"Siin ühiskonnas pean ma ehitama paganama turvalisi süsteeme," nentis Martens arutelul, kus räägiti e-valimistest.

"Tänu sellele, et me oleme postsovetlik riik ollakse väga paranoilised," jätkas Martens.

Ta tõi näiteks Šveitsi, kus häälte kontrolliks vajalik turvakood saadetakse inimestele postiga ja naaber võib selle teoreetiliselt lihtsalt ära varastada.

"Kui sa lähed välja, siis sa tead, et sulle võib tellis pähe kukkuda, aga sa võtad selle riski ikkagi," ütles Martens, lisades, et praegune paranoia e-valimiste turvalisuse kohta tuleb pigem hirmust tundmatuse ees.

Martens selgitas, et kuna inimesed ei suuda tegelikult internetikeskkonna riske aduda, siis kipuvad nad igasuguste väikeste turvaaukude ohtlikkust üle hindama. Tema arvates vaibuvad hirmud e-hääletamise ees koos põlvkondade vahetumisega.

Siiski tunnevad väga paljud organisatsioonid e-valimiste süsteemi kasutamise vastu juba praegu suurt huvi.

"Tulevad erakonnad, ülikoolid tulevad. Vahepeal oli suur buum, et panna kohalikud omavalitsused kogu aeg rahva käest arvamust küsima. Tuldi, et kas saaks teha sellist organisatsiooni, kas teie süsteemi saaks kasutada. Neid on tulnud uksest ja aknast," rääkis Martens.

Seda enam, et Reformierakonna skandaal näitas, et alati ei pruugi ise e-hääletamise süsteemi ehitamine välja tulla.

Hetkel ei saa aga e-valimiste koodi tegijad oma teenust kuidagi laiendada, sest tegutsetakse projektipõhiselt, põhjendas ta. E-hääletamise süsteemiga seotud inimesed kokku alles kaks kuud enne valimisi. Iga kord peab palkama audiitori ja koolitama uusi vaatlejaid.

Martensi sõnul peaks e-valimiste mittetulundusühingutele sisevalimistel kasutamiseks muutma seadusi, tagama rahastuse ja looma eraldi organisatsiooni.

Martens arutas koos Marek Strandberg ja Tõnis Kõivuga teemal "E-valimiste arengud ühiskondlike ootuste taustal". Debatti juhtis Ivar Tallo.