Jarmo Lilium: kes vastutab, kui pettur teeb sinu kontolt makse?

Euroopa makseteenuste reeglid on muutumas. Uue korra järgi saab pank teatud tingimustel tagasimakse ajutiselt peatada, kui tal on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et klient tegutses tahtlikult või raske hooletusega või pani toime pettuse, kirjutab Jarmo Lilium.
Pettused muutuvad järjest keerukamaks ja sageli piisab ühest usutavana näivast sõnumist või veebilehest, et inimene annaks kurjategijale tahtmatult ligipääsu oma pangakontole. Sellises olukorras tekib lisaks küsimusele, kuidas pettusi ennetada, ka teine oluline küsimus: kes peab kandma kahju, kui raha on kontolt juba kadunud?
Euroopa Kohus andis 15. oktoobril kohtuasjas C-70/25 lahendi selle kohta, kuidas tuleb käsitleda autoriseerimata makseid ja kliendi võimalikku rasket hooletust.
Kohtuasja keskmes oli üsna tüüpiline andmepüügipettus. Inimene pani eseme müüki veebipõhises oksjoniportaalis. Ostjana esinenud pettur saatis talle lingi, mis näis pärinevat oksjoniportaalist, kuid viis tegelikult võltsitud pangalehele. Inimene sisestas seal oma internetipanga andmed ja pettur sai enda valdusse ka SMS-kinnituskoodi. Seejärel kandis pettur kontolt ära 3000 Poola zlotti ehk ligikaudu 705 eurot.
Inimene teatas järgmisel päeval juhtunust pangale ja politseile, kuid petturit ei tuvastatud. Pank keeldus raha tagastamast, viidates kliendi võimalikule raskele hooletusele.
Otsus ei tähenda, et pank vastutab alati
Kohtuotsuse põhisõnum oli lihtne: pank peab üldjuhul autoriseerimata makse kliendile viivitamata tagasi maksma. Alles pärast seda saab lahendada vaidluse selle üle, kas klient oli raskelt hooletu ja kes peab kahju lõpuks kandma.
Selles asjas sai pettur enda valdusse inimese autentimisandmed ja SMS-kinnituskoodi ning kasutas neid makse tegemiseks. Kuigi makse kinnitati kliendi turvaandmetega, ei olnud klient ise makset algatanud ega selleks nõusolekut andnud. Seetõttu oli tegemist autoriseerimata maksega.
Pank oleks pidanud summa kohe tagastama ning alles seejärel kliendiga vaidlema selle üle, kas klient rikkus oma kohustusi raske hooletuse tõttu ja kas kahju võib lõpuks jääda tema kanda.
Kohus ei otsustanud, et klient ei olnud raskelt hooletu, ega pannud kahju lõplikult panga kanda. Otsus puudutas menetluse järjekorda ehk kõigepealt kohene tagasimakse, seejärel vajaduse korral vastutuse vaidlus. Kui pank leiab, et klient oli raskelt hooletu, peab pank seda põhjendama ja tõendama.
See ei tähenda, et pank peab iga pettuse korral kahju lõplikult enda kanda võtma. Tähtis on eristada kahte olukorda. Selles kohtuasjas kasutas pettur ohvri andmeid ja muid autentimisandmeid ning tegi makse ise. Teistsugune võib olla olukord, kus inimene ise sisestab PIN-koodid selleks, et kinnitada enda algatatud ülekanne, kuigi teeb seda petturi mõjutusel.
Pettuste kasv muudab ka õigusraamistikku
Kohtuotsus tuleb ajal, mil Euroopa makseteenuste reeglid on muutumas. Uue korra järgi saab pank teatud tingimustel tagasimakse ajutiselt peatada, kui tal on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et klient tegutses tahtlikult või raske hooletusega või pani toime pettuse.
Pelgalt sellest, et inimene langes pettuse ohvriks, ei piisa raske hooletuse tuvastamiseks. Pank peab suutma põhjendada, millist kohustust klient rikkus ja miks oli tema käitumine raskelt hooletu.
Uus EL-i määrus toob lisaks kaasa olulise muudatuse nn sotsiaalse manipuleerimise pettuste puhul. Teatud olukorras võib hüvitamise kohustus tekkida ka siis, kui inimene kinnitas makse ise, näiteks juhul, kui pettur esines tema panga töötajana ja manipuleeris teda makset tegema.
Määrus jõustub sügisel 2028 ja see toob kaasa ka muudatusi Eesti seadustes. Töö eelnõuga käib.
Toimetaja: Kaupo Meiel




