Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Galaktikate kaugused said täpsemaks
Galaktikate kaugused on nüüdsest täpsemini teada, sest astronoomid on täpsemini ära mõõtnud ühe Linnuteele kõige lähema galaktika, Suure Magalhãesi pilve kauguse meist. Nende andmetel on see meie Galaktika ümber tiirlev kääbusgalaktika 163 000 valgusaasta kaugusel.
Kosmilisi kaugusi ei ole niisama lihtne mõõta, sest ükski tavapärane mõõdupulk ei ulata piisavalt kaugele. Rahvusvaheline astronoomide rühm eesotsas Grzegorz Pietrzy?skiga, kes töötab nii Tšiilis asuvas Concepcióni ülikoolis kui ka Poolas asuvas Varssavi ülikoolis, vaatles Suures Magalhãesi pilves kaheksat väga haruldast kaksiktähepaari, vahendas Vikerraadio Teadusuudis.
Mõlemad komponendid neis paarides olid jahedad punased hiidtähed, mis tiirlesid teineteise ümber just sel viisil, et Maa pealt vaadates kadus üks neist aeg-ajalt teise taha. Ja sel ajal, kui eesmine täht meie eest tagumist tähte varjas, läks kaksiksüsteemi kui terviku heledus siit vaadates väiksemaks. Neid heleduse muutusi täpselt ja hoolikalt mõõtes oskasid teadlased välja arvutada tähtede suuruse, massi ja orbiidi-info.
Kui aga seda teavet kombineerida tähtede koguheleduse ja värvus-andmetega, siis võib üllatavalt täpselt välja arvutada, kui kaugel need tähed meist on. Seda Pietrzy?ski ja ta kolleegid tegidki ning tulemus, nagu nad ajakirjas Nature kirjutavad, on saadud 2,2 protsendilise täpsusega.
Kui me teame aga Suure Magalhãesi pilve kaugust senisest täpsemini, siis teame täpsemini ka kaugemate galaktikate kaugust. Asi on selles, et loodus on galaktikatesse enestesse pannud kosmilised mõõdupulgad, eredad tähed, mille tegelik heledus on igal pool ühesugune, aga mille näiva heleduse erinevuste põhjal võime järeldada galaktikate suhtelist kaugust või lähedust meile.
Pietrzy?ski ja ta kaasautorid on nüüd tegelikult tervet seda mõõteskaalat täpsustanud.
Mõlemad komponendid neis paarides olid jahedad punased hiidtähed, mis tiirlesid teineteise ümber just sel viisil, et Maa pealt vaadates kadus üks neist aeg-ajalt teise taha. Ja sel ajal, kui eesmine täht meie eest tagumist tähte varjas, läks kaksiksüsteemi kui terviku heledus siit vaadates väiksemaks. Neid heleduse muutusi täpselt ja hoolikalt mõõtes oskasid teadlased välja arvutada tähtede suuruse, massi ja orbiidi-info.
Kui aga seda teavet kombineerida tähtede koguheleduse ja värvus-andmetega, siis võib üllatavalt täpselt välja arvutada, kui kaugel need tähed meist on. Seda Pietrzy?ski ja ta kolleegid tegidki ning tulemus, nagu nad ajakirjas Nature kirjutavad, on saadud 2,2 protsendilise täpsusega.
Kui me teame aga Suure Magalhãesi pilve kaugust senisest täpsemini, siis teame täpsemini ka kaugemate galaktikate kaugust. Asi on selles, et loodus on galaktikatesse enestesse pannud kosmilised mõõdupulgad, eredad tähed, mille tegelik heledus on igal pool ühesugune, aga mille näiva heleduse erinevuste põhjal võime järeldada galaktikate suhtelist kaugust või lähedust meile.
Pietrzy?ski ja ta kaasautorid on nüüd tegelikult tervet seda mõõteskaalat täpsustanud.
Toimetaja: Inga-Gretel Linkgreim