Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Jäämees Ötzil oli ajutrauma
Euroopa teadlased on põhjalikult uurinud jäämees Ötzi geneetilist olemust, aga ka kudede valke. Nüüd on suudetud nõelapea suuruse ajurakkude kogumi analüüsil tuvastada, et mees kannatas oma elu viimastel momentidel ajutrauma käes.
Ötzi suuraju tagumises osas tuvastati tumedad piirkonnad juba 2007. aastal, kui uuriti tema koljuluu murru olemust. Toona tuvastati, et ta oli saanud hoobi otsaesisele, mis tingis aju liikumise vastu kolju tagumist seina. See tingiski tumedad laigud ajukoel. Seni polnud seda hüpoteesi aga lähemalt uuritud, vahendas ERRi teadusportaal ScienceDaily.com'i.
2010. aastal võeti muumia ajust kaks imepisikest proovi, nende valkude analüüs andis aga üllatavalt palju uut teavet. Tuvastati mitmeid ajuvalke ja ka vererakkude valke. Leiti ka hämmastavalt hästi säilinud närvirakke ja hüübinud vererakke.
Ühelt poolt viis see teadlased järelduseni, et saadud proovid on tõesti hästi säilinud ajukoest. Teisalt viitasid veretombukesed sellele, et Ötzi aju oli kindlasti saanud tugeva kahjustuse üsna napilt enne surma.
Seni ei saa kindlalt öelda, kas selle põhjuseks oli otsaesisele saadud hoop või pärast nooletabamust toimunud kukkumine.
Tulemused on teadlastele äärmiselt olulised. Uus valguanalüüs on võimaldanud uurida muumia pehmeid kudesid ka kõige pisemate proovide alusel. Sellest on saadud palju infot, mis võib tulevikus olla abiks edasiste küsimuste vastamiseks.
Teadlaste sõnul on bioloogilise lagunemise tõttu paljusid muumiate DNA proove keeruline või võimatu analüüsida. Kuid koeproovidest võib siiski leida valke, mis võimaldavad täpsemaid analüüse ja annavad olulist infot. Valgud mõjutavad ju suuremat osa rakkudes toimuvatest protsessidest. Seepärast võimaldab valkude analüüs saada aimu konkreetse koe ülesannetest.
DNA-uuring seda infot ei anna, sest see on olenemata kehapiirkonnast alati muutumatu.
Mumifitseerunud kudede uurimine on teadlastele väga vaevarikas protseduur. Proovid on sageli puudulikud või rikutud, mistõttu läheb palju aega ja vaeva enne, kui mingigi tulemus võib tulla.
Kui 5000 aasta eest elanud inimese säilmetes tuvastatakse lõpuks mingi kudedes toimunud muutus, siis see on teemaga tegelenud teadlaste sõnul suur võit. Samasuguse valgupõhise uurimismeetodiga on kavas analüüsida nüüd ka nii Ötzi kõhust kui mitmetelt teistelt mitte nii hästi säilinud muumiatelt võetud proove
Ötzi ajukudede uuring on avaldatud ajakirjas Cellural and Molecular Life Sciences.
2010. aastal võeti muumia ajust kaks imepisikest proovi, nende valkude analüüs andis aga üllatavalt palju uut teavet. Tuvastati mitmeid ajuvalke ja ka vererakkude valke. Leiti ka hämmastavalt hästi säilinud närvirakke ja hüübinud vererakke.
Ühelt poolt viis see teadlased järelduseni, et saadud proovid on tõesti hästi säilinud ajukoest. Teisalt viitasid veretombukesed sellele, et Ötzi aju oli kindlasti saanud tugeva kahjustuse üsna napilt enne surma.
Seni ei saa kindlalt öelda, kas selle põhjuseks oli otsaesisele saadud hoop või pärast nooletabamust toimunud kukkumine.
Tulemused on teadlastele äärmiselt olulised. Uus valguanalüüs on võimaldanud uurida muumia pehmeid kudesid ka kõige pisemate proovide alusel. Sellest on saadud palju infot, mis võib tulevikus olla abiks edasiste küsimuste vastamiseks.
Teadlaste sõnul on bioloogilise lagunemise tõttu paljusid muumiate DNA proove keeruline või võimatu analüüsida. Kuid koeproovidest võib siiski leida valke, mis võimaldavad täpsemaid analüüse ja annavad olulist infot. Valgud mõjutavad ju suuremat osa rakkudes toimuvatest protsessidest. Seepärast võimaldab valkude analüüs saada aimu konkreetse koe ülesannetest.
DNA-uuring seda infot ei anna, sest see on olenemata kehapiirkonnast alati muutumatu.
Mumifitseerunud kudede uurimine on teadlastele väga vaevarikas protseduur. Proovid on sageli puudulikud või rikutud, mistõttu läheb palju aega ja vaeva enne, kui mingigi tulemus võib tulla.
Kui 5000 aasta eest elanud inimese säilmetes tuvastatakse lõpuks mingi kudedes toimunud muutus, siis see on teemaga tegelenud teadlaste sõnul suur võit. Samasuguse valgupõhise uurimismeetodiga on kavas analüüsida nüüd ka nii Ötzi kõhust kui mitmetelt teistelt mitte nii hästi säilinud muumiatelt võetud proove
Ötzi ajukudede uuring on avaldatud ajakirjas Cellural and Molecular Life Sciences.
Toimetaja: Inga-Gretel Linkgreim
