Sarnaselt Euroopale on ka Eestis majanduskasvu taotlemine mõnes ringkonnas muutunud peaaegu ebamoodsaks. Üha sagedamini küsitakse, kas meil on ikka vaja rohkem toota, tarbida ja kasvada. Kas poleks aeg leppida vähemaga?

Samal ajal räägime üha rohkem elukallidusest ja taskukohasusest. Muretseme selle pärast, kui palju maksab igapäevane toidukorv, kui suure osa pere eelarvest neelavad energiaarved ning kas noorel perel on üldse võimalik oma kodu soetada. Need on igati põhjendatud mured, mis mõjutavad inimeste heaolu ja kindlustunnet.

Aga kas siin ei peitu teatav vastuolu? Ühelt poolt suhtume majanduskasvu kõhklusega, teisalt soovime, et igapäevaelu muutuks taskukohasemaks. Need kaks eesmärki on aga omavahel tihedamalt seotud, kui esmapilgul paistab.

Taskukohasus on oma olemuselt lihtne mõiste. Lisaks sellele, kui palju miski maksab, on oluline seegi, kui palju me teenime, kui suure osa oma sissetulekust peame kulutama toidule, eluasemele või energiale ning kui palju jääb alles muudeks vajadusteks. Kui palk kasvab kümme protsenti ja hinnad viis protsenti, muutub elu kokkuvõttes taskukohasemaks, kuigi hinnasiltidel on varasemast suuremad numbrid. Kui aga hinnad kasvavad palgast kiiremini, väheneb meie ostujõud, isegi kui pangakontole laekub iga kuu rohkem eurosid.

Majandusteadlased nimetavad seda reaalsissetulekuks ehk sissetuleku ostujõuks. Selle kasv ei eeldab seda, et sissetulekud kasvaksid hindadest kiiremini.

Vaatame selle pilguga Eestit. Aastad 2022 ja 2023 olid meile erakordselt keerulised. Venemaa energiasantaaž Euroopa murdmiseks, täiemahulise sõja alustamine Ukraina vastu ja sellega kaasnenud logistika- ning tarneahelate katkemine tõstsid järsult hindu. Paljude perede ostujõud sai tugeva löögi. Seda ei maksa pisendada, kuid sama ekslik oleks jätta märkamata, mis on vahepeal toimunud sissetulekutega.

Võrdleme nüüd viimaseid 2026. aasta teise kvartali näitajaid nelja aasta taguse ajaga. Graafikult näeme, et selle aja jooksul tõusid tarbijahinnad 24,1 protsenti.

Erinevad sissetulekunäitajad on aga kasvanud märksa kiiremini. Keskmine brutokuupalk tõusis nelja aastaga 34,6 protsenti. Mediaanpalk, millest pooled palgasaajad teenivad vähem ja pooled rohkem, kasvas 36 protsenti.

Veelgi kiirem oli palgakasv madalama palgaga inimeste seas. Palgatase, millest vähem teenib kümnendik kõigist palgasaajatest ja rohkem ülejäänud üheksa kümnendikku, tõusis nelja aastaga koguni 43,7 protsenti. Keskmine vanaduspension suurenes 44,3 protsenti ning alampalk 44,6 protsenti.

Need arvud näitavad midagi olulist. Vaatamata vahepealsele hinnatõusule on kõigi nimetatud sissetulekunäitajate ostujõud nelja aasta võrdluses paranenud. Seejuures on madalamad palgad ja pensionid kasvanud keskmisest palgast kiiremini.

Muidugi ei jutusta see täpselt igaühe lugu. Kõigi kaupade ja teenuste hinnad ei ole tõusnud ühes tempos. Kui toit ja mittealkohoolsed joogid kallinesid 33 protsenti, siis transport vaid 18 protsenti ja eluase vaid 15 protsenti. Erinev on ka perede sissetulekute ja kulutuste struktuur. Mõne inimese ostujõud on paranenud rohkem, teisel vähem või üldse mitte. Ent kui räägime elukallidusest, peame vaatama nii hindu kui ka sissetulekuid.

Veel olulisem on see, kuidas tagada ostujõu kasv ka järgmisel kümnel või kahekümnel aastal. Püsivat jõukuse kasvu ei saa luua pelgalt suuremaid palku ja pensione välja makstes. Kui sissetulekud kasvavad, aga majanduses loodav väärtus mitte, võib hinnatõus suure osa sellest kasvust ära süüa.

Püsivalt jõukamaks saame eelkõige siis, kui suudame sama tööajaga luua rohkem väärtust. Selleks peavad ettevõtted investeerima paremasse tehnoloogiasse, inimesed omandama uusi oskusi ning töökorraldus muutuma tõhusamaks. Samuti peame suutma pakkuda kaupu ja teenuseid, mille eest ollakse valmis rohkem maksma nii Eestis kui ka mujal maailmas.

See ongi tootlikkuse kasvu sisu. Ning tootlikkuse kasv on pikaajalise majanduskasvu ja kõrgema elatustaseme üks peamisi eeldusi.

Majanduskasvuks ei pea suurendama töötunde ja raiskamist või lõputut asjade kuhjamist, sest majanduse areng võimaldab sageli saavutada rohkem väiksema vaevaga. Kunagi oli pesupesemine tundide pikkune füüsiline töö, nüüd teeb suurema osa sellest masin. Tehnoloogiline areng on muutnud paljud kunagised luksuskaubad igapäevasteks tarbeesemeteks. Meie elujärg on paranenud ka säästetud aja ja avaramate valikuvõimaluste kaudu.

Loomulikult tuleb seejuures arvestada majanduskasvu keskkonnamõjuga. Siin tuleb aga eristada loodusele tekitatava kahju vähendamist ja majanduses loodava väärtuse vähendamist. Need ei ole üks ja sama. Meie eesmärk peaks olema luua rohkem väärtust väiksema energia- ja materjalikuluga, mitte loobuda soovist elujärge parandada.

Tähtis on seegi, kui laialt kasvust saadav tulu ühiskonnas jaotub. Viimase nelja aasta sissetulekunäitajad annavad selles mõttes julgustava signaali, kuna madalamad palgad ja keskmine vanaduspension on kasvanud keskmisest palgast palju kiiremini. See ei tähenda, et kõik ebavõrdsusega seotud probleemid oleksid lahendatud, kuid osutab, et ostujõu paranemine on toimunud laiapõhjaliselt.

Ilma tootlikkuse ja majanduse kasvuta oleks kõigi elatustaseme püsiv parandamine märksa keerulisem ja siis tuleks ühe inimese või ühiskonnarühma olukorra parandamiseks üha sagedamini kelleltki teiselt midagi ära võtta. Kasvav majandus loob seevastu võimaluse, et paremini saavad elada paljud, ilma et keegi teine peaks tingimata vaesemaks jääma.

Kui räägime taskukohasemast elust, räägime sisuliselt kasvavast ostujõust. Kui tahame, et ostujõud kasvaks püsivalt, peame rääkima ka majanduskasvust ja selle aluseks olevast tootlikkuse paranemisest.