Epp Rebane: laste väntsutamine mööda koolikatseid ei ole inimlik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: ERR
Haridus- ja teadusministeeriumi kauaaegne nõunik Epp Rebane ütles ETV saates "Kahekõne", et laste väntsutamine mööda koolikatseid ei ole inimlik. "Lapsed peaksid mängima ja õnnelikud olema, mitte aasta otsa tuupima, et vanemate unistusi täita," põrutas Rebane. Ka tundub talle mõistusevastane ning ebaaus Tallinna Reaalkooli kava luua munitsipaalkooli kõrvale erapõhikool.
Suur osa õpetajatest üle Eesti on naised. Kuidas te sellele vaatate?

See on natuke nagu paratamatus ja ega see ole ainult Eestis nii. See on ka mujal maailmas nii, võib-olla Põhjamaad natuke erinevad teistest. Muidugi on soov, et mehi kooli rohkem läheks, aga kes selle imevõtme leiab, on juba peaaegu miljoni dollari küsimus.

Nüüd, mil veed hakkavad vaikselt liikuma ja kevad annab endast märku, hakkavad vähemasti siin pealinnas kired seoses kooliminekuga möllama. Kuidas te ministeeriumist tormijooksu eliitkoolidele vaatate?

Laste vintsutamine mööda koolikatseid ei ole inimlik. Seaduse mõte ei ole kunagi olnud, et see nii võiks või peaks olema.

Lihtsalt teist aastat on Tallinn käsitanud seda seadusesätet sedaviisi, et on võimalik kolm näitajat võrdväärsetena kõrvuti panna: elukohajärgne kool; et laste õed ja vennad õpiksid samas koolis; ja lastevanemate soov. Praegu on seaduses need nii-öelda komakohaga eristatud - ees on küll sõna "esmajärjekorras". Aga ka õiguskantsler on öelnud, et saab niimoodi mõelda, et kõigepealt arvestatakse vanemate soove. Eks sealt see segadus on tekkinud.

Nii et sel aastal peab Tallinn selle segaduse veel ära kannatama, järgmiseks aastaks jõuame loodetavasti seadust veel selgemaks kirjutada, et seda mõtet ei saa mitmeti tõlgendada.

Nii et tegelikult katseid nagu olla ei tohiks?

Ei tohiks jah.

Aga ikkagi lapsed närveerivad, on tohutud järjekorrad, räägitakse... Kes tunneb pettumust, kes rõõmu.

See on see, et kogu tervet mõistust ei ole võimalik seadusesse sisse kirjutada. Nüüd üritame me praegu riigikogus menetlemisel olevas uues eelnõus päris selgelt öelda, et koolil on piirkond, iga lapsevanem teab suhteliselt varakult, kus tema lapse kool on ja kool peab kõik oma piirkonna lapsed kõik vastu võtma.

Teoreetiliselt võib teha igasuguseid krutskeid - võib ka kogu linna kuulutada oma piirkonnaks. Aga siis peaks see kool võtma vastu kogu linna lapsed ehk kõik, kes sinna tulevad. Selles mõttes nii päris teha ei saa.

Krutskeid tehakse ka nii, et inimesed kirjutavad ennast sisse kuhugi kesklinna eliitkooli lähedusse.

Jah, seda tehakse. Päris kõike me seadustega reguleerida ei saa.

Tegelikult see süsteem, mida me tahame teha, on Helsingi linnas täpselt samasugune. Soomlane lihtsalt usaldab rohkem oma riiki ja tunneb seadust ning järgib seadusi. Seal ka natuke - nagu kolleegid ütlevad - tehakse neid krutskeid, aga valdav on ikkagi see, et oma laps läheb kodulähedasse kooli. Ja muidugi on olulise teadmine, et see kool on hea.

Äkki me peaksime ütlema, et need kuulsad Eesti koolid, need eliitkoolid, ei täida hetkel seadust?

[vaikib] Jah... Võib-olla võib ka niimoodi öelda.

Aga kuna meil on olnud võimalik olemasolevat seadust Tallinna moodi käsitada (ja kusagil ei ole öeldud seda, et kool peab oma piirkonna lapsed vastu võtma), siis päris ei saa öelda, et need [eliitkoolid] seadust ei täida. Pigem ei täida need head tava.

Vaatame asjale praktilise pilguga. Algklassidel on oma programm, on mingid nõuded, kuhu peaks algklassilaps oma tasemelt jõudma. Ja haridusministeerium valvab?

On olemas alghariduse õppekava, kus on kirjeldatud n-ö koolivalmiduse tasemed. Aga seal ei ole väga selget nõuet, millal laps mida lugeda või kirjutada peab oskama, vaid kuhu see laps on oma erinevates aspektides arenenud. Koolieelne lasteasutus, kust see laps tuleb, annab talle kooli kaasa kirjelduse. Õpetaja, kes ta vastu võtab, teab selle põhjal, kuidas sellele lapsele läheneda, kuidas temasse süveneda ja mis aspektist teda kõige enam arendada. Ühesõnaga, mida tal kõige rohkem vaja on.

Vaatame konkreetselt, kuidas Tallinnas on juhtunud. Tuleb laps katsele või mis iganes see on ja lastakse tal kirjutada tal kirjutada selline fraas: "Suur vöödiline pall veeres põõsa alla." Ta läheb esimesse klassi!

Ja muide ta kirjutab ka. Kui meil paar aastat tagasi, eelmise seaduseelnõu arutlustel, olid koolikatsed hästi tõsine teema, siis meil oli mitu arutelu koolipsühholoogide ja lasteaednikega. Nende hinnang on see, et need n-ö katsed on tavalise kooli teise klassi tase. Ja kuna vanemad on sellest huvitatud, siis palju vanemate vaeva ja tööd läheb selleks, et sisuliselt nad õpetavad oma lapsi ette.

Kas see on normaalne?

Muidugi ei ole see normaalne. Laps peaks õnnelik olema ja mängida saama, mitte aasta otsa tuupima selleks, et võib-olla vanemate unistusi täita. Pole paha, et vanematel on unistused, aga kui nendesse koolidesse - ma ei taha sõna "eliitkoolid" väga kasutada - lapsi pannakse, siis seda ju mõttes käsitatakse juba kui eelgümnaasiumi. Võib-olla nähakse juba terendamas ülikooli kuut sammast. Ehk nagu lapsele kirjutatakse see tee esimeses klassis ette, kuhu ta läheb.

Vaatame asja laiemalt. Mõnes mõttes võime öelda, et nendes oludes, mis Tallinnas on tekkinud, saavad lapsed erilise stardikiirenduse võrreldes nende lastega, kes elavad näiteks Pärnus või kusagil maapiirkondades.

Jah, aga stardikiirendusega võib ka nii olla, et mingil hetkel pöördub see languseks ja need lapsed peavad palju rohkem pingutama kusagil seal põhikooli lõpus. Nagu me rääkisime, aitavad vanemad hästi palju kaasa. Ma tean palju niisuguseid näiteid, et koos vanematega peavad lapsed nendes nn eliitkoolides põhikooli lõpuni vastu, aga siis vanemad enam ei jaksa koos õppida, aidata õppida või otsida neid, kes aitavad õppida.

See süvendab ju niigi ebavõrdset olukorda Eestis. On maapiirkonnad, kus ei ole mingeid nõudmisi, kõik võetakse kooli vastu ja on Tallinn, kus on kõva ja kirglik võitlus. Ehk tegelikult see ongi esimene ja teine Eesti.

Kui me räägime põhikoolist, siis see nii ei ole. Põhikoolid on Eestis üldiselt väga ühtlase tasemega, seda näitavad ka igasugused uuringud. See tasemevahe hakkab peale gümnaasiumitest - võib kas või vaadata seda, millistest gümnaasiumitest saadakse ülikooli, kuhu üldse minnakse edasi õppima.

Väikesest maapõhikoolis on esiteks üsna hea tase ja teiseks on seal lapsed õnnelikumad.

Nii et eliitkoolide määratlemisel peaksime me tegelikult rääkima gümnaasiumitest?

Jah, seda võiks. Põhikool peaks olema hoopis teist nägu ja hoopis teiste eesmärkidega kui gümnaasium.

Ma saan aru, et seaduse vaim on see, et eliitkoolid peaksid Eestis justkui kaduma?

No ega head asja ei pea kuhugi kaotama. Tähtis on see, et ka teiste koolide kvaliteet oleks sama hea kui nendes koolides.

Ja üle Eesti?

Üle Eesti.

Kuidas tagada see võimalus võrdselt üle Eesti?

Kui me gümnaasiumeid mõtleme, siis ilmselgelt on meil väikeseid gümnaasiume hästi palju. Gümnaasiumivõrk on meil olnud muutmata juba mituteist aastat. Kuigi koolivõrku on koomale tõmmatud, siis pigem väikeste põhikoolide arvelt.

Samas, kui meil lapsi on jäänud vähemaks... Kujutame ette, et Saaremaa, Läänemaa ja Hiiumaa on kaardilt kadunud. Mitte ainult laste arvu poolest, vaid üldse elanike arvu poolest - nii palju on meil lapsi vähemaks jäänud. Aga gümnaasiume on vähemaks jäänud ainult 12!

Kusagil on mõistuse piir ja ka see, kust alates gümnaasium suudab palgata täiskoormusega õpetajad ja suudab pakkuda lastele nende heade õpetajatega piisavalt valikuid. Kaks arvu on hakanud Eestis juba oma elu elama - üks on see 252, mis võiks olla maagümnaasiumi [õpilaste arvu] piir ja linnades võiksid siis olla, ütleme, et head Treffnerid, mis tähendab 500-550 õpilast.

Kas gümnaasium ja põhikool võiksid olla lahus?

Gümnaasium ja põhikool võiksid olla nii selle reegli nimel kui ka põhimõtteliselt lahus.

Nii et suured, tugevad ainult gümnaasiumid üle Eesti?

Jah. Kusjuures kui me võtame need arvud, mis ma just nimetasin ja hakkame matemaatikat tegema (kuigi niisugusel puhul matemaatika ei ole kõige parem asi), siis me jõuame [gümnaasiumite koguarvu osas] kusagile suurusjärguni 50.

Aga elu ei mahu Exceli tabelisse, tegelikult tuleb arvesse võtta ka seda, milline meie Eesti on, hajuasustust ja kaugust maakonnakeskustest. Ma arvan, et umbes 30 sellist erilist kooli, mis peaks gümnaasiumina jätkuma, tuleb sinna juurde. Ütleme, et Hiiumaalt - nii kaua kui ta saareks jääb - ei kao gümnaasium mitte kunagi ning niisuguseid saarelisi ja kaugeid kohti on Eestis veel. Aga neid peaks siis väga tõsiselt analüüsima.

Kuidas selleni jõuda? Iga väike vürstiriik, iga kohalik omavalitsus võitleb ju enda eest. Eriti, kui veel kohalikud valimised on tulemas.

Valimised on kogu aeg. Selles ilmselt ongi kogu see häda olnud, et seni on vähe juhtunud. Kui me umbes samal ajal möödunud aastal tegime läbi maakonnaringi ja arutasime maakonnagümnaasiumi tulevikku, siis oli küll niisugune tunne, et väga raske on. Olenes muidugi maakonnast. On kohti, kus on kõik väga hästi läbi mõeldud, aga on ka niisuguseid kohti, kus... no, vaadatakse üksteisele põrnitsevas kõneviisis otsa ja räägitakse ka niimoodi.

Sõna jõust on mingil määral kasu olnud, nendest analüüsidest on olnud kasu, mida on pakutud maakondadele, aga on olnud palju kasu ka positiivsest diskrimineerimisest ehk rahast. Me - kahjuks - ei saanud Eesti Rahva Muuseumile Euroopa raha, aga jumalale meelepärane tegu on see, et 23-24 miljonit eurot suunati sealt gümnaasiumivõrgule. Mis tähendab seda, et praeguseks on meil sisuliselt kokkulepped riigigümnaasiumite tegemiseks Võruga, Valgaga, Põlvaga, Jõhviga, Tartuga, Pärnuga.

See rong sõidab juba üsna kiiresti. Läbi on räägitud praktiliselt kõikide maakondadega.

Kuidas need riigigümnaasiumid siis tegutsema hakkavad? Kas need hakkavad mõnes mõttes konkureerima omavalitsuste gümnaasiumitega?

Mingi aeg võib see nii olla, aga loodetavasti saavad need riigigümnaasiumid nii headeks, et lapsed mingil hetkel põhiliselt sinna lähevadki. Selles mõttes võiks see olla terve konkurents.

Nii et riik pressib peale ja suretab kohalikud gümnaasiumid välja - terve konkurentsiga?

Seda võib nii võtta, aga seda võib ka nii võtta, et see on praktiliselt ainuke võimalus, et kõik need gümnaasiumiealised inimesed ei sõidaks kokku Pärnusse, Tallinnasse ja Tartusse. Sest tendentsid seda näitavad.

Kui kohapeal ei otsustata - vägisi on nagu rumal niisuguseid asju teha -, siis peab riik võtma suurema vastutuse.

Siis me võime öelda, et Euroopa rahaga sai koolireformi liikuma?

Jah... see on päris õigesti öeldud. Mulle tundub nii küll.

Nüüd just on ju jutuks olnud, et äkki õnnestub ka haldusreformi tasapisi liigutada, ehkki see on väga vana, habemega teema. Aga [kui võtta arvesse viimasel ajal välja käidud] printsiip, et tekivad teatud tõmbekeskused, siis mõneti teete te seda hiilivalt juba praegu, kui te hakkate välja valima, läbi rääkima ja otsustama, kus need riigigümnaasiumid võiksid olla.

Ma arvan, et see väga hiiliv ei olegi. Tegelikult on see otsene ja mul on väga hea meel, et haldusreform hakkab n-ö paralleelselt liikuma. Need asjad peavad kokku kõlksuma, ei ole võimalik, et riigigümnaasium tehakse kuhugi, mis ei ole tõmbekeskus.

Tuleme maalt tagasi linna ja Tallinna. Üks väga huvitav nähtus, mis on nüüd kerkinud. Võtame näiteks Reaalkooli. Väga tuntud, kuulus kool ja ühel hetkel on nad teatanud, et tuleb ka erakool sinna kõrvale. Kuidas sellesse suhtuda? Mis see õigupoolest on?

Ma tean seda, et mu kolleegid üritavad sellesse nüüd süveneda - loevad pabereid ja räägivad inimestega. Ma ei ole sellega peensusteni kursis, aga vaadates ja kuulates tundub see ebaaus ja mõistusevastane. Kui ma teada saan, mis need põhjused on, [siis] võib-olla [selgub], et selles peitub midagi väga kavalat.

Aga niimoodi tundub see küll väga ebaõiglane. Selles mõttes, et miks on vaja laiendada munitsipaalkooli erakooliga. Miski ei takista - kui Tallinn niimoodi otsustab - teha sinna põhikooli klasse juurde. Mitte miski! Liiatigi on õpetajad samad, ruumid on samad, õppekava on sama.

Nii et on raske vastata, aga imelik on.

See on teatud seisuste vahe tekitamine? Tegelikult need[, kelle lapsed loodavasse erakooli saavad], on vanemad, kellel on rahakott, kes ostavad rahaga lapsele mingi erilise seisundi.

Jah, nii see on.

Ja tegelikult on sama õue peal!

Jah.

Kas ministeerium saaks siin midagi teha, piirata?

Ministeerium saab analüüsida ja koolitusloa kaudu seda otsustada. Saaks küll, jah.

On selline areng olnud teile üllatus?

Jah! See on tulnud ootamatult.

See on ju paradoks. Meil on ju olukord, kus meil on õpilasi üha vähem, aga samal ajal keegi küsib suurt raha hariduse eest.

Minu jaoks on see mõistusevastane, aga võib-olla on kusagil seal mõni nii kaval põhjus, et selle peale lihtsalt ei tule. Ma ei tea, aga ma ei usu seda.

Üks kuum teema, mis alati erutab, on koolide edetabel. Kuidas te sellesse suhtute?

Ma suhtun sellesse üsna rahulikult. Numbrid on need, mis hästi palju kõnelevad, sellest üle ega ümber ei saa. Tähtis on lihtsalt, et selle suure maakera kõrvale oleks võimalik ehitada teine maakera, mis on peaaegu sama suur. Ehk siis näidata teisi kriteeriume, mis on sama tähtsad kui riigieksamid hea gümnaasiumi puhul.

Meie kodulehel on niisugune link, mille nimi on "Gümnaasiumite vastuvõtupoliitika" ja sealt on võimalik vaadata absoluutselt iga maakonna iga omavalitsuse iga gümnaasiumi kohta seda, missuguste hinnetega sinna lapsed lähevad, missuguste hinnetega sealt ära minnakse, kui palju oma põhikooli lapsi jätkab gümnaasiumis, mis nendega, kes vastu võetakse, kolme gümnaasiumiaasta jooksul juhtub - palju neist lõpetab, palju neist välja kukub jne.

See näitab ka seda, mis neist edasi saab, kes jätkab õpinguid kus - kas riigieelarvelisel kohal või oma raha eest. Ja muidugi on seal siis ka see kolme aasta keskmine riigieksami hinne, aga siis ta on üldisemas kontekstis.

Need on väga kõnekad numbrid, kui keegi viitsib süveneda.

Öelge, mis kell peaks algama inimlik koolipäev?

Kaheksa on üsna inimlik juba, kuigi mul oli väga raske ärgata.

Mis hinnetele tegite ise keskkooli lõpueksamid?

Ma ei teinudki lõpueksameid, sest ma sattusin sellesse aega kui tublid õpilased vabastati lõpueksamitest.

Kui saaks valida - kas matemaatika või kirjand?

Ikka kirjand.

Hoolimata sellest, et see kirjandi traditsioon on juba Eestis läbi?

Jah. Sellest on isegi natuke kahju, et see Eestis läbi on.

Kui suur peaks Eestis olema õpetaja palk?

Nii suur, et see oleks tunnetatavalt konkurentsivõimeline. Keskmisest palgast jupi maad suurem, vähemalt 20 protsenti suurem.

Millal kaob viimane paberõpik?

Ma arvan, et päriselt need ei kao kunagi. Küll võiks nende kõrvale teha igasuguseid digiasju.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: