Risto Abel: riik peab ehitama teid, mitte kortereid

Riik plaanib turutõrke ületamiseks ehitada maapiirkondadesse tuhat korterit. Probleem on olemas, aga lahendus vale. Eestis valmivad uued kodud seal, kuhu viivad teed ja töökohad, vastupidi see ei toimi. Riik peab looma ainult vajalikud tingimused ja arendajad tulevad ise järele, kirjutab Risto Abel.
Kliimaministeerium kavatseb järgmisest aastast alustada pilootprojektiga, mille käigus ehitataks Eesti väikelinnadesse umbes tuhat uut korterit. Asekantsler Ivo Jaanisoo ütles hiljuti, et erasektor ei ehita praegu näiteks Paidesse ega Põlvasse. Ehitus maksab seal sama palju kui Tallinnas, aga müügi- ja üürihinnad on palju madalamad. Esimesed kortermajad võiksid riigi nägemuses valmida 2030. aastaks.
Diagnoosiga olen nõus. Väljaspool Tallinna ja Tartu piirkonda ehitatakse uusi kodusid väga vähe, kuigi seal elab umbes kolmandik Eesti inimestest. Üks takistus on ka laenuraha kättesaadavus. Pangad ei oska riske hästi hinnata, sest neis piirkondades tehakse vähe võrreldavaid kinnisvaratehinguid. Pakutud lahendusega aga nõus olla ei saa. Riik ei peaks ehitama kortereid, vaid teid, elektriliine ning vee- ja kanalisatsioonitrasse. Arendajad tulevad siis ise kohale, kui vajalikud eeldused on loodud.
Tean seda oma kogemusest ja positiivne näide on Kohila, kuhu jõuab Tallinnast umbes poole tunniga nii auto kui ka rongiga. Tõepoolest, see alev on Tallinnale lähemal kui Paide, aga selles ongi asja mõte. Hea rongi- ja maanteeühendus on toonud ta pealinnale ajaliselt lähemale.
Riik saab ka teisi väiksemaid kohti tõmbekeskustele lähemale tuua või suuremaks muuta ning seda nii otseses kui ka laiemas tähenduses. Mõni "depressiivne väikelinn" võib pakkuda hoopis paremat elukvaliteeti kui suurlinn.
Korter ei loo nõudlust, hea ühendus küll
Inimene ei koli kuhugi ainult sellepärast, et seal on vaba üürikorter, ta kolib sinna, kus on töökoht või kust pääseb mõistliku ajaga tööle. Kui seda võimalust pole, ei hoia teda seal ka uus riigikorter. Seepärast on maksumaksja raha mõistlikum suunata taristusse.
Head teed, mõistlikud rongiühendused, vee- ja kanalisatsioonitorustik, kiire internet, elektriliitumised ning ettevõtlusalad tõstavad piirkonna väärtust. Need toovad kohale tööandjad. Riigi toetusskeemi abil ehitatud kortermaja tõstab ainult ühe maja väärtust.
Rääkida tuleb ka riskidest. Tühjade korterite risk jääb lõpuks maksumaksja kanda. Ministeerium nimetab ise suurimaks lahtiseks küsimuseks seda, kes maksab tühjalt seisva korter eest. Kui riikliku majaprojekti üüritulu peab garanteerima omavalitsus, siis tuleb see raha samast eelarvest, millest ehitataks teid ja lasteaedu.
Teiseks on väike turg habras. Väikelinnas võib kümnetest riigi toel ehitatud üürikorteritest piisata, et katta mitme aasta nõudlus. Lisaks võib riigi toetatud üürikorterite hinnatase muuta konkureerimise erasektorile keeruliseks. Kui omavalitsus garanteerib üüritulu, ei pea operaator tingimata arvestama tegeliku turunõudlusega. See rikuks ka konkurentsi hea tava reegleid. Erasektori arendaja aga peab ehituskulud ja riskid ise kandma ning tal ei pruugi enam olla põhjust sinna investeerida. Turutõrge, mida riik tahtis parandada, võib nii hoopis süveneda.
Mida riik võiks teha
Riik peab tagama taristu, mitte ise elamuarendajaks hakkama. Hea tegevusmudel on selline, et riik või omavalitsus valmistab krundi ette ehk detailplaneering, liitumised ja teed on valmis ning arendaja ehitab. Nii jagunevad ülesanded loogiliselt.
Alustada võiks näiteks nendest sajast krundist, mille omavalitsused on ministeeriumi projekti jaoks juba välja pakkunud. Riik saaks aidata seal vajaliku taristu välja ehitada. Samuti tuleb eelistada piirkondi, kus on juba töökohti ja head ühendused või kus on näha, et need lähiajal tekivad.
Riigil on üks hea tööriist juba olemas. Maaelu Edendamise Sihtasutuse eluaseme kaaslaen aitab inimestel maal kodu osta, ehitada või renoveerida ka siis, kui pank tagatise madala väärtuse tõttu piisavalt laenu ei anna. See on õige suund, sest riik aitab inimesel ise kodu soetada, selle asemel et hakata tema eest üürimaju ehitama. Seda võimalust tasuks edasi arendada ja laiendada, mitte luua selle kõrvale uut ja kallimat süsteemi.
Toimetaja: Kaupo Meiel




