Pille Nelis: käitumisprobleemidega laste eraldamine pole lahendus

Kui me eraldame käitumisraskuste või muu toe vajadusega õpilased tavaharidusasutusest, siis on ka toevajaduseta õpilaste kogemus kesisem, kirjutab Pille Nelis.
Hiljuti kuulsime, et Põltsamaa põhikooli võeti keeruliste laste ohjamiseks appi turvamehed ja häirenupud. Kui enam kui kümme aastat tagasi suunati käitumisprobleemidega lapsed erikoolidesse, siis tänapäeval oleme valinud kaasava hariduse lähenemise. Miks oleme lähenemist käitumisprobleemidega laste osas muutnud?
Vastus sellele küsimusele on lihtne: käitumisprobleemidega laste eraldamine ei ole lahendus. Kui eraldamine tõesti oleks tõhus lahendus, siis oleks selline lahendus maailmas ka laiemalt levinud ja käitumisprobleemid koolist võib olla juba kadunud või oluliselt vähenenud.
Nii Eestis kui ka mujal maailmas rakendatakse kaasavat hariduskorraldust, sest see on kõige õiglasem ja humaansem hariduse korraldamise viis, aga kaasata tuleks kõik õpilased sõltumata nende vajadustest ja eripäradest.
Kaasav haridus ja sidus ühiskond
Muidugi tundub lihtne käitumisprobleemidega lapsed lihtsalt erikooli ära eraldada, kuid õpilasel, kes on oma eakaaslastest eraldatud, on keeruline õppida käitumist, mida me tavapäraselt õpilaselt ootame. Eraldatud õpilastel puudub positiivne mudel, mille pealt õppida.
Teisalt võib eraldamine olla seotud sellega, et seame hariduse omandamisel õppijale piirid. Eeskätt tuleks leida viise, kuidas erinevate vajadustega õppijaid koolis tõhusalt toetada nii, et koos saaksid õppida kõik õpilased, sõltumata eripäradest ja vajadustest. Kõigepealt peab jõuda arusaamiseni, mis on konkreetse probleemi põhjuseks. Käitumisraskuste leevendamiseks tuleb igal juhul jõuda arusaamiseni, mis mitteoodatud või probleemset käitumist põhjustab, ja pakkuda seejärel sobivat tuge õige sekkumise näol.
Mitmekesises õpikeskkonnas, kus õpivad koos toevajadusega ja toevajaduseta õpilased, saavad õpilaste sotsiaalsed oskused mitmekülgsemalt toetatud. Toevajaduseta õpilased õpivad suhtlema toevajadusega õpilastega ja saavad teadlikumaks erinevatest vajadustest ja eripäradest, mis omakorda aitab edaspidi ühiskonnas erinevate inimestega koos elada ja toimetada.
Kui me eraldame käitumisraskuste või muu toe vajadusega õpilased tavaharidusasutusest, siis on ka toevajaduseta õpilaste kogemus kesisem. Kokkuvõttes kaotavad eraldamisest nii toevajadusega kui ka toevajaduseta õpilased.
Kui õpilane on siiski vaja eraldada, on see kooli tugimeeskonna ja vahel ka laiemalt kaasatud spetsialistide põhjalikult läbimõeldud ning pedagoogiliselt põhjendatud otsus konkreetse õpilase kohta. See otsus peab võimaldama õpilasel kõige paremal viisil õpieesmärke saavutada.
Eesti koolides on positiivseid näiteid kaasava hariduse rakendamise kohta. See tähendab, et kogu kooli meeskond on koolijuhtide eestvedamisel kaasava hariduse tähenduse üle mõtisklenud ja arutlenud, kuidas kaasavat haridust oma koolis kõige paremal viisil rakendada. See, et positiivsetest näidetest kõvahäälselt ei räägita, ei tähenda, et neid pole.
Selleks, et kaasav haridus saaks parimal viisil toimida, peame meeles pidama, et murekoht pole õpilane, vaid keskkond, kus ta õpib. Ka teadusuuringud näitavad, et mitmekesises ehk kaasavas õpikeskkonnas õppimisel on positiivne mõju õpilaste akadeemilistele tulemustele ning mõningane positiivne mõju sotsiaal-emotsionaalsele arengule ehk käitumisele.
Me näeme, et õpilased on muutunud ja oskame üha paremini iga õpilase vajadusi näha, aga võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga on õpikeskkond muutunud vähe. Muutuv õpilane vajab ka temaga koos muutuvat keskkonda. Lisaks peaksime olema valmis õpilasi aruteludesse kaasama ning uurima, kuidas nende õppimist paremini toetada ja millist õpikeskkonda nad vajavad. Õpilaste kaasamine võib suurendada nende kuulumistunnet ja toetada positiivselt õpimotivatsiooni.
Lahendused
Oleme TÜ haridusteaduste instituudis viinud läbi uuringu kaasava hariduse rakendamise kohta Eestis ning teinud mitmeid ettepanekuid, et viidata küsimustele, mis vajavad lahendamist selleks, et kaasava hariduse rakendamisega seotud kitsaskohti vähendada.
Mida saab teha kool? Ühe lahendusena julgen välja pakkuda tõhusama koostöö, kus klassis töötab koos mitu täiskasvanut. Näiteks võiks koolides veel tõhusamalt rakendada koostöist õpetamist nii kahe õpetaja, õpetaja ja tugispetsialisti kui ka õpetaja ja abiõpetaja vahel. See tähendab valmisolekut algatada koolis ühiseid arutelusid.
Nende muudatuste elluviimine võib tähendada, et kool peab ümber mõtestama kooli personali struktuuri ja töökorralduse. Samuti tuleks kaaluda, kuidas saaks tõhusat koostööd toetada tunniplaani, tundide aegade ja muude õppekorralduslike muutustega.
Laiemalt on oluline ühiskonnas kaasava hariduse tähenduse üle arutleda, et ühtlustada arusaamad kaasava hariduse kohta ja kujundada kaasavat haridust toetavaid hoiakuid. Seda saab teha paralleelselt praktiliste lahendustega nagu õigusaktide uuendamine, rahastusmudeli ja koolikorralduslike tegevuste ülevaatamine ning õpetajate ja juhtide kaasava hariduse teemal täiendav koolitamine.
Toimetaja: Kaupo Meiel




