Evelin Poolamets: kaasavat haridust ei saa ilma rahata rakendada

Kui kaasava hariduse rakendamiseks napib inimesi, raha ja sobivaid tingimusi, siis jääbki see vaid ilusaks ideaaliks paberil, kirjutab Evelin Poolamets.
Kaasav haridus kõlab ilusa ja õilsa põhimõttena: igal lapsel peab olema võimalus õppida, areneda ja tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Sellele on raske vastu vaielda. Paraku on üks asi sõnastada üllaid põhimõtteid, kuid hoopis teine asi viia neid koolides ellu.
Pille Nelis kirjutas, et käitumisraskustega laste eraldamine tavakoolist ei ole lahendus ning et kaasav haridus on kõige õiglasem ja humaansem viis haridust korraldada. Aga mis saab lastest siis, kui kaasava hariduse rakendamiseks puuduvad vajalikud tingimused?
Eesti koolides on kaasava hariduse põhimõtteid rakendatud juba aastaid, ent järjest sagedamini kuuleme õpetajate ülekoormusest, tugispetsialistide puudusest ja tõsiselt häiritud õppetööst. Põltsamaa põhikooli juhtum, kus keeruliste olukordade lahendamiseks võeti appi turvatöötajad ja häirenupud, peaks panema meid mõtlema sellele, kuidas oleme jõudnud olukorda, kus kool tegeleb õpetamise asemel turvalisuse tagamisega. Kui koolis on vaja turvamehi, ei saa rääkida toimivast kaasavast haridusest.
Kaasava hariduse pooldajad rõhutavad sageli, et probleem on keskkonnas. Kui aga keskkonna kohandamiseks puuduvad vahendid, siis ei aita meid teadmine, milline see ideaalne keskkond olema peaks.
Nelis soovitab, et klassis võiks töötada korraga kaks õpetajat või õpetaja koos tugispetsialisti või abiõpetajaga. Ettepanek on igati mõistlik, kuid kust need inimesed võetakse? Kuidas peaks seda korraldama kool, kus juba praegu on raskusi aineõpetajate leidmisega, või väike maakool, mille omavalitsuse eelarves napib raha isegi olemasolevate kohustuste täitmiseks? Hariduspoliitikat ei saa rajada eeldusele, et küll koolid kuidagi hakkama saavad.
Praegune suurim murekoht on, et kaasava hariduse kohustus on pandud koolidele, kuid vajalikud ressursid ei ole sellega kaasas käinud. Riik kehtestab põhimõtted, koolid ja omavalitsused peavad need ellu viima ning süsteemi puudujäägid jäävad õpetajate ja laste kanda.
Seejuures unustatakse sageli, et ka tavaklassi ülejäänud õpilastel on õigus kvaliteetsele haridusele, turvalisele keskkonnale ja õpetaja tähelepanule. Kui õpetajal kulub suurem osa tunnist ühe õpilase ohjamisele, jäävad teised paratamatult tagaplaanile. Kui tunnid katkevad, klassis valitseb pidev ärevus või lapsed peavad kartma kaasõpilase agressiivsuse pärast, ei ole tegu enam kõiki toetava õpikeskkonnaga. Miks peaks ühe lapse kaasamine tähendama, et ülejäänud kahekümne õppimisvõimalused halvenevad?
Tõsiste käitumis- või õpiraskustega laps vajab sageli palju rohkem individuaalset tähelepanu, kui üks õpetaja suures klassis pakkuda suudab. Ilma vajaliku abita kogeb laps pidevat ebaõnnestumist, konflikte ja tõrjutust. Füüsiline viibimine tavaklassis ei tähenda veel sisulist kaasamist, kuna formaalselt on ta küll teistega koos, ent tegelikult jääb ilma haridusest ja toest, mida ta vajab.
Pille Nelis leiab, et käitumisraskustega lapsi ei tohiks eraldada, sest nad vajavad positiivseid eeskujusid, kuid milline keskkond aitab konkreetsel lapsel kõige paremini areneda? Mõnele sobib selleks tavaklass koos vajaliku toega, teisele väikeklass ja kolmandale spetsialiseeritud õppeasutus. Väikeklass või erikool võib olla sobiv keskkond, mis annab lapsele võimaluse õppida rahulikumas tempos, saada rohkem tähelepanu ja kogeda eduelamusi, mida suures klassis ei pruugi tekkida.
Kaasava hariduse eesmärk võiks olla see, et igaüks saaks oma võimetele ja vajadustele vastava hariduse. Me ei saa rääkida võrdsest kohtlemisest, kui ühe lapse toetamiseks kulub kogu õpetaja tähelepanu ja energia, aga teised peavad iseseisvalt hakkama saama. Samuti ei ole õiglane jätta abivajav laps ilma spetsialiseeritud toest üksnes seetõttu, et poliitiliselt on otsustatud eelistada kaasavat haridust.
Eriti keeruline on olukord väiksemates omavalitsustes ja maakoolides. Kui suuremas linnas on võimalik tugiteenuseid koondada, siis maakoolide võimalused on hoopis ahtamad, ehkki neilt oodatakse samaväärseid tulemusi.
Kui riik soovib kaasavat haridust, siis peab ta tagama ka selleks vajalikud vahendid nagu piisavalt tugispetsialiste ja abiõpetajaid, sobivad ruumid, väiksemad õpperühmad ning raha. Kui neid tingimusi ei ole võimalik luua, peab koolil olema reaalne võimalus pakkuda lapsele teistsugust õppekorraldust.
Peame lõpetama selle, et ilusate ideaalide nimel püütakse tõestada süsteemi toimimist ka siis, kui igapäevane koolielu näitab vastupidist. Kui ideaaliks raha ei ole, tuleb muuta õppekorraldust, mitte nõuda lastelt ja õpetajatelt lõputut kohanemist. Lapse huvid peavad olema tähtsamad kui hariduspoliitiline ideaal.
Kui kaasava hariduse rakendamiseks napib inimesi, raha ja sobivaid tingimusi, jääbki see ilusaks ideaaliks paberil. Selle hinna maksavad kinni lapsed, nii need, kes vajavad lisatuge, kui ka need, kelle võimalus rahulikult õppida jääb puuduliku korralduse tõttu kasinaks.
Toimetaja: Kaupo Meiel




