Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Maarja Kangro: turutõrge, õiguslane ja teised värsked Eesti ebasõnad
Hetkel, kui ollakse häiritud kultuuriministri sõnavõttudest, muretsetakse raamatute käibemaksu ning raamatukogude ja paberraamatu saatuse pärast, räägin ma vahelduseks natuke ebasõnadest, kuigi jõuan nende kaudu paberraamatu juurde tagasi.
Mõne päeva eest kuulutati Saksamaal välja eelmise aasta "ebasõna" (saksa keeles Unwort). Ebasõna valitakse Saksamaal alates 1991. aastast. Algselt valis seda Saksa Keele Ühing, alates 1994. aastast langetab otsuse nn sõltumatu žürii, mis koosneb suuremalt jaolt keeleteadlastest ja õppejõududest.
Aasta ebasõna valitakse sõnade, tavaliselt uusmoodustiste või ajahetkele iseloomulike väljendite seast, mis riivavad inimõigusi või demokraatia põhimõtteid, halvustavad mõnd ühiskonnagruppi, ilustavad või maskeerivad mõnd taunitavat nähtust.
Eelmise aasta ebasõnaks valiti Opfer-Abo ehk "ohvriabonement". Niisugust sõna kasutas Šveitsi saatejuht Jörg Andreas Kachelmann, kes väitis mitmes intervjuus, et naistel olevat ühiskonnas "ohvriabonement". Ebasõna žürii arvates peitub niisuguse väljendi taga kahtlustus, et naised mõtlevad seksuaalkuriteod välja ja on seeläbi hoopis ise kurjategijad.
Üks eelmise aasta ebasõna-kandidaate oli ka "pankroti-kreeklased" (Pleite-Griechen). Üle-eelmisel aastal sai ebasõna-tiitli väljend "Döneri-mõrvad" (Döner-Morde), mis viitas halvustavalt paremterroristide ohvrite rahvuslikule kuuluvusele, taandades nad žürii sõnul kiirtoiduks.
2010. aastal valiti ebasõnaks poliitilist diskussioon eos lämmatav sõna "alternatiivitu" (alternativlos), varasematel aastatel on tiitli võitnud sõnad "inimkapital" (Humankapital), "heaoluprügi" (Wohlstandsmüll), mida kasutas üks Nestlé-firma juhtivtöötaja nii tööst eemale hoidvate kui ka töövõimetute kohta, samuti "kõrvalkahjud" (Kollateralschaden, inglise keeles collateral damage), mis pärines NATO ametlikust terminoloogiast Kosovo sõja ajal.
Meilegi kuluks ära iga-aastane ebasõna-võistlus: sõnavõistlus, mis keskenduks selgelt keele ideoloogilistele aspektidele. Ehkki keeles peituva ideoloogilisuse kriitikud meil ei puudu, lähtuvad laiemad hinnangulised arutelud eesti sõnade ja väljendite üle sageli pigem rahvuslikust, keeleajaloolisest ja esteetilisest vaatepunktist: küsimusest, kas sõna või väljend piisavalt eestipärane, meie oma päritolu, või kas ta kõlab piisavalt hästi või sobib antud kasutuskonteksti.
Aga keeletundlikkuse ja ideoloogiateadlikkuse tõstmine ebasõna-võistluse kaudu oleks vaeva väärt. Kaasnegu sellega pealegi etteheited, et ebasõna-võistlus lähtub ka ise ideoloogiast, poliitilise korrektsuse omast.
Mis siis võiksid olla eesti viimase aja ebasõnad, mis teatud hoiakuid vapralt kinnistada püüavad?
Üks neist võiks olla näiteks "turutõrge", möödunud sajandi keskpaigast pärinev majandustermin, mida kultuuriminister kasutas sügisel eestikeelsete "tüvitekstide", tegelikult lihtsalt eesti kirjanduse loomise kohta, kinnistades nii turumajanduslikku käsitust kultuurist.
Kahtlemata on hea ebasõna-kandidaat ka "õiguslane", millega selle tarvitajad tahavad viidata inimestele, kes apelleeriksid justkui enesestmõistetavaks peetavaile õigustele ning esitaksid ebamõistlikke pretensioone ilma omapoolse panustamissoovita.
Üks sõber tõi välja sõnad "punaprofessor" ja "puukallistaja". Mind on alati häirinud väljend "tasuta lõunad", mis kätkeb halvustavat hoiakut sotsiaalriigi suhtes. Sotsiaalpoliitilises kontekstis kasutatuna mõjub halvustavalt ka sõna "uusabitud".
Muuseas, Aare Pilv juhtis kunagi Facebookis tähelepanu sellele, kuidas eesliide "uus-" on omandanud halvustava tähenduse: tõepoolest, juba vana laen "uusrikkad" tähistab neid, kelle rikkus on "vanade rikaste" omast justkui naeruväärsem ja vähem õigustatud; "uusausad" ei ole justkui ikka õiged ausad ning "uussiirus" on võetud hoiak, mitte vahetu meelelaad.
Aga ma pidin jutuga jõudma paberraamatu juurde. Pooldan, nagu ilmselt suurem osa kirjainimesi, nii paberraamatu säilimist ja selle väljaandmise toetamist kui ka kirjanduse digitaliseerimist ja e-raamatu levikut.
Mihkel Mutt aga väljendab Postimehe arvamusloos oma poolehoidu paberraamatule selliste võrdlustega: "Miks me peaksime maa peal sööma seda toitu, mida kosmonaudid oma orbitaaljaamas? Milleks leiutada kummist naist, kui ehtne on olemas?" Tubli, Mihkel, tabav täheldus, ei jää alla aastalõpu "Tujurikkuja" onu Heino tegelaskujule!
Naturaalsed asjad - päris toit, elus naine ja käegakatsutav raamat - pakuvad inimesele ikka kõige suuremat naudingut. Üks selle aasta ebasõna või ebaväljendi kandidaat on nüüd ka jälle olemas.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata SIIT.
Aasta ebasõna valitakse sõnade, tavaliselt uusmoodustiste või ajahetkele iseloomulike väljendite seast, mis riivavad inimõigusi või demokraatia põhimõtteid, halvustavad mõnd ühiskonnagruppi, ilustavad või maskeerivad mõnd taunitavat nähtust.
Eelmise aasta ebasõnaks valiti Opfer-Abo ehk "ohvriabonement". Niisugust sõna kasutas Šveitsi saatejuht Jörg Andreas Kachelmann, kes väitis mitmes intervjuus, et naistel olevat ühiskonnas "ohvriabonement". Ebasõna žürii arvates peitub niisuguse väljendi taga kahtlustus, et naised mõtlevad seksuaalkuriteod välja ja on seeläbi hoopis ise kurjategijad.
Üks eelmise aasta ebasõna-kandidaate oli ka "pankroti-kreeklased" (Pleite-Griechen). Üle-eelmisel aastal sai ebasõna-tiitli väljend "Döneri-mõrvad" (Döner-Morde), mis viitas halvustavalt paremterroristide ohvrite rahvuslikule kuuluvusele, taandades nad žürii sõnul kiirtoiduks.
2010. aastal valiti ebasõnaks poliitilist diskussioon eos lämmatav sõna "alternatiivitu" (alternativlos), varasematel aastatel on tiitli võitnud sõnad "inimkapital" (Humankapital), "heaoluprügi" (Wohlstandsmüll), mida kasutas üks Nestlé-firma juhtivtöötaja nii tööst eemale hoidvate kui ka töövõimetute kohta, samuti "kõrvalkahjud" (Kollateralschaden, inglise keeles collateral damage), mis pärines NATO ametlikust terminoloogiast Kosovo sõja ajal.
Meilegi kuluks ära iga-aastane ebasõna-võistlus: sõnavõistlus, mis keskenduks selgelt keele ideoloogilistele aspektidele. Ehkki keeles peituva ideoloogilisuse kriitikud meil ei puudu, lähtuvad laiemad hinnangulised arutelud eesti sõnade ja väljendite üle sageli pigem rahvuslikust, keeleajaloolisest ja esteetilisest vaatepunktist: küsimusest, kas sõna või väljend piisavalt eestipärane, meie oma päritolu, või kas ta kõlab piisavalt hästi või sobib antud kasutuskonteksti.
Aga keeletundlikkuse ja ideoloogiateadlikkuse tõstmine ebasõna-võistluse kaudu oleks vaeva väärt. Kaasnegu sellega pealegi etteheited, et ebasõna-võistlus lähtub ka ise ideoloogiast, poliitilise korrektsuse omast.
Mis siis võiksid olla eesti viimase aja ebasõnad, mis teatud hoiakuid vapralt kinnistada püüavad?
Üks neist võiks olla näiteks "turutõrge", möödunud sajandi keskpaigast pärinev majandustermin, mida kultuuriminister kasutas sügisel eestikeelsete "tüvitekstide", tegelikult lihtsalt eesti kirjanduse loomise kohta, kinnistades nii turumajanduslikku käsitust kultuurist.
Kahtlemata on hea ebasõna-kandidaat ka "õiguslane", millega selle tarvitajad tahavad viidata inimestele, kes apelleeriksid justkui enesestmõistetavaks peetavaile õigustele ning esitaksid ebamõistlikke pretensioone ilma omapoolse panustamissoovita.
Üks sõber tõi välja sõnad "punaprofessor" ja "puukallistaja". Mind on alati häirinud väljend "tasuta lõunad", mis kätkeb halvustavat hoiakut sotsiaalriigi suhtes. Sotsiaalpoliitilises kontekstis kasutatuna mõjub halvustavalt ka sõna "uusabitud".
Muuseas, Aare Pilv juhtis kunagi Facebookis tähelepanu sellele, kuidas eesliide "uus-" on omandanud halvustava tähenduse: tõepoolest, juba vana laen "uusrikkad" tähistab neid, kelle rikkus on "vanade rikaste" omast justkui naeruväärsem ja vähem õigustatud; "uusausad" ei ole justkui ikka õiged ausad ning "uussiirus" on võetud hoiak, mitte vahetu meelelaad.
Aga ma pidin jutuga jõudma paberraamatu juurde. Pooldan, nagu ilmselt suurem osa kirjainimesi, nii paberraamatu säilimist ja selle väljaandmise toetamist kui ka kirjanduse digitaliseerimist ja e-raamatu levikut.
Mihkel Mutt aga väljendab Postimehe arvamusloos oma poolehoidu paberraamatule selliste võrdlustega: "Miks me peaksime maa peal sööma seda toitu, mida kosmonaudid oma orbitaaljaamas? Milleks leiutada kummist naist, kui ehtne on olemas?" Tubli, Mihkel, tabav täheldus, ei jää alla aastalõpu "Tujurikkuja" onu Heino tegelaskujule!
Naturaalsed asjad - päris toit, elus naine ja käegakatsutav raamat - pakuvad inimesele ikka kõige suuremat naudingut. Üks selle aasta ebasõna või ebaväljendi kandidaat on nüüd ka jälle olemas.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata SIIT.
Toimetaja: Rain Kooli