Viimastel nädalatel on Eestit raputanud mitu uudist koondamistest, mille taga on ettevõtete soov oma tegevust ümber korraldada ja tehisaru abil seni inimeste tehtud tööd automatiseerida. Tehisaru on põhjalikult muutmas tööturgu erasektoris, aga kuidas kujundab ta riigivalitsemist ja demokraatiat?

Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari on juhtinud tähelepanu sellele, et tehisaru on inimesest märksa parem bürokraat. Inimene ei ole evolutsiooniliselt bürokraatia jaoks loodud. Meie esivanemad arenesid keskkonnas, kus polnud seadustikke, pangakontosid, aruandeid ega haldusmenetlusi. Bürokraatia on inimkonna ajaloos võrdlemisi hiline leiutis, millega me pole kunagi päris hästi kohanenud.

Tehisaru on Harari sõnul seevastu bürokraatia pärismaalane, kelle jaoks andmebaasid, eeskirjad ja lõputud menetlused on loomulik tegutsemiskeskkond. Erinevalt inimesest suudab ta korraga töödelda tohutul hulgal informatsiooni ning teha seda väsimata.

Seetõttu on loogiline, et peagi kuuleme ka valimislubadusi tehisaruriigist. Miks peaks inimene kulutama nädalaid mõne taotluse menetlemisele, kui tehisaru suudaks sama töö ära teha minutitega? Miks ei võiks tehisaru koostada ka õigusakte, analüüsida nende mõjusid või korraldada tervete ametiasutuste tööd?

Kõlab ahvatlevalt. Vähem bürokraatiat, kiiremad teenused ja väiksemad kulud. Ent Harari maalib ka märksa süngema tulevikupildi. Ta võrdleb inimese võimalikku suhet tehisaruga lehma suhtega inimesesse. Lehm näeb inimest ja mõistab mingil määral tema käitumist, aga ta ei tea midagi finantsturgudest või seadustest, mille kaudu inimesed tema saatuse üle otsustavad.

Samamoodi võime meie Harari sõnul ühel päeval avastada, et tehisaru on loonud sedavõrd keerulised haldus-, õigus- ja majandussüsteemid, et inimene lihtsalt ei hooma enam nende toimimise loogikat. Me võime jääda küll süsteemi osaks, ent kaotada võime seda tegelikult kontrollida. Muutuda võrreldavaks pudulojusega.

Nüüd aga demokraatia juurde. Tehisaru asetub väga sujuvalt tehnokraatliku valitsemise loogikasse ning tõenäoliselt oleks see ka päris tõhus autoritaarne juht. Demokraatia ei ole siiski pelgalt käskude edastamine või kõige tõhusama lahenduse leidmine.

Demokraatia põhineb inimeste õigusel otsustada, millises ühiskonnas nad soovivad elada, milliseid väärtusi pidada oluliseks ja kellele anda võim. Need otsused ei ole alati ratsionaalsed ega tõhusad. Sageli on need vastuolulised, aeglased ja tülikad. Ja ehkki ka tänapäevane demokraatia pole meile evolutsiooni poolt kaasa antud, on rahva võimu teostamises kesksel kohal olevad koostöö ja läbirääkimiste oskused olnud inimese evolutsioonilised eelised.

Samuti on inimesekeskne põhiseaduslik kord põhiline garant tehisaru ülemvõimu vastu. Kui palju me lubame tehisaru sellele väljale, on meie endi otsustada.

Muidugi võib tehisaru ka siin mängida usina virtina rolli. Aidata korraldada ja infot korrastada, tõlkida ja analüüsida. Suurem on aga küsimus, kui palju lubada tehisaru reaalsust konstrueerima.

Muret selle üle, et inimestel on kalduvus päriselu asemel simulaakrumides elada, väljendas prantsuse mõtleja Jean Baudrillard juba 45 aastat tagasi. Mõistagi võimaldasid varasemadki tehnoloogiad luua väärastunud kujutlust tegelikkusest, alates kuulujuttudest kuni Photoshopini välja, aga see kiirus ja tõepärasus, millega tehisaru näiteks süvavõltsinguid toota võimaldab või meie info otsimise praktikaid muudab, on viinud simulaakrumid uuele tasemele.

Näiteid sellest, kuidas tehisaru reaalsust moonutab, on juba küllaga.

Näiteks avaldati Ungari tänavuste valimiste eel peaminister Viktor Orbáni ametlikul Facebooki-kontol tehisaru loodud video, milles opositsioonijuht Péter Magyar võttis vastu väljamõeldud telefonikõne Euroopa Komisjoni presidendilt Ursula von der Leyenilt. Tõsi, sellele oli lisatud märge, et sisu on loodud tehisaruga.

Slovakkias levis 2023. aasta valimiste eel võltsitud helisalvestis, milles opositsioonijuht Michal Šimečka näis arutavat ajakirjanikuga valimistulemuste manipuleerimise üle. Salvestis avaldati vahetult enne valimisi, ajal, mil valeinfo ümberlükkamiseks jäi äärmiselt vähe aega.

Mulluste Saksamaa parlamendivalimiste eel kasutas erakond Alternatiiv Saksamaale tehisaru loodud kujutisi, mis vastandasid idealiseeritud Saksamaad ähvardavale pildile sisserändest. Tegemist polnud fotodega tegelikust ühiskonnast, vaid poliitilist sõnumit toetava sünteetilise maailmaga.

Eestigi pole seda tüüpi arengutest puutumata jäänud, ehkki sama tõsiseid intsidente raporteeritud pole. On viimane aeg arutleda, kas erakonnad on valmis kokku leppima läbipaistvates põhimõtetes, kuidas tehisaru kampaaniates kasutada või mis tüüpi kasutuse võiks välistada. See ei aita kõrvaldada ohtu, et sarnaseid mõjutamise katseid tehakse väljaspoolt parlamentaarset süsteemi, aga seda lihtsam on ka neid hukka mõista.

Samuti tasub mõelda sellele, kas ajakirjandus ning valijad on valmis olukorraks, kus vahetult enne valimisi ilmub välja mõni eriti usutav, kuid täielikult väljamõeldud poliitiline skandaal.

Meie poliitikutel võib olla erimeelsusi paljus, aga pudulojuseks ei tahaks neist vast muutuda keegi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.