Selle teema kohta oli eelmisel aastal üks artikkel ajakirjas Oma Keel, autorid Sirje Mäearu ja Maire Raadik. Küll ainult vaagima kohta, pärgama-sõnast seal juttu ei olnud. Tuleb välja, et juba nii ammu kui 70ndatel aastatel räägiti, et selle sõnaga tehakse palju vigu ja peaks ehk kaaluma rööpvorme.

Võib-olla on koolist meeles, et astmevaheldus jaguneb vältevahelduseks ja laadivahelduseks. Vältevaheldus võib olla ainult kuulda, näiteks sammuda: sammub, aga võib olla ka kirjapildis näha, näiteks sepp: sepa. Laadivaheldus on suurem tüvemuutus, see on alati kirjapildis näha: seal kaob mõni täht ära või teiseneb ja tüvi võib päris palju muutuda.

Vältevaheldusega sõnu on palju rohkem ja neid tuleb juurde. Isegi kui me võtame võõrast keelest laenu, siis hakkame seda automaatselt muutma vältevahelduslikuna: kääname skaip: skaibi, pöörame skaipida: skaibin. Laadivaheldust ei tule juurde. Need sõnad, mis on, need on. Ja isegi need hakkavad ära kaduma - see on ju kuulda ja näha ja keeleteadlased tunnistavad seda ka, räägitakse laadivahelduse taandumisest.

Sellest on kahju. Mulle tuleb selle peale meelde üks Sass Suumani luuletus, kus naabrimees ei lubanud oma maalt ühtegi põllukivi minema viia, ütles, et neid enam ei tehta.

Tegemist on Vikerraadio "Keelesäutsuga". Kõiki "Keelesäutse" saate kuulata SIIN.