumist nõukogude sõjaväelennuväljaks jäi ERM aastakümneteks ilma esinduslikust peahoonest. Pärast Eesti taasiseseisvumist korraldati uue hoone saamiseks mitmeid konkursse. Näiteks 1993. aastal võitis Tartu kesklinna (Toomemäe nõlvale) planeeritud muuseumi arhitektuurivõistluse projekt "Põhja konn", mis jäi aga rahapuuduse ja vaidluste tõttu realiseerimata.

2005. aastal kuulutati välja uus rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, et rajada muuseum tagasi ajaloolisse asukohta Raadil. Laekus 108 tööd. Konkursi võitis rahvusvahelise arhitektuuribüroo DGT Architects (Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane) ideekavand "Memory Field" (Mälestuste väli).

ERMi uue maja ehitamise plaan tekitas Eesti ühiskonnas aastaid teravaid debatte, mis keskendusid peamiselt kolmele teemale. Esiteks asukohavalik: Kuigi Raadi oli ERMi ajalooline kodu, leidsid kriitikud, et asukoht on Tartu südalinnast liiga kaugel. Teiseks häiris osa inimesi asukoha tugev side Nõukogude militaarminevikuga. Kolmandaks tekitas küsimusi muuseumi mastaap ja ülalpidamine. Üle 35 000 ruutmeetri suuruse hiigelhoone ehitamine tekitas küsimuse, kas väike riik suudab nii massiivset kompleksi ülal pidada ning kas see ei tõmba rahastust ära teistelt olulistelt kultuuriobjektidelt.

Eesti ehitas oma raha eest

Algselt plaaniti ERMi hoone ehitus suures osas katta Euroopa Liidu struktuurifondide toetusega. See kava sai aga tagasilöögi, kui Euroopa Komisjon lükkas Eesti taotluse tagasi. 2012. aastal soovitas komisjon Eestil oma rahastamistaotlus tagasi võtta, viidates sellele, et projekt on liiga mahukas, selle majanduslik tasuvus on küsitav ning tulevased ülalpidamiskulud kätkevad endas liiga suuri riske. Otsustati, et Eesti riik peab oma rahvusmuuseumi ise valmis ehitama.

Ehituse peamiseks rahastajaks sai Eesti Kultuurkapital, mis võttis kohustuse tasuda hasartmängumaksu laekumistest ERMi ehituse kulusid kuni 75,7 miljoni euro ulatuses. Ülejäänud finantseerimise tagas Riigi Kinnisvara AS (RKAS).

Ehitustööd algasid 2013. aasta kevadel ja muuseumi uuele hoonele pandi pidulikult nurgakivi 30. aprillil 2013, kus osales ka toonane president Toomas Hendrik Ilves.

Hoone rajamine läks kogusummas maksma 87,3 miljonit eurot. See eelarve jaotus järgmiselt: 70,6 miljonit kulus ehitustöödele, 7 miljonit projekteerimisele ning 7 miljonit sisustusele ja tehnilisele sisseseadele.

Hoone ametlik ja pidulik avamine toimus 29. septembril 2016 ning esimesed külastajad pääsesid uude muuseumisse 1. oktoobril 2016. Lepingujärgne rahastamine kultuurkapitali vahenditest lõppes ametlikult 2022. aasta juulis.

Allikad: kultuurkapital, arhitektide liit, kultuuriministeerium, wikipedia